Aita ja Priit Saksing on arvatavasti üks kokkuhoidvamaid abielupaare terves Eestis. Neid ühendavad metsamajanduse inseneri eriala, armastus looduse ja keskkonna vastu, pojad ja lapselapsed.
Priit Saksing on jäädvustanud end ajalukku esimese Jõgeva maavanemana taasiseseisvunud Eestis. Tema direktorina töötamise aastad olid Jõgeva metsamajandis kuldaeg. Aita on panustanud nii metsanduse, panganduse kui ka looduskaitse käekäiku ning aidanud luua populaarset turismimagnetit Tartumaal – Äksis asuvat jääaja keskust.
Tänavu 8. juunil sooviti Aitale õnne sünnipäevaks, mis algab ilusa numbriga seitse. Priidul ootab sama tähtpäev ees 12. juulil. Piduliku numbriga tähtpäevad annavad põhjuse seni tehtule tagasi vaadata, aga ka tulevikku kiigata.
Vanaaegses stiilis mööbli ja paljudest maadest toodud suveniiridega kaunistatud tuba Kuristal. Seinal palju aukirju. Aurab kann meeldivalt lõhnava teega. Laua all toimetab taksikoer Bosse. Sellises miljöös alustame juttu Priit Saksinguga.
Kasvasite Tartus omalaadse puuarhitektuuri poolest tuntud Karlova linnaosas. Millise karakteriga poiss olite?
Mu ema oli õpetaja, töötas ka raamatupidaja ja laohoidjana. Tislerist isa valmistas mööblit mitmesse ettevõttesse ja asutusse, näiteks Tartu näidissovhoosi kunagise direktori Arnold Rüütli kabinetti. Suuremaks kasvades hakkasin ka ise mööblit tegema. Mõnigi kapp või riiul õnnestus ära müüa. Mõned on tänaseni alles ja toodud Kurista kodumajja.
Väiksena olin üsna elava loomuga. Isapoolse vanaisa ehitatud Tähe tänava kodumaja õues sai kõvasti joostud, ronitud ja mängitud. Karlovas kasvasid kastanipuud, millelt saadud kastanitest valmistasid lapsed mänguasju.
Meie kandis oli palju energilisi noori, kellega sai spordis mõõtu võetud. Igati sportlik oli ka mu vanem vend Eerik, kellel jätkus eriti annet kergejõustikualadel. Ta saavutas sel spordialal mitmeid häid kohti, samuti mängis korvpalli. Spordis oli mul Eerik suureks eeskujuks.
Ka ise olete end Eesti spordiloosse jäädvustanud ennekõike korvpallurina?
Esimesed treeningud toimusid Tartu 8. keskkooli võimlas, treeneriks Eha Sügis. Korvpallitreeningud toimusid ka Tartu 7. keskkoolis, kus õppisin. Tegin lisatreeninguid, harjutasin kangiga, hüppasin Karlova pargi treppidel. Kui suurem olin, jätkusid treeningud Eesti põllumajanduse akadeemia võimlas tuntud treenerite Arne Laose, August Soku, Ilmar Kullami ja Harri Russaku juhendamisel. Noortega tegeles põhiliselt Arne Laos, kes ka kaasa mängis.
Olin keskmängija. Pikkus 193 sentimeetrit sobis toonastes oludes korvpallimänguks päris hästi.
Kas ja kus olete ise korvpallureid treeninud?
Õppides Tartu 7. keskkooli lõpuklassis treenisin tüdrukuid. Nad oli andekad. Saavutasime päris häid tulemusi koolidevahelistel võistlustel. Koolis valiti mind ka spordiühingu Noorus esimeheks. Toimusid sõpruskohtumised Leedu, Läti ja Leningradi noorsportlastega. Meeles on võistlus Leedus Kretinga linnas, kuhu sõitsime Tartust veoautoga.
