Vaikne kriiks vitriinkapis, kui oma koha leidis viimane eksponaat, on kui rasvane täpp i-le. Koju jõudis kadunud poeg. Klaasi taga ilutseb “Lühhikese Öppetuse” kümnenda numbri originaaleksemplar, trükitud Põltsamaal 244 aastat tagasi.
Pressimuuseumile on see väikeformaadis leheke suure sümboolse tähendusega mitmel põhjusel. “Lühhikene Öppetus” on eestikeelse ajakirjanduse esikväljaanne, sellest alates käib kohaliku ajakirjandusloo ajaarvamine.
Teisalt kannab leht kõige otsesemas mõttes Põltsamaa 18. sajandi tööstusliku ja kultuurilise õitsengu hingust. Seda lehte on usutavasti oma käega puudutanud Peter Ernst Wilde – mees, kes asus 1766. aastal Põltsamaale, pani Kuningamäel oma kulu ja kirjadega tööle trükipressi ning kinkis eestlastele ja lätlastele nende esimese ajakirja.
Põltsamaa on täna ainus koht Eestis, kus seda haruldust oma silmaga näha saab.
“Lühhikese Öppetuse” originaaleksemplar on vaid killuke Pressimuuseumi näitusest “Post Scriptum. Eesti ajalehe kujundus 1766. aastast tänapäevani”. Väljapanek ise paikneb Põltsamaa Muuseumis ja võtab lühidalt kokku olulisemad suundumused eesti ajakirjanduse paarisaja-aastases ajaloos. Näitus jagab eesti ajakirjandusloo tinglikult viieks. Igat ajajärku tutvustab stend, mida laiendavad ajastukohased esemed.
Võõrastemaja prügikastist ajalehe veergudele
Esimesed katsetused ajakirjanduspõllul olid küllalt arglikud. Peamiselt eestisõbralike pastorite käe all valminud lehed meenutavad suuruselt pigem raamatu lehekülgi. Tekst on laotud ühes veerus. Lehekülgede numbreid arvestatakse läbi erinevate lehenumbrite. Aasta lõpus võis kõik lehed kokku koguda, ära köita ja aastaraamatuna riiulile asetada.
Ilmeka pildi algusaegade ajalehetööst annavad Carl Eduard Körberi kirjeldused 1859. aasta “Tallorahwa postimehhes”. Materjali lehe sisustamiseks leiab Körber kõikjalt: võõrastemaja prügikastist, poja kooliõpikust, sugulaste saadetud kirjadest, öömajaliste käest kuuldud juttudest, kõige rohkem aga Tartus ilmunud “Dörptsche Zeitungist”.
Ajakirjaniku elukutse kujuneb välja 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguses. Siis muutuvad ka ajalehed ajalehelikumaks. Nüüd on need enamalt jaolt 5-6-veerulised suures formaadis lehed. Tõsi, lehekülje liigendus on suhteliselt vaene. Lood trükitakse ära kronoloogiliselt – selles järjekorras, nagu need trükikotta jõuavad.
Mõnikord võis tulemus olla üsna absurdne. Nii lahkab näitus juhtumit 1910. aasta “Tallinna Teataja” veergudelt.
1910. aasta 7. novembri varahommikul suri kirjanik Lev Tolstoi. See oli pühapäevane päev, päevalehed sel päeval ei ilmunud. Järgmise päeva number räägib aga Tolstoist kolmes kohas.
Et teine lehekülg oli laotud enne kurva sõnumi saabumist, siis lükkab see ümber kuuldused Tolstoi surmast. Kolmanda lehekülje trükkimise ajaks on Tolstoi surm teada ja ilmub järelehüüe kirjanikule. Natuke hiljem võime aga lugeda juba esimesi järelkajasid surmajärgsest päevast.
Kolmas osa näitusest tutvustab maailmasõdade vahelist Eesti ajakirjandust. Lehed muutuvad kirevaks. Ilmuvad esimesed fotod. Üks pealkiri püüab teist üle trumbata. Osa lugusid on jõulisemalt esile toodud. Sageli on kogu esikülg reklaamiks müüdud.
Lehetegu kui looming
“Mingit lehe planeerimist ei olnud,” meenutas 1930. aastate töökorraldust “Päewalehes” Tõnis Braks. “Kõik käsikirjad käisid tegevtoimetaja Oskar Männa käest läbi. Enne rotatsioonimasina käivitamist läks Mänd trükikotta ja küsitles murdjaid: “Noh, mis teil siis täna on kah. Selle paneme siia, selle sinna. Kolmeveerulise keskele. See foto sobib siia” jne.”
Stendi illustreerib üks Eesti Filmiarhiivilt saadud filmilõik, mis tutvustab “Postimehe” trükieelset ettevalmistust ja trükkimist 1938. aastal.
Eesti okupeerimine paiskab meid ajalehe kujunduse mõttes tagasi 19. sajandisse. Oluliselt muutub kogu ajakirjanduse tähendus – elu peegeldusest olulisemaks kujuneb parteiline kasvatustöö. Ajalehtede maht kuivab kokku, kesksel kohal on propaganda. Lood ja pealkirjad on sageli väga üldsõnalised ja elukauged. Numbrist numbrisse võib lugeda “autasudest väärikatele”, “jutuajamisi kremlist”, “õnnitlusi töövõidu puhul” jne.
Seda kirevamad on aga tänased lehed. Tõeline buum tabas eesti ajakirjandust 1988-1992, mil ilmus ligi 500 uut väljaannet. Ajalehed muutusid värviliseks, fotod omandasid suurema kaalu, lugude esitlus fokusseeriti tugevalt. Näituse üks korraldajaid Roosmarii Kurvits on öelnud, et võrreldes naabritega torkab meie ajalehtede kujundus silma intensiivsuse ja värvikirevuse poolest. “Võib-olla peegeldab see eesti ajakirjanduse üldist närvilisust,” ütleb ta.
Huvitavamatest eksponaatidest on näitusel väljas veel “Maalehelt” annetusena saadud küljenduslaud ja “Äripäevale” omistatud võidukarikas 2006. aasta maailma ajalehekujunduse konkursil. Näitus on avatud 31. jaanuarini 2011 esmaspäevast laupäevani kella 10-16.
i
RAIVO SUNI
