Kakskümmend aastat tagasi avati Põltsamaal kohalikku ajalugu kajastav muuseum, kolmapäeval tähistatakse pidulikult ümmargust sünnipäeva.
Peol mängib Põltsamaalt pärit noor arhitekt ja pianist Maria Alnek muuseumis oleval uhkel vanal klaveril meeleolumuusikat. Natuke hiljem, kell 16 algab ametlik osa, mis saab teoks Konvendisaalis ehk Lossi restorani ruumes. Maria Alnek tutvustab siis oma magistritööd “Nutika ruumi võimalikkusest Põltsamaa lossis”.
Piduliste ette astub tantsurühm Tulihänd ning samuti esitletakse rohkete fotodega illustreeritud ja Kultuurkapitali toetuse abil Vali Pressi trükikojas valminud raamatut “Põltsamaa ilust ja inimestest”. Selles raamatus jutustavad Põltsamaa muuseumi endised ja praegused töötajad ning head koostööpartnerid linna vaatamisväärsustest ja olulistest isikutest.
Heino Joosti Kodulootare
Põltsamaa muuseumi juhataja Rutt Tänava sõnul peaks selle mäluasutuse idee tekkimisest rääkides minema tagasi hoopis kaugemale ajalukku ja mainima August Kisla ja Karl Vervolti nime, kes 1926. aastal Põltsamaal muuseumi asutasid, teisest maailmasõjast alates seda asutust ega tema kollektsiooni enam pole.
Üks olulisemaid nüüdisaegse Põltsamaa muuseumi asutamisega seotud inimestest on kahtlemata kodu-uurija Helle Kull. Kuid muuseumi rajamisel on väga olulised ka Tiiu Pihlakas ja Heino Joost, Eha Tralla, Tiia Truumees ja Aime Martinsoo. Veel enne, kui lossikompleksis lõpuks muuseum avati, oli Heino Joost loonud oma Võhma külas asuvasse Musta tallu Kodulootare. Suur hulk muuseumis näha olevatest esemetest ongi tema kogutud. Heino märkis oma esemetele kriidiga valge risti ja neid ristiga esemeid on muuseumis päris palju.
Korraldati kodukandipäevi, näitusi, ekskursioone, loenguid, muuseumitunde. Muuseumiks sobiva ruumi Põltsamaa lossikompleksis remontisid Heino Joost ja Jüri Pärna. Jüri Pärna aitas ka enda kogutud esemetega ekspositsiooni täiendada ning samuti annetas oma esemeid muuseumile Evald Põldmaa.
Muuseumil on olemas piisavalt ka naiste käsitööd, aga tekstiili eksponeerimine on natuke keerulisem. Väga olulise ettevõtmisena ostis linn ära Mauno Liivile kuulunud fotokogu, millest sai alguse muuseumi fotokollektsioon.
Põltsamaa muuseum, mida sai külastada juba 1997. aasta suve algusest, avati ametlikult nimetatud aasta 9. augustil. Tollal kuulusid muuseumi ruumid Põltsamaa Majandusühistule. Muuseumiga tegeles siis mõnda aega Tiina Ausmees, kes oli toona omakandi rahvale tuttav kohaliku raadio reporterina. Mõnda aega elas Põltsamaal harrastusarheoloog Oskar Raudmets, kes leidis Põltsamaa linnas ja lähiümbruses üle kahekümne muinasasulakoha, aidates sel moel muuseumi tarbeks väärtuslikku teavet koguda. Tollal korraldati kohalikku ajalugu kajastavaid näitusi Uue-Põltsamaa mõisas, mis siis veel küllalt normaalses seisus oli. Üks väärikatest Põltsamaa linna lähistelt pärit ajaloolastest on professor Helmut Piirimäe, kes siis sageli Põltsamaa kandi ajaloost rääkimas käis.
