Sordiaretus ja seemnekasvatus on osa eesti põllumajanduskultuurist. Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumis on praegu väljas näitus “Hetki sordiaretuse ja seemnekasvatuse ajaloost Jõgeval”. Väljapaneku koostas Eesti Taimekasvatuse Instituudis agronoomina töötav Meelis Kruusoja oma isiklike kogude põhjal.
Sordiaretusega on Jõgeva alevikus tegeldud juba 1920. aastast alates, mil seal hakkas tegutsema asutus, mis varem kandnud sordikasvanduse, sordiaretusjaama ja sordiaretuse instituudi nime ning mis nüüd on osa Eesti Taimekasvatuse Instituudist. Viljandimaalt pärit Meelis Kruusoja huvitus Jõgeva sordiaretuse ajaloost siis, kui 1995. aastal sordiaretuse instituudis praktikal oli. Kui ta viis aastat hiljem samasse asutusse tööle tuli, see huvi aina süvenes.
Nii ongi Meelis Kruusoja aastate jooksul vanavaralaatadelt, antikvariaatidest, internetioksjonitelt ja otse inimestelt omandanud mitmesuguseid sordiaretuse ajalooga seotud fotosid, dokumente, raamatuid ja esemeid. Lisaks sellele on ta sordiaretusvaldkonnas toimuvat ka ise fotodele jäädvustanud.
Möödunud aasta alguses Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi tulmenäitust kaemas käies tekkis Meelis Kruusojal mõte oma sordiaretuse teemaline kogu just sinna välja panna.
“Senini oli see üsna süsteemitu materjalikogum. Näituse tarvis tuli asju tahes-tahtmata süstematiseerima hakata,” ütles Meelis Kruusoja.
Peab tunnistama, et see töö on Kruusojal hästi õnnestunud. Ei saa küll öelda, et tema kogutud ajalookildude põhjal saaks vaataja sordiaretuse ajaloost ülevaatliku pildi, ent samas on need killud kõnekad ja värvikad.
Legendaarne Volga
Näituselt leiab näiteks firmas Planet valmistatud väikest ratastel atra meenutava töövahendi, millega katsepõldudele jutte aeti ja seal umbrohu vastu võideldi.
“Leidsin selle interneti vahendusel. Konkreetselt see tööriist pole küll sordiaretusjaamas kasutusel olnud, ent täpselt samasuguseid pruugiti ka siin. Valmistajafirma nimest tulenevalt nimetati selle tööriistaga töötamist planeetimiseks,” ütles Meelis Kruusoja.
Näituselt leiab ka kaeraaretaja Johannes Laursoni töökoti, seemneproovide pudelid ja haljasmassi katsete juures kasutatud kaalumisriistad. Nõukogude aega meenutavad näiteks Jõgeva näidissovhoosis supereliitseemne pakkimisega seotud esemed: suur tempel, millega seemnekotte märgistati, turvaplommid ja etiketid.
Näituselt leiab ka rohkesti fotosid sordiaretusega seotud töödest, hoonetest ja inimestest, samuti dokumente ja ametikirju. Omapäraseks ajastutunnistajaks on näiteks kõrreliste heintaimede aretajale Herbert Korjusele välja antud autoostuluba, mille alusel ta sai endale 1960. aastal soetada sõiduauto Volga. Tänapäeva noortele peab kindlasti juba seletama, et nõukogude ajal ei piisanud uue auto ostmiseks rahast, vaid pidi olema ka kõrgemate instantside luba selle soetamiseks, sest sõidukid olid suur defitsiit.
“Herbert Korjuse Volga sai ajapikku üsna tuntuks, sest vanemas eas muutus lugupeetud teadlane veidi hajameelseks. Räägitakse nimelt, et kord sõitnud Korjus hommikul autoga Tallinna ja tulnud õhtul rongiga tagasi: ta oli juba unustanud, et tal auto ka kaasas oli,” ütles Meelis Kruusoja.
President ja vanavara
Lõbus lugu on seotud veel ühe näituseeksponaadiga: president Toomas Hendrik Ilvese pildiga, millel on ka tema allkiri. Kui president koos proua Evelin Ilvesega mõned aastad tagasi Jõgeva Sordiaretuse Instituuti külastas, palus Meelis Kruusoja kolleeg Rene Aavolal presidendilt autogrammi küsida. Aavola läkski presidendi juurde ja ütles: “Mul on üks kolleeg Meelis, kes kogub vanavara. Ta sooviks siia pildile teie aurogrammi.” Mispeale Evelin Ilves muigas ja küsis: “Kas president on siis vanavara?”
Kui sordiaretuse teemaline näitus Palamusel 4. märtsil avati, oli kohal ka Eesti Taimekasvatuse Instituudi töötajate rohkearvuline esindus.
“Meelis Kruusoja on väga heatahtlik ja sõbralik kolleeg,” ütles Eesti Taimekasvatuse Instituudi teadur, talinisu aretaja Reine Koppel. “Tema vanavara kogumise kirg on meile ammu teada. Kui ta midagi uut ja põnevat oma kogusse on saanud, siis jagab ta meiega särasilmselt ja vaimustunult oma leiurõõmu. Aga see, et tema kogu nii vahva on ja et ta oma materjali niimoodi süstematiseerida oskab, on mulle meeldivaks üllatuseks.”
Reine Koppeli sõnul ei ole asjad, mis Meelis Kruusoja kogus on, lihtsalt asjad, vaid igal neist on oma lugu. Kui mees mingi uue asja oma kogusse saab, siis ta suhtleb vanemate inimestega või uurib muudmoodi selle lugu. Mõnikord mõtlevad ka töökaaslased Meelise peale, kui mingit ajaloolist või siis tänapäevast, ent ajaloo jaoks väärtuslikku leidu näevad.
“Meelisele võib alati kinkida põllumajandusega seotud raamatuid ja muud seesugust,” ütles Reine Koppel. “Meelis käib ka tihti fotokaga mööda Jõgeva alevikku, sest ta suudab tänase päeva tavalist pilti tajuda tuleviku jaoks väärtusliku ajaloolise hetkena.”
Sordiaretuse teemaline näitus jääb Palamuse muuseumis avatuks kuu lõpuni.
i
RIINA MÄGI