Hiljem Kuuste metskonnas metsaülemana töötades juhendasin korvpallipoisse Tartumaal Kaagveres.
Kuidas linnapoisil üldse huvi metsanduse vastu tekkis?
Koos vanaemaga käisin tihti Laevas vanatädi juures. Seal sai metsa istutatud. Samuti oli päevakorras metsa ülestöötamine ja saagimine. Mets ja loodus tõmbasid mind kogu aeg. Vanavanemad ja sugulased olid Tartumaale välja ehitanud talud. Mets on alati tähtis olnud. Toona muidugi erametsa polnud, kogu mets kuulus riigile.
Kõrgkooli astudes eriala valides oli mul ka teine valik – Tartu ülikool ja kehakultuur. Treenerid Russak, Laos ja Sokk ütlesid aga, et oleks tarvis astuda EPAsse, kus on võimalus ka korvpalli õppida. EPAs mängisin korvpallimeeskonna põhikoosseisus.
Jõgeva metsamajand kujunes teie direktoriks oleku aastatel Eesti NSV üheks edukamaks ettevõtteks. Kuidas see teil õnnestus?
Juhtides Jõgeva metsamajandit, olin selle süsteemi noorim direktor. Kuuste katsemetskond Tartumaal, mida metsaülemana juhtisin, oli üks edukamaid Eesti metskondi.
Seal paiknesid vabariigi suurim puukool ja käbikuivati. Arvati, et mul tuleb edasi liikuda ja tehti ettepanek hakata Kuuste sovhoosi direktoriks ja Elva metsamajandi asedirektoriks.
Minister Heino Teder teatas aga võimalusest asuda tööle Jõgeva metsamajandi direktorina. Pakkumine oli huvitav ja sobis ka põhjusel, et Jõgeva on Tartule üsna lähedal.
Esimeste muljete põhjal oli Jõgeva metsamajand üsna viletsas seisus. Hakkasime seda ajakohastama, ehitasime Kuristale katlamaja, abiettevõtteks puidutsehhi, valmisid naftahoidla, söökla, lasteaed ning juuksuri- ja hambaarstikabinet. Kontorihoonesse tehti talveaed.
Ehitustöid tehti kõikides metskondades. Mitmesse, näiteks Pajusi metskonda, ehitati täiesti uued hooned. Jõgeva metsamajand võitis üle-eestilisi heakorrakonkursse. Metskondades toimusid metsatöötajate päevad.
Tänavu möödub 100 aastat metsandusteaduse õpetamisest: alguses Tartu ülikoolis, hiljem EPAs. See annab põhjuse küsida, kuidas olete rahul suhtumisega metsa?
Minu ja paljude kolleegide arvates ei saa päris rahul olla. Liiga palju raiutakse metsa maha. Hooldus- ja sanitaarraied on jäänud tagaplaanile. Seal, kus on tehtud lageraied, on tormimurrud alles jäänud. Ei saa leppida, et igas maakonnas on vaid üks metsaülem ja looduskaitsealasid juhitakse Tallinna-keskselt. Ainult kasumi teenimine metsast ei tohiks olla põhiline. Peame lähtuma sellest, et mets on ikka meie suur kuld, ühisvara, meie fauna ja floora.
Kui palju olete ise või koos perega puid istutanud?
Täpselt ei mäleta. Esimesed puud said istutatud Eesti põllumajanduse akadeemia üliõpilasena. Sadu puid oleme istutanud Kuristale koduaeda. Kui pojad Marko ja Marek väikesed olid, istutasime nendele puud. Praegu kasvavad siin juba lastelaste auks istutatud puud. Meie Kurista kodu on kaks korda pälvinud kauni kodu tunnustuse Eesti Vabariigi presidendilt Arnold Rüütlilt ja Toomas Hendrik Ilveselt. Oleme võitnud maakondlikke ja Jõgeva valla heakorrakonkursse. Märkamine toob rõõmu ja hingekosutust. Kõige olulisem on aga, et silmarõõmu jätkuks perele, sõpradele ja tuttavatele.
