Kõik need, kes lootsid et laupäeval saab Eesti lõpuks uue presidendi, pidid pettuma. Esimest korda Eesti riigi ajaloos jäi valimiskogus riigipea valimata. Oli see siis protest teise vooru jõudnud kandidaatide vastu, lihtsalt lapsik kius või äge protest Reformierakonna ja kogu tema senise poliitika, sealhulgas haldusreformi vastu, aga 60 tühja või rikutud sedelit ei näita meie valimiskogu just kõige paremas valguses. Ausam olnuks neil, kes hääletada ei soovinud, teise vooru ajal lihtsalt šoppama minna. Demokraatia tähendab, et valida tuleb ka halva ja väga halva vahel. Ka valijameestel tuleb kanda vastutust. Paraku on viimasega meie riigis lood kehvad.
Kas parteide tagatoad suudavad 3. oktoobriks, kui riigikogu taas presidenti asub valima, kokku leppida ühises kandidaadis? Väga raske uskuda. Või tuleb igaüks uuesti välja oma kandidaadiga ja kogu farss hakkab otsast peale?
Miks peaks see uus nn kokkuleppekandidaat jätma kogu oma senise elu ja minema viieks aastaks Kadriorgu? Et olla kaunis portselankuju kaminasimsil?
