Juulil algul taasavati pidulikult põhjaliku uuenduskuuri läbinud Põltsamaa muuseum ja turismiinfopunkt, mis nüüd tegutsevad ühe asutusena. Vooremaa viibis nii avamisel kui kutsus endaga muuseumis ringi vaatama ERMi näituste juhi, ajaloolase Kristjan Raba.
Põltsamaa vallavara juhatuse OÜ liige Egle Oja tutvustas avamispäeval muuseumi uuendamise lugu: „Möödunud aastal õnnestus seda planeerima hakata ja täna on hetk, kus uuendatud turismiinfopunkt ja muuseum on taas avatud.
Külastajal on nüüd paremad tingimused, töötajal on oluliselt paremad tingimused. See on väike kondiproov PKT (piirkondade konkurentsivõime tugevdamise toetus – toim) arenduseks, et hakata sihte seadma suurema ja ühtse tervikliku külastuskeskuse rajamiseks, mis valmib aastaks 2023.
Varem tegutsesid lossihoovis muuseum, turismiinfopunkt ning lossi ja parkide arenduse sihtasutus. Aga neil ettevõtetel ei tekkinud väga head sünergiat.“
Ümberkorralduste käigus liideti sihtasutus ja muuseum Põltsamaa Vallavara alla. „Võtsime ette ka muuseumisaali remondi. Kõik esemed tuli sealt välja kolida. Samal viisil ei olnud mõtet neid tagasi panna. Värskendasime sisu ja vaadet. Kangrukoja ja galerii vahele renoveerisime pika koridori perspektiiviga teha sinna ka näitusepind kolhoosinäituse – põllumajandusperiood nõuka ajal – jaoks. Siin on värskendusi veel plaanis, loodetavasti on tuleval suvel teine korrus juba avatud,“ rääkis Oja.
Muuseumi ilme on muutunud
Põltsamaa muuseumi näitusesaal on tõepoolest palju muutunud. Mitte ainult kujunduse, vaid ka eksponaatide valiku poolest. Endine Põltsamaa muuseumi direktor Rutt Tänav on teinud ära ekspositsiooni ettevalmistamisel suure töö. Aga tulemus pole siiski ainult tema nägu.
„Siin on siiski endisest erinev kombinatsioon,“ rääkis Egle Oja.
„Kõhkluste ja kahtlusega tegime viimasel hetkel ümbermängu ja lähenesime väga säästlikul viisil. Panime rõhu esitlusviisile, nagu praegustes muuseumites kombeks on. Kaasasime filmikunstniku, ekspositsioonilooja ja arendaja Katrin Sipelga. Ekspositsiooni sisu kavandas Rutt. Selle skeemi võtsime lähtealuseks. Natuke pidime korrektuure tegema, sest tekstimahtu oli ikka päris palju,“ selgitas ta.
Kunstnik Katrin Sipelgas ütles, et teda köitis Põltsamaa muuseumi juures inimeste vastutulelikkus ning et nad olid nõus ettepanekuga, mille kunstnik neile tegi. „Siin ruumis olid vanad vitriinkapid, mis meenutasid mulle 90ndate keskpaika. Ütlesin, et võtan selle töö vastu, kui me loobume nendest vanadest ja ajast mahajäänud kappidest. Õnneks nad olid sellega nõus. Meil õnnestus saada ERM-ilt ühe näituse üle elanud vitriinid. Värvisime need üle ja taaskasutasime siin,“ selgitas kunstnik.
„Muuseum on olukorras, kus muuseumi enda töötajatest, teaduritest ja kuraatoritest on vähe, sest külastaja maitse on muutunud. Tahetakse saada elamust, lugusid. Tihtipeale tuleb hakata looma keskkonda. See on tegevus, mida ma filmikunstnikuna olen praktiseerinud,“ rääkis Sipelgas.
Katrin Sipelgas on filmikunstnik, kes juba pikka aega teinud kunstnikutööd Eesti mängufilmides. „Viimasel ajal on muuseumid pöördunud minu poole, et ma aitaks neil ekspositsiooni kujundada või luua,“ ütles ta. Sipelgas on kureerinud mitut näitust Filmimuuseumis ja tema viimane suur töö on muinasjutunäituse „Elas kord…“ tegemine ERM-is.
Põltsamaa muuseumi naelaks peab Katrin Sipelgas kahtlemata Põltsamaa Suudlust ja Püha Jüri võitlust.