Kuidas rajati teie algatusel Endla looduskaitseala?
Korduvalt viibisime koos tunnustatud looduskaitseinspektori Andres Sukaga Endla järve ääres, sealsetes soodes ja rabades. Arutasime selle ainulaadse ala tuleviku üle. Selgitasin kaitseala loomise ideed ka Tallinnas Eesti NSV metsanduse ja looduskaitse ministrile Heino Tederile ja teistele looduskaitse eestvedajatele. Võitlus käis Paide rajooniga, kuhu sooviti samuti kaitseala rajada. Lõpuks otsustati rajada kaitseala keskus siiski Jõgevamaale Endla järve piirkonda Toomale.
Endla looduskaitsealale sai ehitatud ka maja, kus on võimalik ööbida ja mille ümbruses saab lõket teha. Paik sobis hästi uhhaa keetmiseks ning teiste kalaroogade valmistamiseks.
Millised olid esimesed mõtted, kui teile tehti ettepanek kandideerida Jõgeva rajooni täitevkomitee esimeheks, paikkonna tippjuhiks, keda Eesti taasiseseisvudes hakati kutsuma maavanemaks?
Kohe ma ei nõustunud. Peipsi järve ääres asuvas Jõgeva metsamajandi puhkebaasis toimunud kokkusaamisel veensid mind nii ministrite nõukogu esimees Bruno Saul, Rakvere rajooni täitevkomitee esimees, hilisem Lääne-Viru maavanem Lembit Kaljuvee ja mitmed teised. Rajooni juhiks hakkamist ergutasid majandijuhid, kes arvasid, et olles töötanud Jõgeva metsamajandi direktorina, tunnen ka Jõgevamaa kui põllumajanduspiirkonna iseärasusi ja vajadusi. Küllap oli põhjus veel selles, et metsamajandi tööperioodil aitasin põllumeestele „mitmeid seadmeid ja masinaid“ välja ajada.
Minu kandidatuuri oli välja pakkunud Madis Ruussaar, eelkäija Jõgeva rajooni täitevkomitee esimehe ametis. Liigutusega südames meenutan oma meeskonda Jõgevamaa juhtimisel: maasekretär Mai Treialit, majandusnõunik Mare Eomoisi (praegu Mare Barun), kultuuriosakonna juhataja Merli Kleinertit (praegu Merli Sild) ja arendusnõunik Mercedes Merimaad. Mõne toonase kolleegiga on olnud rõõm kohtuda hiljemgi.
Leidub ka neid, kellest tuleb rääkida minevikus, näiteks tunnustatud ja erudeeritud haridusjuht Tiit Kormann ja maavanema sekretär Ilse Jalakas.
Mida uut sooviste Jõgeva rajooni-maakonna arengusse tuua ja kuidas see õnnestus?
Seni nähti ennekõike Jõgeva piirkonda. Näiteks Jõgeval valmis ajakohane haiglahoone. Mina pidasin tähtsaks, et tähelepanu tuleb pöörata kõigile kolmele regioonile: Jõgevale, Põltsamaale ja Mustveele. Varem oli nende areng suuresti kulgenud põhimõttel luik, haug ja vähk.
Hakkasime toetama ka kirikuid ja kogudusi. Palamuse kirikusse paigaldati esimesena Eestis elektriküte.
Nii Jõgeva metsamajandi direktori kui ka Jõgeva maavanemana olid teil vahetud suhted mitme toonase Eesti tippjuhi ja ministriga. Nad on olnud sageli teie külalised. Milline on selle mõju Jõgevamaa arengule?
