Suvi, mida ilmselt pikka aega mäletama jääme, sai kliima järgi otsustades tegelikult läbi juba mitme nädala eest – tunduvalt varem, kui kalender meile sügist kuulutab.
Palavate päevade lõpp oli lühike ja konkreetne: ühel päeval lihtsalt ei olnud enam vaja enne avalikku kohta minekut pingsalt mõelda, milline oleks minimaalne kehakate, mis kaaskodanike sündsustunnet ei riivaks, ja külma joogi kõrval meenus juba ka soe söök. Täna kuulutavad nii lahkumiskontserte andvad kuldnokad, punetavad pihlakad kui jahedad vihmahood, et aeg on tasapisi tubasemaks jääda.
See, et varsti pärast jaanipäeva saabunud palavus enne lõikuskuu teist poolt enam ei taganenudki, oli millekski kindlasti hea. Kasvõi selleks, et meil poleks enam põhjust vinguda, et Eestimaal aasta ringi kehv suusailm valitseb. Õiget suusailma saime muide tunda, et vähe polnud – täpselt siis, kui seda kalendri järgi oodata oli.
Muretu, kuid mitte kuludeta
Aeg-ajalt viskab põhjamaise kliimaga leppima pidav kahejalgne mõruvõitu nalja, et mis soojadel maadel viga elada – küttemuret pole ja söökki kukub viljadena puude otsast pähe. Äsja saime aga omal nahal kogeda, palju selles arvamises tött, palju lihtsustatud mõtteviisi. Tõepoolest, üpris muretu oli päevaks-paariks või kauemakski metsa või mere äärde minna, kui polnud vaja suuri riidekompse kaasas tassida.
Spartalikumate eluviisidega harjunu ei vajanud telki ega magamisriideidki: kui ahjuna kuumaks köetud paneelmajade magamistubades ihukatte ja tekita, kuid siiski higised unetud küljelt küljele visklesid, võis tõeline matkasell kuiva metsa all pikali visata, padjaks seljakott ja tekiks tähistaevas.
Ja lastel oli voli hommikust õhtuni õues ringi lipata ja ohjeldamatult veega sulistada — keelata-katta polnud neid vaja, sest külmetumisohtu polnud.
Mis aga sööki ja jooki puutub, siis pähe ei saja meie laiuskraadil enne lõikuskuud puu otsast küll õunavissigi, millestki toekamast rääkimata. Ja kui kartuli- ja lihapotid pliitidel ei auranudki, sest ainult pliidi või ahju peale mõtlemine naha kuumaks võis ajada, siis ega inimloom ikka vaid õhust ja veest ela: ainuüksi jäätisele ja mitut seltsi karastusjookidele kulus lõviosa rahakoti sisust. Kukalt kratsima võttis selline olukord aga kangema kraamiga kaubitsejaid ja kui palavus juba mõnda aega kanda kinnitanud oli, vähenes rahva õllehimugi – jook, mil vähegi kraadi sees, otsis naha kaudu teed vabadusse rutem kui kraadita keelekaste.
Kulutuste kasvuga pidid arvestama ka poepidajad ja söögikohtade omanikud, sest eks jahedusega palaval ajal ole sama lugu, mis soojaga pakase ajal – selle tootmine vajab energiat ehk kulutusi. Kui leti ääres või kohvikulaua taga higi pühkida tuleb, ei püsi klient seal kuigi kaua, vaid siirdub mõnda sellisesse paika, kus sisenejat mõnusalt jahe tuuleke tervitab.
Mis aga külma tootvatesse masinatesse puutus, siis polnud kerge põli neil ega nende omanikel: lisaks kodustele külmkappidele, mis viimase vindi peal töötasid ja vahel ohates „loobumisvõidu“ andsid, ütlesid aeg-ajalt üles ka kaupluste keskmisest pisut enam päevi näinud jahekapid-letid. Nii tuli ette, et karastust himustav leitsakust tulija sealt külma keelekaste asemel hoopis tulise pudeli pihku sai.
