Priidu Raudkatsi veskijutud on justkui monoetendused

Kes ei teaks Hando Runneli teksti ja Henn Rebase viisiga laulu, kus noort ja tugevat meest kutsutakse veskisse ringi vaatama ja sellesse uut hingamist tooma. Kuremaa tuulikut silmas pidades on seda palvet kuulda võtnud Priidu Raudkats, kes pole küll enam noor, kuid nooruslik hingelt ja loomult.

Tema silmaringi avardavad ja huvitavate detailidega vürtsitatud jutud ning vestlused veski  külastajatega erinevatest riikidest meenutavad pigem monoetendusi kui tavalist giidijuttu. Samuti hoolitseb Raudkats selle eest, et tuulikus kõik puhas ja korras oleks.

Veskis on käidud 26 välisriigist

Kolmapäeva pärastlõunal helises Priidu Raudkatsi mobiiltelefon. Taas lepiti temaga kokku aeg veski külastamiseks. Seekord soovisid ekskursioonile tulla Venemaa korvpallipoisid, kes Kuremaal spordilaagris.

Üldse on veskis käinud inimesi kahekümne kuuest välisriigist. Paljudele Jõgevatrefil osalevatele mootorratturitele on veski juba tuttav. Esimest korda saabujad astuvad aga siia ikka sisse. Viimasel kokkutulekul tuli tuulikut uudistama tsiklimees Saksamaalt. Üllatuseks selgus, et ta on ametilt mölder.

“Nii mõnigi kord olen märganud, et Kuremaad külastavad hollandlased on rõõmsad ja uhked, kui toonitan, et tegemist on hollandi tüüpi tuulikuga. Nende silmist võib lugeda justkui sõnumit, et Holland on maailmale midagi väga olulist andnud,” rääkis Raudkats.

Erialalt veterinaararsti ja kunagise Kuremaa sovhoostehnikumi ühe juhi kutsus veskimeheks Jõgeva vallavalitsuse majandusspetsialist, kuremaalane Uuno Laul. Priidu Raudkats võinuks piirduda ukse lahti tegemisega ja külastajatelt raha kasseerimisega, kuid tema soovis teha midagi täiuslikumat.

“Olen püüdnud veskitest võimalikult palju lugeda nii raamatutest kui ka internetist. Nii olen teada saanud, et hiilgeaegadel oli Eestimaal üle kahe tuhande veski, sest pärast talude päriseks ostmist ehitasid mitmedki peremehed oma majapidamisse veski. Mulle meeldib rääkida nüanssidest, tunnen heameelt taiplikest tähelepanekutest, huvitavatest küsimustest. Näiteks on märkimist väärt, et Laiuselt tulnud noormehed avastasid, et veskikivid on kinnistes tünnides,” jutustas ta.

Tutvustas veskit telesaates

Hiljutises telesaates “Lauluga maale” oli Raudkatsil vestluses Jüri Aarmaga juttu ka veski kahest uksest. Nimelt kui tuul vastu ust puhub, ei saa sisse tulla. Seepärast peabki veskil kaks ust olema.

“Nutikad külastajad taipavad selle ära ning nende kilda kuulub ka palju käinud ja näinud Jüri Aarma. Muide, Aarmal ei jäänud avastamata ka veski teise korruse haruldane akustika ning ta hakkas siin spontaanselt laulma “Kui siit pilvepiirilt alla vaatan….”

Välisturiste imponeerib aga sageli tuuliku ülemise korruse akendest paistev mets. Lääne-eurooplased imestavad, et Eestimaal nii palju metsa on. No kui nad Siberis taigat näeksid, kuidas nad küll siis reageeriksid,” arutles veskimees.  

Priidu Raudkats on veskimehe tööd teinud neli aastat ning kinnitas, et tüdinud ega väsinud pole ta sellest kunagi. “See on tore ja fantsaasialendu soosiv amet, sest pole öeldud, mida ma tegema pean või teha ei tohi. Olen enda jaoks avastanud veski filosoofilisema tähenduse, mille võiks kokku võtta sõnadega “inimtöö ja inimloomingu konkreetne ajalugu”.”  

Kuremaa tuuliku möödaniku kohta ütles Raudkats veel sedagi, et jahvatamine lõpetati siin kolmekümnendate aastate algul. “Nõudluse tõttu kõrgema sordi jahu järele hakati selleks kasutama moodsama tehnoloogiaga veskeid. Uut elu on veskisse aga toodud ka lähiminevikus. Kaheksakümnendate aastate lõpul hakkas siin diskosid korraldama praegune Jõgevamaa Põllumajandustootjate Liidu tegevjuht Raul Soodla. Veski sai noortele populaarseks kooskäimiskohaks, selle külge pandi punane vilkur, mis kaugele paistis.”

Ka laupäeval peetaval Kuremaa mõisafestivalil võtab Priidu Raudkats tuulikus külastajaid vastu. Homsel kohvikute päeval on ta aga kohalikel daamidel abiks Veskimehe kohvikut pidamas.