Rutt Tänav lausus, et umbes samal ajal Põltsamaa muuseumiga alustas lossikompleksis tegevust ka veinikelder. Lisaks veinikeldrile tegutseb Põltsamaa lossikompleksis turismiinfopunkt, mis on osa muuseumist, nii ruumi, kollektiivi kui eelarve mõttes. Muuseum, veinikelder ja turismiinfopunkt loovad üksteist täiendades sünergia. Rutt Tänav asus Põltsamaa muuseumisse tööle 1999. aasta sügisel. Ta sattus sinna tänu giidikursustele, mida korraldasid turismiinfopunkti perenaine Helle Niglas ja tollane muuseumijuhataja Aime Martinsoo. 1999. aasta novembris võttis Aime Martinsoo tegevuse ja vastutuse üle Rutt Tänav. Ta vaatas äsja muuseumi kümnendal tegevusaastal tehtud pilte ning märkas, et toona oli muuseumis veel valget, täitmata seinapinda ja kasutamata põrandapinda, nüüdseks on iga ruutsentimeeter ekspositsiooni teenistuses. Teatud võimalus muuseumi ruumide laiendamiseks on olemas muuseumi pööningukorruse kasutusele võtmise näol, milleks on juba ka erinevaid lahendusi paberile pandud. Teisalt peab juhataja mõistlikuks, et muuseumi ruumid asuvad esimesel korrusel, siis ei pea külastajad treppidest üles-alla käima. Pööningukorrusel võiksid asuda muuseumi tööruumid, lugemissaal, samuti võiks seal asuda see osa muuseumi kogust, mida parasjagu ei eksponeerita. Nii oleks teisele korrusele põhjust minna vaid ajaloost tõsisemalt huvituvatel inimestel.
Praeguse seisuga on eskpositsiooni välja pandud ca 400 eset. Esemekogus, mille hulka kuuluvad ka raamatud ja dokumendid, on üle 4000 ühiku ja fotokogus üle 5000 ühiku. Lisaks on olemas veel abikogu, mille moodustavad vähemolulised esemed ja fotode koopiad. Põhikogusse arvatavad esemed peaksid igavesti säilima, sestap on eseme põhikogusse võtmise otsustamine päris vastutusrikas. Abikogu esemeid võib aga kasvõi näitemängudeks välja laenata. Tegelikult on ju kõik muuseumis säilitatavad esemed olulised, ent Rutt Tänav toob nende seas esile paekivisse raiutud kujutise Põltsamaa Suudlus ja Põltsamaa portselani. Põltsamaa Suudlus on keskaegse kiriku nurgakonsool, kus suure paekivilahmaka sisse on raiutud kaks vastamisi olevat nägu, misõttu sellise kujutisega paekivi just niisuguse nimetuse sai. See 1960. aastatel leitud näokujutistega paekivi pärineb 13. sajandist ja on ainsana säilinud kunstiteos Põltsamaal tegutsenud keskaegsest kirikust. See kirik asus praeguse metallitööstuse Kitzinger-Progress territooriumil. Põltsamaa portselan on aga 18. sajandi lõpul Põltsamaa lossis valmistatud, kaubamärki S.Op. kandev keraamika. Oma pisikese portselanikogu eest on muuseum tänulik Jüri Kuuskemaale, kes selle avastas ja 1970. aastatel põhjalikumalt uuris.
Ruumid kipuvad kitsaks jääma
Loona on ajalooliselt väga tähtis esimese rahvuslipu õmblemine Põltsamaal, muuseumi ekspositsioonis on aga mitmed 1920.–1930. aastatel valmistatud sinimustvalged, mida nõukogudeajal peideti ning 1988. aastal laulva revolutsiooni ajal jälle kasutati. Seoses Põltsamaa ametikooli sulgemisega likvideeriti ka Aleksanrdikooli hoones asunud selle kooli ajalugu tutvustav muuseumituba ja seal olnud varad toodi Põltsamaa muuseumisse.
Mõistagi ei ole võimalust kaugeltki kõigi muuseumitoast toodud esemete eksponeerimiseks linna muuseumis. Tänava sõnul aga tuleb kindlasti teha Aleksandrikooli ajalugu tutvustav väike püsinäitus. Muuseumi juhataja tõdes, et eks Aleksandrikooli muuseumitoast toodud esemete tõttu on nüüd asjad muusemis tihedalt kokku koondatud.