Jõgevamaale on sellest palju kasu olnud. Näiteks spordihoone vundament oli 13 aastat tegemata. Tänu ehituskomitee esimehele Peeter Palule hakkas aga olukord lahenema. Spordikeskus Virtus avati 1989. aastal ning oli toona kõige esinduslikum spordihoone terves Eestis. Unikaalse projekti järgi ehitatud hoonet on tahetud kuulutada arhitektuurimälestiseks. Palju on vaieldud Virtuse tuleviku üle. Mina arvan, et hoone peab kindlasti säilima, aga vajab renoveerimist.
Asjalikud suhted keskvõimu esindajatega võimaldasid ehitada teistessegi piirkondadesse: Põltsamaa lossikompleksi restorani Konvent, Voorele koolimaja, Mustvees alustada spordihoone ehitamist.
Varustuskomitee esimees Erhard Toots, kes oli Jaan Tootsi isa, eraldas Palamuse muuseumile trükimasina ja muruniiduki.
Millised suhted on olnud teist mõned kuud vanema Edgar Savisaarega?
Oleme olnud koolivennad Tartu 7. keskkoolist. 1990. aastal tutvus valitsusjuht Edgar Savisaar koos oma meeskonnaga Jõgevamaaga, eriti huvitas seda delegatsiooni Jõgevamaa kui põllumajanduspiirkonna areng. Toimusid kohtumised talupidajatega. Külastati kõiki Jõgevamaa piirkondi. Lõunasöök toimus Mustvees. Turvaülem Kalle Klandorf käis eelnevalt Mustvee söögikohta üle vaatamas. Seal oli üks mees revolvriga (hiljem selgus, et tegemist oli küll mängupüstoliga). Klandorf hakkas teda jälitama, kuid väänas põlve. Samal õhtul räägiti tele- ja raadiouudistes Savisaarele kavandatud atentaadist.
Edgar Savisaar oli üks algatajaid, et nõustusin hakkama riigiaktsiaseltsi Silmet peadirektoriks. Toonases valitsuses oli Savisaar siseminister, majandusminister aga Liina Tõnisson.
Võib vist öelda, et maavanemana raiusite Jõgevale akna Euroopasse, pean silmas välissuhete loomist ja arendamist?
Jõgevamaa oli esimene maakond Eestis, kes sõlmis koostööleppe sõpruspiirkonna Enköpingi kommuuniga Rootsist. On meeles, kui ilusti lehvisid sinimustvalged lipud, kui käisin esimest korda Jõgevamaa delegatsiooniga Enköpingis. Koostööpiirkondadeks said Karina vald ja Järvenpää linn Soomes, omavalitsused Norras ja Poolas, samuti Lätis, Leedus ja Armeenias.
Välismaalt said palju vajalikku kraami haiglad, koolid, hooldekodud ja teisedki asutused. Toona oli see abistamine väga vajalik. Näiteks väliseestlane Ants Nõmtak Rootsist kinkis Jõgeva maavalitsusele esimese faksi, sõbrad Järvenpäält aga jäämasina. See oli esimene samm ka jäähalli ehitamiseks. Paraku jäi plaan pooleli, sest minu tööaeg maavanemana sai otsa.
Olete reisinud paljudes eksootilistes maades. Venetsueelas käisite näiteks Nõukogude Liidu suursaadiku Vaino Väljase kutsel?
Ma kuulusin Venetsueelat külastanud Nõukogude Liidu delegatsiooni koosseisu. Lennujaamas läksime läbi rohelise koridori, mille läbijaid ei kontrollitud. Et olime Väljasega varemgi tuttavad, saatis ta mulle vastu saatkonna tumedat värvi esindusauto. Teised saatkonna liikmed imestasid, miks minusse selline suhtumine. Kohtusin suursaadik Väljasega eraviisiliselt. Arutasime mitmel õhtul saatkonnas Eesti ja maailma probleeme. Taaskohtumine Väljasega toimus Eestis 1988. aastal EKP Keskkomitee bürool, kus mind kinnitati Jõgeva rajooni täitevkomitee esimeheks.
Räägitakse, et olete koos Vaino Väljasega kala püüdnud?
