Portosse, Portugali suuruselt teise linna võtsin hiljuti teekonna ette eelkõige selleks, et osaleda sealsel maratonil. Ent enam kui 200 000 elanikuga linn, mida peetakse Põhja-Portugali mitteametlikuks pealinnaks, väärib ka lähemat uurimist.
Veinihuvilised on kindlasti teadlikud, et portvein ongi pärit Portost. See jook sündis 17. sajandil tänu sellele, et Douro orust veini transportivad britid hakkasid seda parema säilivuse saavutamiseks brändiga segama. Jõgi jagab linna pooleks ja just Gaia linnaosa on tuntud oma veinikeldrite poolest. Kindlasti tasub väike degusteerimine ette võtta, et kuulsate veinide olemusest aimu saada.
Porto on üks vanemaid Euroopa linnu, mille arhitektuur on väga hästi säilinud. Südalinnas tekib kohati küll küsimus, miks paljud hooned räämas ja tühjana seisavad, miks neid ei renoveerita. Samas on see UNESCO maailmapärandisse kuuluv vanalinn äärmiselt kaunis ning poollagunenud hooned lisavad sellele isegi omapära. Ja seinu katvaid mustrilisi kahhelplaate (portugali keeles azulejos) võidki imetlema ja pildistama jääda. Välja riputatud pesugi on omamoodi võluv. 2001. aastal oli Porto Euroopa kultuuripealinn.
Kahtlemata on linna kuulsaim sümbol 1886. aastal ehitatud Ponte Luisi sild, millel pikkust 385 meetrit ning mille projekteeris Leopold Valentin, Gustave Eiffeli mantlipärija. Eiffel ise on konstrueerinud Portos asuva Dona Maria Pia silla. Sillalt avanev vaade jõe kahel kaldal asuvale linnale on lummav.
Jalutuskäigul vanalinnas, Avenida dos Aliadosel vaatame lisaks sellel tänaval paiknevale raekojahoonele Camara Municipalile üle ka McDonaldsi kiirtoidurestorani. Nimelt loetakse seda üheks maailma ilusamaks, sest 1995. aastal säilitati ümberehitamise käigus 1920. aastate interjöör. Päris kummaline on vaadata, kuidas kaasaegne teenindus ja kiirtoit ning eelmise sajandi interjöör koos eksisteerivad.
Porto Se katedraal, võimas 12.-13. sajandil ehitatud kindluskirik, on suurepärane oma arhitektuuri poolest ja pakub puhkehetke väsinud turistidele. Arheoloogiliste väljakaevamiste järgi olevat Penoventosa mägi asustatud olnud juba 3000 aastat tagasi. Porto tänavad kulgevad üles-alla ja hoolimata heast metrooliiklusest, soovime võimalikult palju jalutada ja näha. Muide, Porto metroo on omapärane selle poolest, et pigem meenutab see trammiliiklust. Maa all sõidetakse üsna vähe, vähemalt oli see nii neil liinidel, mida meie kasutasime.
Harry Potteri jälgedes
Vaatamisväärsus on ka Sao Bento raudteejaam, kus imetleme seinamaalinguid, millel kujutatud külapidusid, ajaloolisi stseene ja transpordivahendeid. 1916. aastal valminud jaamahoone ehitati endise kloostri asukohale. Kui oleme lõpetamas jalutuskäiku Ribeiral (see peaks küll kõigi Porto turistide jaoks kohustuslik olema, sest kaldaäärne tänav on täis suurepäraseid kohvikuid ja poekesi), saame üles linna funikulööriga. Ja jalad on ikka tõesti väsinud.
Teeme kohvipausi Lello raamatupoe kohvikus. Selle poe asetas Lonely Planet 2011. aastal maailma paremate raamatupoodide edetabelis kolmandale kohale. Ning just selle neogooti stiilis sisekujundusega poekese teise korruse kohvikus olevat J. K. Rowling kirjutanud Harry Potteri lugusid.
