Maakonnavisiidi lõpetuseks andis president Kersti Kaljulaid intervjuu maakonnalehele Vooremaa. Jõgeva ja Põltsamaa vallas veedetud neljapäeva võttis president kokku sõnadega: „Mul oli siin tore päev toredate inimestega.”
Tegite Jõgevamaale ringi peale. Kui võimekad teie arvates Jõgevamaa omavalitsused on?
„Mulle tundub, et juba tihedam konkurents volikogu kohtade peale on toonud volikogudesse ümber laua väga palju säravaid silmi. Inimestel on rohkem teotahet ja plaane, kuidas edasi liikuda. Inimesed on optimistlikumad ja lootusrikkad. Kuid eks tuleb rääkida ka nendest kohtadest, kus on mured ja riskid. Palju rääkisime sotsiaalkaitsest, palju haridusest, samuti laiapõhjalisest riigikaitsest. Olen püüdnud igal võimalusel rääkida õmblusteta ühiskonnast, kuid see on juba saanudki normaalsuseks. Sest me teeme väga palju ära koos kolmanda sektoriga, kus teenus ei ole see, mille teeb ära kohalik omavalitsus, kohalik vald kohalikule inimesele. Vaid see on teenus, mida tehakse kõik koos.”
Alustasite visiiti maakonda Euroopa Liidu idapiirilt Mustveest. Millised ülesanded ühel sellisel piirivallal on?
„See on koht, mis peab selgelt olema kontrolli all ja valvatud. Me teeme kogu aeg palju tööd selle nimel, et meie idapiir oleks kaasaegsete vahenditega valvatud. Usun, et kunagi saab meil olema täielik elektrooniline valve. Näeme, kus paat sõidab või kust keegi üritab üle tulla. Võtku selle väljaehitamine siis rohkem aega ja raha. Arvan, et peame veenma oma partnereid pidevalt selles, et me oma piiriäärseid alasid ei ole jätnud üksi. Näiteks meie mentaalne paus Tallinna ja Narva vahel on ilmselt suurem, kui kilomeetrid seda näitavad. Me peame seda distantsi vähendama.
Meil pole täna enam seda probleemi, et muukeelsed inimesed ei taju ennast Eesti riiki kuuluvana, aga nad on natuke mures, et nende lastel ei ole võimalik saada head eestikeelset haridust veel enne kooliminekut.
Nii peame suutma andma vene keelt kõnelevatele peredele võimaluse, et nende lapsed saavutavad seitsmendaks eluaastaks sellise keeleoskuse, et nad valivad eestikeelse kooli. Me pole seda seni suutnud ja see on jäänud meie võimekuse taha. Kui vaatame Tallinna linna, siis lasteaedades on järjekorrad keelekümblusklassidesse. Venekeelsesse rühma võid oma lapse panna, aga keelekümblusklassi ei saa. See on nüüd meie riigi kohustus teha see kättesaadavaks. Sellest rääkisime ka Mustvees ja sealsed venekeelsed inimesed olid samal arvamusel, et see on probleem. Kuigi Mustveed see teravalt ei puuduta, peame sellega tegelema, kuna Eesti on muutunud sisseränderiigiks.”
Kiigemetsa koolis tõstatus päevakorras olev teema, et erivajadustega laste koolid tahetakse riigi käest anda omavalitsusele. Kuidas te seda arengusuunda hindate?
„See on teema, kus me ei tohiks kindlasti kasutada täpselt ühesugust mudelit. Olen seda meelt, et hea on, kui lihtsustatud õppekavaga laps saab käia tavakoolis, kuid seda juhul, kui ta saab õppida ikka tavaklassis. Mitte nii, et tavakoolis on eraldi lihtsustud õppekavaga klassid. See nõuab aga palju ressurssi ja mitte ainult avalikku ressurssi, vaid ka perekonna toetust. Mis tähendab, et lapsel peab olema väga tugev kodu, et tavakoolis toime tulla. Tema vanemad peavad tegema väga tihedat koostööd kooliga. See ei pruugi alati aga olla võimalik, sest pere võib neil lastel natuke nõrgem olla. Seepärast mulle tundub, et sellised koolid nagu Kiigemetsa peavad eksisteerima. Nende koolide suur väärtus ei ole eraldi haridus või eraldi sotsiaalpool. Nagu me Kiigemetsas nägime, on need lapsed õnnelikud. Nende silmades peegeldub täpselt see, kuidas elu on neid kohelnud. Kuidas meie oleme neid kohelnud. Ja Siimustis oli näha, et neid lapsi on hästi koheldud, hästi õpetatud. Tänasel esinemisel nägime ka, kuidas laps ei löönud verest ära, vaid leidis ise ootamatus olukorras lahenduse. Seda oli ilus näha ja seda peab oskama näha. Ning selliste koolide õpetajad oskavad seda näha. See on suur väärtus, mida peame hoidma olenemata sellest, kes neid koole peab. Kas nad kuuluvad haridusministeeriumile või kohalikule omavalitsusele. Viimasel juhul tekib koolil vajadus ennast ümbruskonna valdadele turundada ja me võime selle kooli katki teha.