„Need on minu jaoks täiesti erakordsed ja põnevad esemed. Mul on väga hea meel, et mul õnnestus ülisuur osa esemeid, mida me ei eksponeeri, siit ekspositsiooniruumist välja viia ja jätta selline essents. Nii õnnestus need esemed, mida me vitriinides näeme, paremini välja tuua. Neid on aga veel, nii et siin saab järgmise näituseringi teha,“ rõõmustas kunstnik.
„Ese iseenesest ei ole nii väärtuslik, väärtuse annab talle see, kuidas ta on esile tõstetud. Kui me vaatame metsavendade osa, see üksik tass on erakordne asi, aga pane vitriini kokku koos paljude teistega, siis ta kaob ära,“ selgitas Sipelgas oma põhimõtteid.
Tõde, et vähem on rohkem, kehtib kunstniku meelest ka info kohta. „Ma näen, et tänapäeva inimene ei ole suuteline lugema pikka teksti, eriti kui seda ei liigenda rasvased pealkirjad. Ta ei ole suuteline keskenduma. Need tekstid, mis siin praegu on, kujunesid suure pingutuse tulemusena, et jääks sisu, mis ei peletaks inimest eemale. Kui tekst vajub inimesele muuseumis peale, siis inimene läheb lihtsalt ära,“ arvas kunstnik, ehkki tõdes, et nii olulist ja põnevat materjali nii väikeses ruumis eksponeerida on keerukas ja riskipiiril.
ERMi näituste juhiga muuseumis
Selliste avamisjuttude peale tundus väga põnev kutsuda Põltsamaa muuseumi Eesti Rahva Muuseumi näituste juht Kristjan Raba.
„Ilmselt ainulaadne juhus ja omamoodi ajalooline hetk meie muuseumimaastikul, kui vald võtab ette niisuguse terviku loomise, et loss elaks erinevate funktsioonidega. Kas muuseum jääb alles ka kogukonna jaoks ja Eesti enda rahvale tänapäevases muutuvas ajas, kui vahel turiste on, vahel mitte? Hea kui muuseumis oleks pidevalt elu. Ja veel sellises kuulsas kohtas, kus palju toimub,“ nentis Kristjan Raba.
Pärandi uurimine, hoidmine, säilitamine, kordategemine ja näitamine on tema meelest loomulikult muuseumi funktsioonid. „Kuigi tänapäeval on neid veel. Me saame mõelda külaliste vastuvõtu ja turismiteenuste, seminaride peale, asjadele, mida turismisektor tahab. Samuti võiks muuseum olla väga hea tugi haridusele,“ ütles ERMi näituste juht.
„Natuke ehmatab, et sisened justkui muuseumisse ja oled siis äkki suveniiripoes. Õnneks on ikka soliidselt piiritletud, kust ekspositsiooniosa algab. Ta on väga moekalt ja soliidselt kogu ansamblis auväärse koha leidnud,“ arvas Raba.
Esimese emotsioonina on külaline üllatunud, kui väike muuseumi ekspositsiooniruum päriselt on. „Nad on saanud selle väga ilusti kujundatud, nii et väga tihe ei ole. Nagu sageli mõisaaitades või väiksemates eramuuseumides näha. Esemete paljusus väikeses ruumis võib üsna kurnav olla. Ma näen sellist läbipaistvat ja hõrku ruumi, seda on kavalalt kasutatud. Lihtsate vahenditega on tehtud päris palju,“ ütles ta, tundes taaskasutatud vitriinid ära.
Kogenud muuseumiinimesena märkab ta suhteliselt ruttu põhimõtteid, mille järgi ekspositsioon kujundatud on. „Etnograafilised talus kasutatud tööriistadest on tekitatud niisugune ruumiline pilv. Ei oleks olnud hea mõte panna esemed maha, betoon ja puit ei ole omavahel eriti sõbrad,“ saab tööriistade ruumi keskele riputamine kiita.
Sümpaatne silt klaveril
„Mis on näituse stsenograafias oluline ja mida ma siin praegu ei märka, on üldkontekst, kasvõi kaugemalt pärit inimestele. Muuseum on mõnevõrra anonüümne. Natuke vähe on märgata kihelkonna või regiooni uhkust.
Ma näiteks tahaks teada eksponaadi lugu, et mis küla memmekese tehtud see tekk on, või kust on pärit need kangasteljed. Meil Eestis õnneks hakkavad kihelkonnakeskused natuke tähelepanu keskmesse tõusma, aga siin ma seda seotust paigaga nii väga jälle ei taju,“ arutles Kristjan Raba, kellele on Villem Reimani kolleegiumi liikmena just kihelkondade teema südamelähedane.