Portos on mõnus puhata, leidub häid tänavakohvkuid, kus saad sõrmkübara suuruse tassiga lonksu ülikanget ja aromaatset kohvi, kõrvale mõne mõnusa küpsetise. Ka toit on väga hea. Elame sadamapiirkonnas Matosinhoses ja just seal on parimad (kala)restoranid. Kindlasti tasub ära proovida grillitud sardiinid. Mereandide grillimine käib otse tänaval ja kalad maitsevad suurepäraselt.
Nagu eelpool öeldud, oli reisi peapõhjuseks siiski 8. novembril toimunud Porto 12. jooksumaraton. Reedel külastame maratoni Expot, mis asub jõe kaldal olevas endises kaubajaamas, mis nüüd on transpordi ja kommunikatsioonimuuseum. Teel sinna näeme ühel majal ka meie sini-must-valget lippu lehvimas. See tekitab rõõmsat elevust. Maratoni stardimaterjalid käes, suundume otsima Palacio de Cristali ehk Kristallpaleed, mis tundub olema üsna lähedal. Tegelikult aga tuleb ronida üles mööda järske tänavaid.
Jardim do Palacio de Cristal, kristallpalee aed on sügisel pisut räämas ja palee ise on suur ümar kontserdihall. Kunagi oli siin 1865. aastal avatud imeline palee, mis paraku hävitati. Aed ja palee olid linnaelanike seas väga populaarsed ja kujunesid rahva kooskäimiskohaks. 1950. aastatel leidis Salazari diktatuur, et Portos pole piisavalt spordihalle, ja nii sündis kristallpalee asemele betoonehitis.
Pisut meie moodi
Et maratonipäevaks jalgu säästa, läheme bussi peale ja lihtsalt sõidame. Portos tasub osta kolme päeva pilet, mis kehtib kõigis bussides ja metrooliinidel. Valideerimissüsteem on mugav ja pilet taskukohane. Bussiga saame ookeani äärde ja jätkame jalutades. Külastame Meremaailma, kus näha kõikvõimalikke kalu ja mereelukaid, ning vaatame üle ka ookeani kaldal asuva väikese kindluse. Seal lunastame 50 sendiga pileti ja kohalikes meestes tekitab meie euromünt üllatust ja küsimusi. Et kust me tuleme ja mis ikkagi see väike asi meie kaardil on (Võrtsjärv). Tore ja soe kohtumine. Inimesed on Portos väga sõbralikud ja lahked: kui kaart käes, seisma jääd, siis pakutakse kohe abi. Meie mõnusa butiikhosteli personali ei jõua ka ära kiita. Me ei kohta kusagil lõunamaadele omast lärmakust ja pealetükkivust. Meie reisiseltskond arvab üksmeelselt, et portugali inimesed on pisut meie endi moodi, vaoshoitumad.
Ning siis jõuab kätte Porto maraton. Juba stardis seistes on selge, et mingit imejooksu seekord ei tule, kuna temperatuur võib olla 23-24 kraadi ja päike kõrvetab hommikul kell 9 lagipähe. Maratoni joostes saab samuti hea ülevaate linnast, kulgeb ju jooks peamiselt Douro jõe kallastel. Oi, kui kade on vaadata kohvikus istujaid, kui endal veel kümmekond kilomeetrit joosta! Maratoni korraldus on ladus ja mõnus, palju on ergutajaid ja toetajaid, ka jooksjad ise on väga abivalmis. Mina jooksen näiteks koos ühe austerlannaga: kord on tema ees vedajaks, kord mina. Ikka tervitame ja hõikame, et kõigest 10, kõigest 5, kõigest 1 km veel. Selline mõnus ja toetav õhkkond. Lõpukilomeetritel veel üks tüütu tõus ja siis umbes 500 meetrit tõusu finišisse, mille võtan korralikult joostes. Minu neljateistkümnes maraton on joostud.
Porto on linn, kus peab aega olema. Vaadata-pildistada on palju, elamusi saavad nii kunsti- kui ka ostlemishuvilised ning novembrikuus on ka ookeanivesi piisavalt soe, et julgemad end vette kasta saaksid. Pärast maratoni pakub tõelist rahulolu rannakohvikus kohvitassi taga istumine ning surfarite trenni ja päikeseloojangu jälgimine. Sellist naudingut soovitan minna kogema just Portosse.
TIINA SÄÄLIK
