Nädal tagasi Tartus Athena keskuses toimunud Noorte Amatöörfilmifestivalil ehk NAFFil jõudis paremate hulka ka Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis õppiv jõgevlane Oliver Taul. Tema poolt klassikaaslaste abiga vändatud kurbnaljakas lugu president Kalevist sai festivalil kolmanda koha.
24-minutiline „President Kalev” on Oliveri esimene katsetus filmivallas. Filmitegemise mõte sündis Oliveril ja tema klassivennal Hendrik Türgil siis, kui nad nägid koolimajas kuulutust, mis kutsus noori üles NAFFil osalema.
„Mul on tavaliselt ikka „pagasis” mõned ideed, millest midagi välja arendada annab,” ütles Oliver. „Ühest sellisest ideest saigi siis tegevust ja sümboleid lisades välja arendatud filmistsenaarium.”
Peale stsenaristirolli võttis Oliver enda peale ka režissööri oma, kaameratöö tegi Hendrik Türk. Ka truppi värvati mõned klassikaaslased ja võtted tehti pooleteise-kahe nädalaga ära. Filmi peategelaseks on president Kalev, kes soovib olla tõeline kogu rahva president ning õpib selgeks kõigi Eestis elavate inimeste nimed. Kui ta aga, pea nimesid täis, tänavale läheb, siis selgub, et tegelikult pole ta võimeline ühtegi inimest kõnetama ega isegi vastama neiule, kes teda kõnetab. Jääb üle suhelda vaid omaenese peegelpildiga, aga seegi kontakt leiab valusa lõpu.
„Paremate tehniliste oskuste korral oleksime võinud kolmandast kohast kõrgemalegi tõusta,” ütles Oliver. „Üks žüriiliige avaldas näiteks arvamust, et meie film oli ainus, kus ka mingid karakterid tekkisid.”
Tõsi, karakterite kunstipärasest loomisest antud juhul rääkida ei saa. Pigem valis Oliver osadesse inimesed, kes mängitava rolliga kokku sobisid.
„Mulle meeldib nii filmi kui teatrit tehes teiste veidrusi ja iseloomuomadusi ära kasutada,” ütles Oliver. „Aga nad on nõus selliseid mänge kaasa mängima, sest ma ei naeruväärista neid seejuures. President Kalevi ossa kutsusin klassivenna, kes ongi selline aravõitu ja introvertne. Kerge kafkalikkusega garneeritult saigi temast vormida vajaliku karakteri, mis isegi žürii arutelul äramärkimist leidis.”
Mäng ja vabadus
Tulevase Fellini, Bergmani või Tarkovskina Oliver vaatamata esimese filmi edule ennast ei tunne. „President Kalev“ sai ette võetud lihtsalt selleks, et koos sõpradega midagi lahedat teha. Ka teatritegemist võtab Oliver lapseliku mänguna, enda väljaelamisena: tavalises koolipäevas jääb tema meelest mängulist momenti väheks.
Oliveri teatritegemised on olnud enamasti seotud Tartus tegutseva Noorte Teatritehasega. Ta tegi näiteks kaasa mullusel gümnaasiumiastme kooliteatrite riigifestivalil peapreemia võitnud lavastuses „Armastus vähendab naiste peenust ja suurendab meeste oma”. Ka mullustel Betti Alveri luulepäevadel astus Oliver üles Noorte Teatritehase „lipu all“ — monolavastusega „Pildid näituselt”, mille ta ise lavastas ja ette kandis. Kõnealune lavastus kutsus Akadeemia liikmete seas esile tulise vaidluse selle üle, kas tegemist on sarmika noormehe edeva egotripiga või Betti Alveri luuletuse „Tuulde räägitud” sõnumi geniaalse väljatoomisega. Kusjuures teatrikriitik Jaak Allik pakkus, et mõlemat moodi arvajatel on õigus. Oliver saigi tookord eripreemia sõnatu kontseptuaalsuse eest.
Tähetunnile tuleb ta koos sõpradega tänavugi. Talle meeldib siinse luulefestivali mõnikord natuke liiga tõsimeelset õhkkonda millegagi vürtsitada. Teatritehase tänavune luulelavastus kannab pealkirja „Saunateemaline dramatiseering Lihula Teataja ainetel”, ent lähemalt Oliver sellest rääkima ei hakanud, sest muidu poleks siinsel publikul enam huvitav seda vaadata.
„Koos teatrit tehes õpid oma sõpru paremini tundma,” tõdes Oliver. „Ja laval saab tunda mingit erilist liiki vabadust, mida mujal pole.”
Olulised valikud
Seitsmesaja eakaaslase ees laval tuli tal seista ka üleeile: siis peeti Vanemuise teatris noortekonverentsi „Lahe koolipäev”, millel otsiti vastust küsimusele, kes juhib meie mängu, st kuidas mõjutatakse inimesi ja kes meiega manipuleerib. Konverentsil tehti praktiline eksperiment: publiku hulgast valiti tavaline koolipoiss ja muudeti ta publiku silme all superstaariks. See „tavaline koolipoiss“, kes tegi läbi kiir-laulukoolituse ja fännidega suhtlemise koolituse, kes stilisti abiga šefilt riidesse pandi ning lõpuks Birgit Õigemeele ja Uku Suviste seltsis laval üles astus, oligi Oliver. Päris juhuslikult teda publiku seast muidugi välja ei valitud, vaid konverentsi päevajuht Ain Mäeots oli ta superstaari rolli värvanud Noorte Teatritehase kaudu.
„Kui mulle tükk aega tagasi helistati ja küsiti, kas ma olen nõus sellises ettevõtmises osalema, ütlesin jah, sest arvasin, et neil on kiiresti vaja ja kedagi teist pole võtta,” meenutas Oliver. „Siis oli tükk aega vaikust ning ma mõtlesin, et nad polegi enam huvitatud. Kui uuesti kontakti võeti, poleks ma seda mängu enam kaasa teha tahtnud, aga lubadus tuli täita ja omamoodi kogemuse andis see ju ka.”
Küsimusele, kas kõik käis samamoodi nagu superstaari-saates, vastas Oliver, et sellest ega ka paljudest teistest telesaadetest ei tea ta suurt midagi, sest ta ei vaata enamasti telekat. Selle asemel loeb, käib jooksmas või õpib, sest tahab gümnaasiumi tuleval kevadel korralike tulemustega lõpetada ning minna arstiteadust õppima. Arvestades seda, millega Oliver senini silma paistnud, tundub see pisut ootamatu valikuna.
„Ma tahan inimesi aidata. Ja mulle meeldib õppida — kui vaja, siis kasvõi üle oma võimete. Seda peaks arstiteaduskonnas saama. Ning päris pikalt,” ütles Oliver oma valiku põhjenduseks.
Ühe oma senise elu olulisema valiku tegi ta kaks ja pool aastat tagasi, kui otsustas pärast Jõgeva Ühisgümnaasiumi üheksanda klassi lõpetamist Treffneri gümnaasiumi minna. Seda valikut pole ta kahetsenud, ehkki iseseisev elu Tartu üürikorteris polnud esialgu meelakkumine.
„Usun, et Jõgeval oleks mul igav hakanud ja ma poleks seal piisavalt mõttekaaslasi leidnud, välja arvatud juhul, kui oleksin hakanud teisi endasarnaseks muutma. Aga mulle ei meeldi teisi muuta, vaid pigem tuua välja neis juba olemas olevaid omadusi,” ütles Oliver.
i
RIINA MÄGI