Pereemad olid aga nii mõnigi kord kitsikuses, kui ikka ja jälle ilmsiks tuli, et piim tilgastus niipea, kui sellele vaid selja pöörata jõudsid, ja supp, mis vaevasäästulootuses järgmiseks päevaks külmkappi pandud sai, öö jooksul siiski kihisema hakanud oli.
<span style=”FONT-FAMILY: Arial; FONT-SIZE: 10pt; mso-ansi-language: ET” lang=”ET”>Aias nii ja teisiti
Aiapidaja võis taas kogeda, et halba heata pole ja igal asjal vähemalt kaks otsa on. Kui kapsapäid oli keegi kuuma ja kuivaga justkui näksimas käinud ja mõni neist esimese vihma all lõpuks lõhki plaksatas, siis kõrvitsad tundsid end troopikale sarnanevas kliimas ülihästi. Sest imekombel püsis õhk ka kolmekümne plusspügala juures niiske. Uudistesaade Reporter sai näiteks augusti alguses pildile üheksakilose kõrvitsahiiglase, mis siis veel täies kasvurammus ning õunapuu otsa ronida oli jõudnud. „Kui minna arsti juurde ja kurta, et trauma on saadud kõrvitsalt, mis kukkus pähe õunapuu otsast, siis võib arvata, milline diagnoos pannakse,” ütles huumorimeelega aiaomanik, kes hiiglase kõrgustest siiski maa peale tõi.
Ka muu peenral ja põõsastel kasvav polnud just ikaldunud ja kõik väikesed kodulaudadki pole veel tühjad. Millega muidu seletada kõikjal üle Eestimaa spontaanselt tekkinud külaturge, kus ostja kõik selle värskelt, europakendita ja E-lisanditeta kätte sai, mis tal endal koduses majapidamises puudu, olgu selleks porgandikimp või lihatükk, ämber maasikaid või äsja sõelalt tulnud kohupiimakomps.
Masendavad arvud
Nii-öelda inimkatseliselt on kindlaks tehtud, et ei niida meie laiuskraadil kasvanud inimest naljalt pakane ega palavus, kui ta oma ihu eest vähegi hoolt kanda märkab. Selgus aga, et veemõnude nautimiseks ideaalne ilm viis mõistuse peast nutmaajavalt suurel hulgal uljaspeadel, kellest enamik noored täisjõus mehed.
Kui ikka eelmisel õhtul kõik riigi uudistekanalid järjekordsest veeõnnetusest teada annavad ja sinna juurde jälle ja jälle hoiatusi-manitsusi lisavad, järgmisel hommikul aga veel üks noor pereisa lollist uljusest kantuna oma naise ja väikeste laste silme all igaveseks vette kaob, siis vajuvad käed lootusetusest rippu: tegemist oleks justkui kurja käe poolt peale pandud needusega. Tõsi, alkoholineedus see sageli oligi, kuid mitte alati. Nii maksimegi sel suvel kõige kõrgemat lõivu just veekogudele, sest praegu võib juba ärasõnumist kartmata kinnitada, et juhtus meie suures naaberriigis mida iganes, suutsid meie püromaanid meie kõigi suureks õnneks end metsadest kaugemale hoida. See-eest jäime sadadest metsahektaritest ilma tormi läbi, millega meil ka kõigil kindlasti omad suhted, seosed ja mälestused pikaks ajaks.
Lõppeva sooja aastaaja pöörasust ja kontraste said kindlasti kogeda kõik, kes loodust tähele panna ja temaga koos elada mõistavad.
Minu jaoks oli suve kauneim elamus suplus hommikuses metsajärves, kui vesi vastlüpstud piimana soe, õhus kraadid veel talutavad, öine udu veepinnalt taandumata ja linnud vaiksele veesulinale maitsekat taustamuusikat teevad. Õudseim kogemus on aga pärit 8. augusti õhtupoolikust, kui äikesetorm sajandivanuseid õuepuid murdis kui tuletikke, pannes inimloomad tundma ennast sama väetina kui sipelgas hoolimatu retkelise saapatalla all.
i
KAIE NÕLVAK