Vastab tõele. Püüdsime Endla looduskaitsealal. Kõige rohkem näkkas linaskit.
Aita Saksinguga ajasime juttu Jõgeval ajaloolisest ärihoonest ehitatud Uku Kivimajas, kus on nii tema töökoht kui ka paik eneseteostuseks.
Aastate poolest võiksite nautida pensionipõlve, töötate aga Jõgeva katuse-ehituse firmas müüginõustajana.
Mulle meeldib tegutseda. Olen selline rõõmsameelne inimene. Mu ümber peavad olema lilled ja päike. Tore, et saan ettevõtluses aidata oma nooremat poega Marekit. Mul on siin mitu funktsiooni: koostan hinnapakkumisi, hoian korras paberimajandust ja hoolitsen ruumide puhtuse eest, et kõigil oleks ilus vaadata ja külalistele saaks pakkuda head kohvi või teed.
Kas ära ei väsita?
Mõnikord küll. Väsitama kipub siis, kui kõigil on midagi korraga vaja, nagu elus ikka juhtub. Üldiselt on aga tempo paras. Ma ikka mõtlen ja naeran, et kui saan seitsekümmend viis, siis ma enam tööl ei käi ja hakkan poegadele tegema lõunasööke. Aga võib-olla töötan veel kauemgi. Kavatsen seda teha niikaua, kui jaksan.
Kus on teie lapsepõlvemaa?
Minu lapsepõlv möödus väga huvitavas kohas, Emajõe Suursoo aladel. Emajõe suudmes Meerapalu külas vanavanaisa rajatud talus. Tartu linna pääsesime sealt vaid laevaga ja talvel mööda taliteed.
Hiljem tehti suur tee ning hakkas sõitma liinibuss. Siis hakati piirkonna keskusest Räpinast leiba ja saia tooma. Enne küpsetasime seda põhiliselt ise, samuti valmistasime kohupiima ja juustu oma lehmade piimast. Isa oli kalur. Läks hommikul vara kalale. Nii saime ennelõunaks juba praetud kala süüa. Vanasti olid latikad märksa priskemad kui praegu.
Metsast ja soodest korjasime pangede viisi jõhvikaid, samuti murakaid ja pohli. Põldudel kasvasid kartulid, kaalikad, porgandid ja peedid. Lastel tuli palju rohida, mis vahel ka tüütama kippus. Ema töötas kolhoosi seafarmis. Ta oli õppinud kultuuritööd, mängis hästi akordionit, mis tõi peresse musikaalsuse ja lauluhuvi.
On rõõm, et kahe õe ja nelja vennaga, kes praegugi elu ja tervise juures, tugevate ja tervetena üles kasvasime. Esimene väike hambaauk tekkis mul alles kahekümneaastaselt, kui olin hakanud juba Tartu linnas kooki sööma ja kohvi jooma.
Mis kutsus teid Eesti põllumajanduse akadeemiasse metsandust õppima?
Puud on mind alati paelunud. Lapsepõlves jälgisin kevadel nende lehteminekut ja sügisel lehtede kirjuks muutumist. Jalutasin sageli männimetsas. Töötasin Tartus portselanikaupluses müüjana. Polnud aga soovi ennast linnaeluga siduda. Ühtlasi tutvusin tulevase abikaasa Priiduga, kes juba EPAs metsandust õppis. Temalt sain teada, mis erialaga täpsemalt tegemist. Selgus, et metsamajanduse inseneri eriala õppekavas on päris palju põnevat, aga ka tehnilisi aineid. Siis selgus, et üks mu koduküla tüdruk õppis ka metsandust. Otsustasin samuti proovida. Sisse saamine oli suure konkursi tõttu päris raske. Kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel aastatel kujunes metsandus populaarseks erialaks. Metsandust õppides huvitas mind dendroloogia, puude ladinakeelsed nimetused, nende elukäik, haigused.