Vähem huvitab siin kooli omandivorm, rohkem tuleb mõelda sisu säilitamisele.”
Maavalitsused kadusid koos haldusreformiga. Kaua püsivad Eestis veel maakonnad või oleks pidanud kõik koos likvideerima?
„See teema ei ole ausalt öeldes väga jutuks tulnud. Ma ei oska seda täpselt hinnata, sest maavalitsuste kadumisest on vähe juttu olnud. Riigireformi silmas pidades paneb riigireformi radar järjest viletsaid hindeid haldusreformi jätkule. Ehk oleks aeg riigi poolt tehtavad tööd ja pakutavad teenused tõsiselt ette võtta ja need üle vaadata. Võib-olla ei ole mõnda neist enam üldse vaja osutada.
Lihtne on muidugi arutada, kas parlamendis peaks olema vähem liikmeid. Keeruline on aga võtta ette igav töö, kus tuleb vaadata üle kõik teemad, millega riik tegeleb, ja uurida, kas neid kõiki on ikka vaja.“
Kohtusite hiljuti uute ministritega ja olite tulevase riigihaldusministri Janek Mäggi suhtes kriitiline. Kas ei oleks olnud siis õigem tema ministriks kinnitamine tagasi lükata?
„Me teame, et Eesti presidendid on osutanud mõne ministrikandidaadi mittesobivusele, aga Eestis ei ole keelatud olla feminist ja ei ole keelatud olla šovinist. Need mõlemad jäävad arvamusvabaduse piiridesse ja ei ole ohuks Eesti põhiseadusele, kui meil on selline minister. Mina muidugi kodanikuna ei vali sellist ministrit, aga kujutage nüüd ette, et ma hakkan oma isiklikku maailmavaadet järgides selliseid otsuseid tegema. Ma ei saa seda teha. See poleks meie põhiseadusega mitte kuidagi kooskõlas.”
Kas me suhtleme oma piirinaabri Venemaaga piisavalt?
„Kui keegi arvab, et me Venemaaga ei taha suhelda, siis nii see kindlasti ei ole. Narratiiv, et Balti riigid ei taha Venemaaga suhelda, ei vasta tõele. Venemaal on komme riike rühmadesse jagada. Suurtega nad suhtlevad, sest siis paistavad nad ka ise suured välja. Väikesed jagatakse mõistlikeks riikideks, kes tahavad Venemaaga suhelda, ja teisteks, kelle peale näpuga näidatakse. Kuid julgeolek on Eesti jaoks praegu aegade parimal võimalikul tasemel.“
Kui uhked me võime olla oma e-riigi üle?
„Meie digiedulugu on nii suur asi, millest meil endil on raske aru saada, aga selle järgi meid tegelikult tuntakse. Digimaailm on valdkond, kus teiste riikide esindajad tulevad meie käest nõu küsima ja kus meie sõna maksab. Kes meie IT-alasest eduloost teadlikud ei ole, ei tea tõenäoliselt ka seda, millises maailmajaos me asume.”
Kas usute Eesti Nokia leidmisse?
„Me võime olla uhked selle üle, et kohalikud inimesed saavad Eestis teha iseseisvaid otsuseid ja et meie haldusmudel võimaldab kohalikel omavalitsustel nii suurel määral ise otsustada. Ühte ja ainsasse Eesti Nokiasse ma ei usu, sest kui panustada ainult ühte sektorisse ja kui sellega midagi juhtub, siis on olukord väga halb. Riigi ülesanne on tagada majandusele vaba kasvu võimalus, mitte eelistada ühte sektorit teisele, sest see tagab šokkidele vastu pidamise.”
TIIT LÄÄNE
TOOMAS REINPÕLD
