Uskumatu, et mõned poliitikud tulevad “geniaalse” mõttega, et võiks hakata pensione vähendama. Sellest hakkavad kinni kohe need, kes näevad lõbusat huvide konflikti ja kiidavad tobedale plaanile kaasa, kutsudes üles arvamust avaldama selle üle, kes Eestis halvemini elavad, kas pensionärid või noored pered.
Küsimuse niisugune asetus on lihtsalt amoraalne. Praeguses olukorras on paljudes peredes just vanaema pension see, mis lapselapsed kõige otsesemast näljast päästab.
Selle kohta, kui palju on neid pensionäre, kes oma joodikutest ja asotsiaalidest lapsi ja lapselapsi lausa üleval peavad, pole aga kindlasti mingit statistikat tehtud. Viimase aja kasvanud töötuse tõttu on hakanud vanavanemate abi vajama ka paljud lastega pered, kes seni ise hakkama said.
Mitte keegi meist ei saa oma laste eest vastutada ja käbid võivad mõnikord kännust kaugele kukkuda. Õnnelikud on need pered, kus põlvkondadel on ühiseid huve ja neil on ka ühine kodu.
Kadestada pole midagi
Praegune vanem põlvkond on elanud nii kehval ajal, et neid kadestada pole vähimatki vajadust. Nad on päikesepaistet näinud vaid lapsepõlves, hiljem aga pidanud nõukogude okupatsiooni absurdsetes tingimustes ära raiskama oma nooruse ja terve elu. Kui mõni neist seda ise ei mõista ja oma noorusaega veel idealiseerib, siis seda kergem talle, sest õndsad on vaimust vaesed.
Muidugi on noortel raske. Kuid noorte ja vanade teineteise vastu välja mängimine, küsides, kes elavad Eestis halvemini, kas pensionärid või noored pered, on lihtsalt häbematu. Vaenu õhutamine ja tüli külvamine erinevate põlvkondade vahele kuulus just nõukogude propagandaklassika varasalve ja vabas Eestis peaksid inimesed omavahel rohkem kokku hoidma.
Toetused ainult kodanikule
Kui raskel ajal üldse kusagile veelahet tõmmata, siis tasuks vahet teha kodanike ja mittekodanike vahel. Kui raha ei ole või seda on vähe, siis ei ole vaja hellitada kodakondsuseta isikuid.
Eesti kodakondsust saada pole kuigi raske ja meil on riigis liiga palju kodakondsuseta isikuid, kes ei pruugi meie riigile raskel hetkel sugugi lojaalsed olla. Muidugi on kindlasti olemas ka kodanikest kaabakaid.
Sünnitoetus, matusetoetus ja kogu muu abi, mis sinna vahele jääb, peaks olema oma kodanikule suurem kui mittekodanikule. Kui siin elavad inimesed, kes Eesti kodakondsust ei soovi, siis pole neil vaja saada ka laste- ega peretoetust, emapalgast rääkimata. Ka pensioni võiksid nad küsida mõnelt teiselt riigilt, niisuguselt, kellele nad on lojaalsed. Me ei hoia Eestis ju kedagi jõuga kinni.
Eesti ei ole nii rikas riik, et ta peaks käopoegi üles kasvatama või võõrasse pesasse munejatele kuni surmani peale maksma.
iii
JAANIKA KRESSA
