Heinamaade kõrges rohus õitsevad tõrvalilled ja karikakrad. Kaselehed on kohe-kohe saunavihaküpsed. Pilvitul õhtul ei lähegi pimedaks. Mis see muud tähendab, kui et suvi on käes. Homme õhtul pärast poolt kaheksat see pööre kirjade järgi teoks saabki.
Uue aastaaja vastu võtnud, ootab meid peagi võidupüha ja jaanilaupäev, siis jaanipäev… Tegeleme külaskäimise ja võõrustamisega, püüame võtta vabadest päevadest maksimumi… ja pingutame teinekord ülegi nii söögi, joogi kui seltsieluga. Tõsi, vist hakkab juba paljudele pärale jõudma, et kõiki sündmusi on priske söögi ja rikkaliku joogiga tähistada pehmelt öeldes rumal. Sotsiaalmeedias levibki üleskutse tähistada tänavusi jaane lihata. Sel mõttel on jumet, ja kui loobuda pidulikul puhul ka kangemast kraamist, siis võiks meist juba asja saada.
Mõned meie hulgast pakivad täna-homme või esmaspäeva õhtul seljakoti hädavajalikuga ja peidavad end tähistamismelu eest metsa või mõne üksildasema veekogu äärde, et lasta rahus ja vaikuses suvi ka südamesse. Kahtlemata on mõttekas kõigil pooleks päevakski aeg maha võtta, nii-öelda hetke peatada, sest nagu on kirjutanud Hando Runnel: “Jaanitule ümber tantsid mõne tuuri, tantsid mõne õhtu, juba käes on juuli. ” Ja nii see suvi kiired tuurid peale võtabki.