„Kui öeldakse, et mängi klaverit, siis see on väga sümpaatne. Ajalooline klaver, küll ei öelda otseselt, kas see on nüüd Karl August Hermani klaver. Siin ma lausa vajan giidi, sest selle klaveri lugu tahaks väga teada. Iga pilliga on kaasas ju oma lugu. Mis sellel võis kõlada,“ ütles Kristjan Raba ja võttis kätte klaveril olevad noodid. „Armastuse hääl, 1868 – küllaltki vana noot, aga miks just see,“ küsis ta.
Jõudes ekspositsioonis vanade sinimustvalgete lippudeni tekkisid tal järjest analoogilised küsimused. „Mis teeb lipu põnevaks, on ju konkreetse lipu lugu. Lipp on seotud mõne perekonnaga, tal on oma elulugu. Sellises väiksemas muuseumis võiks ja peakski minema isiklikumaks. Esemega tõstad kohe mõne piirkonna, alevi või talu väärtust. Ringirändaja vaatab hoopis suurema huviga ja uudistab just neid paiku ümbruskonnas, mida me siin tutvustame. Rääkimata sellest, et siin võiks olla kaart, kasvõi digitaalselt, millel ära märkida neid paiku, millest muuseumis räägime,“ selgitas ERMi näitusejuht.
„Aga piirkonna visuaali just fotode mõttes ei esitle muuseum ju ka. Ma ei taju seda ajaloolist maastikku siin, mis võiks tulla ajaloolistest fotodest välja. Tõsi, seda annab teha ka ekraanil,“ nentis ta.
„Turismisektorgi elab just niisugusest paiga tutvustamisest ja staar-objektidest, seega peaks väljapaneku köitvus kõiki huvitama. Selge on, et teemasid on nii rikka minevikuga paigal palju ja kõige eksponeerimiseks ei kipu ruumi jätkuma, aga asja parandamiseks võivad abiks olla lihtsamad võimalused.
Osa lugemismaterjali võiks ju olla laual sirvimiseks, või kui on väljaandeid ja stsenograafia seda võimaldab, siis saab ju jätta nii ka lausa raamatuid, või, miks mitte, ka koolilaste koduloolisi referaate, sest needki kannavad mälu ja paigauhkust. Võib viidata ka teemasse puutuvatele akadeemilistele töödele,“ pakkus näituste juht.
Endine muuseumi juhataja murelik
Muuseumi endine juhataja Rutt Tänav võttis endale aega näitusega põhjalikumalt tutvuda ning kirjutas eile: „Praeguseks olen uue väljapanekuga põgusalt tutvunud, avamisel linti lõigates polnud mul vähimatki aimu, mis muuseumist saanud on. Üldmulje on talumuuseumlik. Varem püüdsime ikka Põltsamaa linnuse ja lossi ajalugu rohkem esile tuua, asub muuseum ju linnuses ja linnuse lugu siit otsima tullakse. Ka olid linnus ja loss kogu kihelkonna, mõnel ajal suuremagi piirkonna keskus, mõjutades siinse maarahva kujunemist ning kogu elukäiku sajandite jooksul.
Tekstide ja piltide lähtematerjal on minult, kirjutasin nad nii lühikeste juppidena, kui vähegi sain.“
Pärast tekstide üleandmist Põltsamaa vallavara juhatusele sai Rutt Tänava osa uue ekspositsiooni loomisel otsa.
„Stendide pealkirjad pole minu pandud. Tahtnuks, et piltidest eriti olulised, näiteks lossi marmorsaali vaade, oleks olnud palju suurem.
Kahju, et villased, värvilised, enam kui sada aastat vanad tekid on akna all suvepäikese käes. Villane kangas ju pleegib ja laguneb sellistes tingimustes, muuseumi kohustus on eelkõige tagada oma aarete säilimine võimalikult pikaks ajaks – suure murega meenutan lugejale muuseumite põhiülesannet. Kui väärtuslike esemete säilimist ei tagata, pole järgmistele põlvkondadele midagi näidata. Tõeline haruldus, üle saja aasta vana, taluperenaise kodus Olustvere kandis, telgedel kootud villane sinimustvalge lipp on vardasse aetud ja valguse, tolmu ning inimkäte lörtsida jäetud. Selle lipu kohta on olemas südamlik lugu, mida näitusel paraku teada ei saa.
Kahjuks on näituse koostajad mitmes kohas pisut eksinud, lihtne otsing muuseumi arvutis oleks säästnud mõnestki veast,“ kirjutas Rutt Tänav, kelle ammune unistus on, et Põltsamaa muuseumis töötaks entusiastlik ajaloolane.
ANDRA KIRNA