Väimelast Kuremaale

Järgmisel kevadel täitub Priidu Raudkatsil ja tema abikaasal Enel Kuremaale elama asumisest nelikümmend aastat. Siia kutsuti Raudkats sovhoostehnikumi õppedirektoriks või direktori asetäitjaks õppealal Väimela tehnikumist, kus ta samuti juhtival tööl oli. “Minu tööperiood asedirektorina ehituse ja varustuse alal langes aega, mis valmis kaks ühiselamut, millest praegu suurem on kasutusel külalistemajana. Samuti ehitati võimla ja ujula ning rohkesti kortermaju, sest toona taheti luua maal inimestele samasugused mugavused kui linnas. Üheks pingelisemaks ja murelikumaks perioodiks oli Kuremaa lossi taastamine pärast tulekahju. Rahapuudust siis polnud, kuid tõsist vaeva tuli näha ehitusmaterjalide hankimisega. Õnneks olin juba kümme aastat Jõgevamaal töötanud ja tundsin ka rajoonijuhte. Palju abi oli näiteks tollasest parteikomitee sekretärist Sulev Kondist. Üle-eestilistest tippjuhtidest suhtus Kuremaa ehitusküsimustesse asjalikult ja abivalmilt ehituskomitee esimees Peeter Palu,” meenutas Raudkats.

“Kuremaa elus on olnud nii positiivseid kui ka negatiivseid momente. Näiteks tõi masendavamaid meeleolusid tehnikumi sulgemine, mille tagajärjel paljud inimesed tööta jäid. Kippus kaduma ka kollektiivsustunne: igaüks hakkas nagu omaette nokitsema. Nüüd on aga meie kandis taas mõtteerksust ja tegutsemistahet. Järjest tuumakamaiks on hakanud muutuma Kuremaa külapäevad. Viimane selline sündmus sai teoks meie kandi erinevates paikades.  Pajatati huvitavaid lugusid kaugemast ja lähemast möödanikust, võeti ette mõndagi huvitavat.  Sarnaselt teiste maapiirkondadega, on Kuremaalgi tühje kortereid, kuid siiski vähem kui mujal. Paljudesse korteritesse on peamiselt suveks kolinud soomlased. Mis minusse endasse puutub, siis Kuremaa on kujunenud kohaks, kust vabatahtlikult küll ära ei lähe,” ütles Raudkats. Ta kiidab ka oma majanaabreid, Arvi Tammeli, Vello Pütsepa ja Raavo Haaviste peret. “Tulime peaaegu ühel ajal Kuremaale, oleme sõpradeks saanud ja jäänud. Sünnipäevadel kutsume üksteist ikka külla.”

Veterinaararsti loomaarmastus

Julge esinemise ja vaimuka jutuga Priidu Raudkats on nii mõnigi kord peojuhiks olnud. Oma hobina nimetab ta veel suurt ja mitmekülgset lugemishuvi ja tehnikavärgiga nokitsemist garaažis.

Eesti Põllumajanduse Akadeemias õpitud veterinaaria erialal on Raudkats töötanud Võrumaal majandis ja omal ajal ka Aserbaidžaanis Bakuu sõjaväeringkonnas, kus tuli hoolitseda väeosade veise- ja seafarmide ja ka valvekoerte tervise eest.

Väimela tehnikumis töötades käis ta ümberkaudsetes farmides ja kodustes lautades loomi ravimas ja poegimisabi andmas ja võttis praktiliste kogemuste andmiseks alati kaasa ka oma õpilased.

Huvi looduse ja loomade-lindude vastu pole muidugi kuhugi kadunud. “Just täna tuli meie tuppa varesepoeg. Maja ümber kõnnib sageli vana siil koos poegadega. Siilide lemmitoiduks on kassikrõbinad, mida oleme ostnud meie kiisule, keda tüseda ja väärika välimuse tõttu Kuninga-Kassiks kutsume. Möödunud aastal tegid aga akna alla pesa peaaegu viie sentimeetri pikkused vaablased. Neid putukaid peetakse ka eluohtlikeks ja mõtlesin, et peangi mürgi appi võtma. Õnneks kadusid nad ise ära, mille üle mul hea meel oli. Mu veendumus on, et loomi on tarvis armastada ja nendega peab arvestama,” lausus kohaliku elu entusiastlik edendaja Vooremaa pärliks kutsutud Kuremaal.

Põhjalik igas ettevõtmises

Naabrimees, kauaaegne ehitusinsener Raavo Haaviste ütles, et on Priidu Raudkatsiga tuttav pea nelikümmend aastat. “Teda iseloomustab põhjalikkus igas ettevõtmises  abivalmidus ja küllap ka suutmatus “ei” öelda. Olen käinud kuulamas ka Priidu juttu Kuremaa veskist ja tundub, et ta on end selles valdkonnas harinud sedavõrd, et teadmised meie tuulikust ja tuulikutest üldse on lausa entsüklopeedilised.”

Priidu Raudkatsi elukäik
*Sündis 1940. aasta 27. jaanuaril Tartus
*Õppis Mäksa vallas Aru 6-klassilises koolis, seejärel Tartu 3. 7- klassilises koolis ning Tartu 3. keskkoolis

*Eesti Põllumajanduse Akadeemia veterinaariateaduskonna lõpetas 1963. aastal
*Töötas 1963. aastal Varbola sovhoosi peaveterinaararstina *Teenis nõukogude armees veterinaararstina 1963 – 1965
*Väimela näidissovhoostehnikumis oli eriainete õpetaja, õppeosakonna juhataja 1965 – 1975
*1975-2002 Kuremaa tehnikumi õppedirektor, asedirektor, tegutsetud ka teistes valdkonades
*Neljandat aastat veskimees Kuremaa tuulikus
*Pensionärina tegelenud ühiskondliku tööga
*Autasustatud Haridustöö eesrindlase rinnamärgiga, mitmed ENSV põllumajandusministeeriumi aukirjad, paljud ENSV keskasutuste tänukirjad
*Medal
20 aastat võidust Saksamaa üle”

*Huvialadeks ajalugu, loodusvaatlused ja nende kirjapanek, meisterdamine, tehnilised alad

i

JAAN LUKAS

blog comments powered by Disqus