Kambja metskonnas töötasite metsnikuna, Kuuste katsemetskonnas abimetsaülemana, Jõgeva metsamajandis aga personalijuhina?
Omaaegsete ametikohtade järgi olin tegelikult kaadriinspektor. Kui asusin vastloodud väljaõppeinseneri ametikohale, muutus tegevusvaldkond avaramaks ja huvitavaks. Avanes võimalus rakendada mitmeid uuendusi. Hästi on meeles majanditevahelised võistlused, mida Kuremaal korraldasime. Koostöö laabus metsamajandi peametsaülema Vello Erinaruga, kes oli minu otsene ülemus.
Kõik, mida tegime, jättis jälje. Elus ongi nii, et kõik mis inimene teeb, teeb ta iseendale. Mind on elu pidevalt kappama pannud.
Kuivõrd võib teid lugeda kogu Eestis ja kaugemalgi tuntud turismiobjekti, Tartumaal Äksis asuva jääaja keskuse rajajaks?
Ma sattusin tööle Vooremaa maastikukaitsealale administratsioonidirektorina. Tundsin südamest, et see paik nagu ootaski mind. Ringi sõites jõudsin teadmisele, et Vooremaa on üks suur jääaja vabaõhumuuseum, sest see imeline looduskaunis maanurk ongi suurejooneline mälestis jääajast. Tekkis mõte seda kõike tutvustada, sest just vooremaastiku viiruline pale, piklikud, rööbiti paigutunud künnised ja hiigelvaod ajas kunagine mandriliustik. Isegi raamatu koostasime „Vooremaa. Jääaja Vabaõhumuuseum“. Korraks oli mõte sisustada jääajateemaline väljapanek väiksemasse ruumi. Mina avaldasin mõtet, et jääaja tutvustamiseks on vaja ikka suuremat pinda. Ideed toetasid tollane keskkonnaminister Villu Reiljan ja Tartu valla vallavanem Aivar Soop, keda pean üheks innovaatilisemaks omavalitsusjuhiks kogu Eestis.
Pidasin koos mõttekaaslastega tähtsaks, et jääaja keskus ei tohiks olla mitte traditsiooniline muuseum, vaid paik, kus näeb filme, kostub helisid, loomade ja lindude hääli ning kus on midagi õppida ja meisterdada.
Nii sai jääaja keskusest superprojekt. Ongi selline, nagu kunagi unistasime. Mul on rõõm, et sain mõtetega selle ellukutsumisele kaasa aidata. Olin küll keskuse ehitamise ajaks administratsioonist lahkunud, kuid suurepärane projektijuht Asta Tuusti tegi kõik vahvad mõtted teoks.
Mida võiks keskkonnakaitse vallas senisest paremini teha?
Kui inimesed oskaksid loodust hoida ja sellest lugu pidada, siis me ei vajakski looduskaitset ametkondlikus mõttes. Las taim kasvab seal, kus ta on võrsunud. Miks peab majanduse huvides kõik puud ja metsad maha raiuma. Vanasti oli palju tarku õpetlasi. Kõiki hinnati loodusest lähtuvalt. Praegu ainult räägime, õpetlasi ei kuula keegi. Tulemused on aga sellised, nagu kellelegi parajasti kasulikud.
Vaadake, mis praegu toimub planeedil: tuuled, tormid, üleujutused. Maailm on segi paisatud ja planeedil Maa polegi teistmoodi võimalik, kui hakata vastu inimeste tehtud rumalustele. Mulle ja Priidule meeldib väga indiaanlaste filosoofia. Kõik, mida indiaanlased räägivad, on tark jutt. Nad on rõhutanud, et ka valge mees vajab metsa, puhast loodust ja värsket õhku. Ja sellest, miks on inimesed pidanud läbi aegade üksteisele haiget tegema, vastastikku sõdima ja tapma, ei saa ma üldse aru.
JAAN LUKAS