Tundus õige panna välja kõik erinevatele külastajatele huvipakkuvad esemed, et igaüks leiaks midagi enda jaoks. Näiteks poisid lähevad alati kõigepealt relvi või õigemini küll relvajäänuseid vaatama. Nii või teisiti on kõik muuseumis olevad esemed seotud Põltsamaa kultuurilooga, see on eseme muuseumikogusse võtmisel kõige olulisem punkt. Järjest suuremaks muutuvad kogud eeldaksid ühelt poolt suuremate ruumide olemasolu, teisalt on väiksemate ruumide eeliseks väiksemad kulud. Tegelikult asub selle hoone ühes otsas, kus muuseum tegutseb, alajaam. Rutt Tänava sõnul pole tema selle valdkonna asjatundja ega söanda midagi arvata sellest, kas see alajaam peab seal olema või saaks ta kuhugi mujale viia.
Praegu on muuseumil köetavat pinda 37 ruutmeetri jagu. Ekspositsioonisaal on kütteta, seetõttu ei pinguta muuseumipere ka talvel muuseumitundide ega muude ürituste korraldamise nimel. Talvel tegeldakse rohkem uurimistööga ja eks nii saabki aeg-ajalt mõne raamatu või vähemalt ajaloovihiku välja anda. Ajaloovihikuid on 20 aasta kohta ette näidata kuus, toimetisi ehk paksemaid raamatuid saab nüüd kaks, teistele raamatutegijatele on ka hulgaliselt tekste kirjutatud või vähemalt nõu antud.
Külalisi nii lähemalt kui kaugemaltki
Muuseumi külastatavusest ja külastajatest rääkides tõdes Rutt Tänav, et tänavune suvi on natuke eriline, sest seekord hakkab külastajate seas silma varasemast rohkem perekondi. Kui rannailma pole, tulevad vanemad ning vanavanemad oma laste ja lastelastega muuseumisse, et suvist koolivaheaega sisustada aidata. Ka giiditeenust on tänavusel suvel vähem soovitud kui eelnevatel aastatel. Rutt Tänava sõnul on tavaliselt juulis olnud vähemalt 500 muuseumikülastajat rohkem, kui tänavu oli ehk siis tavapärase pisut üle kahe tuhande asemel natuke üle tuhande viiesaja. Välistada ei saa, et oma pitseri külastatavusele vajutab Põltsamaa ainukese autosilla remont, mille tõttu nii mõnigi turismibuss võib-olla Põltsamaale sisse keeranud ei ole. Silma on hakanud ka Läti ja Soome turistide tavapärasest väiksem arv, mis võib olla seotud Suure sillaga selles mõttes, et Põltsamaa linnas üle jõe saamise võimatust ette teades on valitud teistsugune marsruut.
Kohalikud inimesed satuvad muuseumisse enamasti seoses mingi sündmusega, näiteks lossihoovis toimuva Lossipäeva raames. Lisaks Eestist ja lähiriikidest pärit külalistele satub muuseumisse aeg-ajalt inimesi ka eriti kaugetelt maadelt. Näiteks Austraaliast, Koreast, Taivanilt, Singapurist. Vahel on nendest riikidest pärit turistide näol tegemist väliseestlastega. Kui külastajaga vähegi ühine keel leitakse, küsitakse ikka järele, kust ta pärit on. On juhtunud ka nii, et kui näiteks Tartus saab teoks rahvusvaheline konverents, on selle raames korraldatud väljasõidupäev, mille kavasse on kuulunud ka Põltsamaa muuseumi külastamine, siis on ühes seltskonnas väga erinevate riikide esindajad. Muuseumi töötajate jaoks on alati meeldejäävamad kohtumised toimunud tõsiselt ajaloost huvituvate inimestega, eriti veel nendega, kes parasjagu mingit ajaloolist uurimustööd on koostamas. Kuid meeldejäävad on kohtumised ka perekond Lilienfeldi esindajatega.
Väga omapäraseks osutus mõne aasta eest muuseumiööl kohtumine Ukrainast pärit noormeestega, kes hilisõhtuselt rõõmsatena sõnastasid Põltsamaa lossikompleksi saamisloo lihtsalt ja löövalt ning, mis peamine, täpselt asja sisu tabades. Esmalt ehitati noormeeste sõnul kämping ja hiljem luksushotell. Kämpingu all pidasid noormehed silmas 13. sajandil ehitatud linnuse ringmüüri ja vallikraavi selle ümber, mis on nagu kämpingu territoorium, kuhu võib telgid üles panna. Järgmine põlvkond rajas konvendihoone näol juba jõukamatele isikutele (rüütlitele) luksushotelli.
TOOMAS REINPÕLD
