 |
Sellel nädalal kõlab Põltsamaal kaunis keelpillimuusika. Toimub 14. keelpillimuusikute ja 5. kitarristide suvekool, kuhu sel aastal esmakordselt oli soovijaid nii palju, et mõnele neist tuli lausa ära öelda. |
Suvekooli üks dirigentidest Hiie Taks rääkis Vooremaale, et suvekool kogub hooga populaarsust ja kui kunagi tulid suveõpilased Põltsamaale vaid mõnest üksikust muusikakoolist, siis nüüd tullakse kokku üle Eesti.
„Sel aastal oli esimene kord, kui me pidime lausa mõnele noorele ära ütlema, kuigi me juba tõstsime ka vanusepiiri, mis tähendab, et võtame vastu lapsi alates 11. eluaastast,” rääkis Taks.
Suur orkester ja kolm dirigenti
Tänavuses suvekoolis töötavad lastega kaksteist õpetajat, kellest pooled on kohalikud, Põltsamaa Muusikakooli õpetajad. 70-pealise keelpilliorkestri ees teevad tööd kolm dirigenti, kellest Hiie Taks on Põltsamaa ja Annela Läänelaid H.Elleri nim. Tartu Muusikakooli õpetaja. Esmakordselt on Põltsamaal keelpillimängijate suvekoolis ka külalisdirigent, Eeva-Maija Santala Huittise Muusikakoolist Soomest Kokemäelt. Kitarristide orkestri juhendajaks on Julia Kahro Tallinnast.
„Töö suure suvise orkestriga on tõesti põnev, on tore, et n-ö vanad olijad tahavad endiselt siin mängimas käia. Nii saame teha repertuaaris ka üllatusi, mängida ka nn suurt muusikat. Igal aastal oleme kaasanud eesti heliloojate loomingut, tänavu tuleb keelpilliorkestri poolt esitusele kaks eesti autorite teost, Hans Sõbra „Väike süit” ja Timo Steineri „Albumileht”, rääkis Taks.
Mõned üksikud palad on dirigendi sõnul üles kaevatud aastatetagusest varamust, kuid enamasti võetakse ette uusi asju. Väiksemate mängijate jaoks on see oluline, et nad saavad olla vanematega koos, vaadata, kuidas nemad mängivad. Õpetaja kinnitusel ollakse paindlikud ja kui mõnele pisemale on mõni pala liiga keerukas, võib juhtuda sedagi, et tal lubatakse mõne koha peal mitte kaasa mängida, vaid puldist kaasa vaadata, ehk järgmisel aastal on oskused juba suuremad ja saab kaasa mängida.
Põltsamaale on kogunenud muusikakoolide kasvandikud, kes on vähemalt 3-4 aastat pilli õppinud. Suure orkestri kogemus paljudel aga puudub.
Võimalused viidud maksimumini
Põltsamaa suvekoolis on rohkele pillimängule lisaks mõeldud ka laste vaba aja sisustamisele. Palju seda aega neil üle ei jäägi, kuid õhtutunnid täidetakse rebasteks löömise, maastikumängu ja muu suvise tegevusega, ilma milleta üks suvekool lihtsalt poleks suvekool.
Suvekooli päevad algavad kell pool kümme hommikul, mõnikord on esimesed minutid unisemad ja siis võtavad õpetajad appi jooga- või mõned muud võimlemisliigutused.
„Lapsed on väga üksteist innustavad, see on selle laagri fenomen,” kinnitab Taks. Pilli mängitakse 16 tundi päevas, see on orkestrilaagri fenomen.
Põltsamaa Muusikakooli võimed on Taksi sõnul aga juba üsna piiratud ja kuigi räägitud on sedagi, et ehk peaks sarnaselt puhkpillimängijatele ka keelpillimängijaid võtma vastu kahes vahetuses, on see esialgu veel võimatu.
”Ma arvan, et praegune olukord on maksimum. Rohkem me ilmselt ei jõua, sest lisaks õpilastele ja õpetajatele vajab suvekool siis lisaks ka neid inimesi, kes seda administreerivad. Meie direktor Anne Kaus peab ikka väga targalt kogu aeg vaatama, kuidas ta siin nad tööle paneb,” kinnitas Taks.
Õppeaasta jooksul viiuli- ja vioolatunde andva ning orkestriga tegeleva Taksi sõnul on 70 mängijaga õpilasorkester nähtus omaette. „Teeme tööd, et saada võimalikult hea kvaliteet ja tulemus, kindlasti areneb see suvekool tulevikus veelgi edasi, kuid praegused võimalused on juba maksimumini viidud,” ütles Taks.
Kõrgendatud valmisolekuga nädal
Nädal aega kõrgendatud valmisolekut, see on muusiku kinnitusel täiesti teistsugusel lainel olek. „Terve nädala pead vastu, sest tead, et pärast võid ennast lõdvaks lasta. Kui lähed sinna dirigendipulti, siis hakkab kõik iseenesest tööle, seda on keeruline seletada, see on niisugune energeetiliselt ülendatud olek, sa pole enam tavamaailmas. Usun, et ka lapsed tunnevad sama – see on tõstetud olek, milles kindlasti ei jõuaks ka pidevalt olla, kuid praegu on see teatud lõik me elust,” kinnitas Hiie Taks.
Muusikuks saamine on õpetaja sõnul eelkõige sisemise äratundmise küsimus, kuid muusik ei vaja mitte üksnes kitsaid pillimänguoskusi, ta peab olema ka laia silmaringiga harmooniline isiksus.
„Igal erialal on oma spetsiifika, selleks, et muusikuks saada, peab aga tohutult palju pühenduma ja elukutsevalik tuleb teha varakult. Lapse puhul on oluline ka kodu toetus, see, mida seal väärtustatakse. Kahjuks tuleb aina sagedamini ette seda, et paljudes kodudes kuulatakse muusika pähe hoopis taustamüra. Muusikakoolis müra ei õpetata, kuid musikaalsus on iga lapse puhul arendatav,” kinnitas Hiie Taks, et üldjoontes lähevad asjad kindlasti paremuse poole.
„Kunst ja kultuur lähevad veel hinda, olen selles kindel,” lausus Hiie Taks.
JAANIKA KRESSA
