Möödunud laupäeval tegutsesid kõikjal Eestis ehtekojad, kus huvilised said kogenud juhendajate käe all ehteid valmistada. Põltsamaa lossihoovis tegutsenud ehtekoja töötubades käis meisterdamas sadakond inimest kohapealt ja kaugemaltki.
“No mida siis teha, kui Eestis salvrätte ei toodeta! Eks tule Saksamaal toodetud salvrättidelt eestipäraseid motiive otsida,” ütleb Põltsamaa Käsitööseltsi eestvedaja Anne Ütt ning näitab salvrätte, millelt annab rukkililli ja karikakraid ning meie rahvuslikes ornamentideski esinevaid kaheksakandu välja lõigata. Salvrätilt pärit motiivide ning liimi ja laki abil saab tavalisest plekk-rinnamärgist kena rahvusliku ehte teha.
Kes raatsib rohkem aega raisata ja vaeva näha, võib sealsamas käsitööseltsi töötoas Triin Kuusi käe all valmis teha uhkema papist, vatiinist ja riidest rinnanõela ning selle pärl- või rahvusliku tikandiga katta. Tulemus meenutab küll pisut nõelapatja, ent on vaieldamatult originaalne.
Ehtevalmistajate juhendamise kõrvalt ei unusta Anne Ütt promoda käsitööseltsi lähiajal toimuvaid kursusi, millel õpitakse krakleevärvi ja -lakki ning salvrätte abiks võttes vanu esemeid värskendama ning niidigraafika- ja salvrätitehnikas jõulukaarte meisterdama.
“Ei pea seda jõulukaarti poest ostma, kui ise tehes saab palju originaalsema ja odavama,” ütleb Anne Ütt.
Kunagise restorani Konvent saalis tegutseb peale ehtelaada ja Põltsamaa Käsitööseltsi töötoa veel hulk teisi töötube. Põltsamaa Emadeklubi omas maalib üks väike neiu endale õnnenööpi. Toorikuks on tavaline nööp, mustri saab sellele maalida akrüülvärvidega.
“Need on täiesti pesukindlad,” kinnitab emadeklubi eestvedaja Marje Aigro. Mustrilise õnnenööbi võib tema sõnul mõne rõivaeseme külge õmmelda, aga seda võib ka rahakotis kanda. Tema ise kandvatki. Nööpidega võib teha muudki: ajada need kummile käevõruks või siidpaelale kaelakeeks. Nööpe on laual terve karbitäis.
“Paljud, kes meie töötubades käinud, on meile hiljem kodus seisma jäänud nööpe toonud või saatnud,” ütleb Marje Aigro. Küllap tuuakse neile neid pärast ehtekoja päevagi.
Vabu kohti pole
Korrus allpool, Põltsamaa Käsiteokojas istub laua ääres kümmekond inimest, lükkides klaashelmeid linasele nöörile. Helmekeede meisterdajate hulgas on peale naiste ja neidude ka paar väikest poissi.
“Kaks asja, mis väikestele poistele alati “peale lähevad”, on masinaga õmblemine ja helmekee tegemine,” nendib käsiteokoja üks perenaisi Kersti Pook.
Tema sõnul pole käsiteokoja laua ääres ehtekoja avamishetkest peale veel tühja kohta olnud, sest kui üks keemeisterdaja töö lõpetab, siis leidub alati keegi, kes tema asemele soovib istuda. Kersti hinnangul on paari esimese töötunniga kõige rohkem kulunud punaseid helmeid.
“Omal ajal kandsid eesti naised küll rohkem siniseid ja valgeid helmeid. Aga punast võib ka alati kanda, sest see on elu värv,” ütleb Kersti ja seletab meisterdajatele, et meie esiemade elus oli helmekee väga oluline saatja: see pandi kaela juba lapsena ning võeti hiljem ära vaid selleks, et seda täiendada või korrastada. Helmekee oli nagu talisman.
“Mulle kinkis vanaema kunagi oma helmekee ja ma ei saanud kuidagi aru, mis selles tema jaoks nii erilist on, seda enam, et kee koosnes valgetest ja minu meelest täiesti ilmetutest helmestest,” ütleb üks keemeisterdajatest Rita Kaasik. “Alles nüüd, tagantjärele saan aru tema kingituse tõelisest tähendusest.”
Käsiteokoja galeriiosas saab imetleda ehtekunstnik Keiu Kullese loomingut. Kohal on ka kunstnik ise, kes võib rahvuslikus stiilis ehetest lõpmatuseni rääkida. Parasjagu seletab ta Põltsamaa linnapeale Jaan Aiaotsale, et Põltsamaa tüüpi suure preesi on meie rahvuslikke hõbeehteid põhjalikult uurinud kunstiteadlane Kaalu Kirme eriti ilusaks arvanud. Autentse Põltsamaa preesi koopia on tal linnapeale ettegi näidata, nagu Kesk-Eestile iseloomuliku suure kuhiksõle koopiagi.
Ehe kui kapital
Keiu Kullese looming lähtubki enamasti rahvakunstist ning tema meelest võiksid rahvuslikud ehted meie elus sisse võtta sama koha, mis neil omal ajal oli.
“Ehe oli nagu kapital, mida pärandati põlvest põlve,” ütleb Keiu. “Neiu, kellel oli ehteid, sai paremini mehele, ning mees võis uhkust tunda, kui oli suutnud naisele palju ehteid muretseda.”
Keiu meelest tasuks vanad seisma jäänud ehted karpidest-sahtlitest välja kraamida, vajaduse korral ära parandada lasta ning kasutusele võtta. Kanda tasuks ka rahvuslikus stiilis uusi ehteid.
“Kes kannab oma paikkonna rahvarõivaid, sellel peaksid olema ka samast piirkonnast pärit ehted,” arvab Keiu Kulles. “Ent rahvuslikke ehteid võib kanda ka tavarõivastega. Need värskendavad imagot, teevad tuju heaks ja tõstavad justkui märkamatult kandja eneseväärikust.”
Kui ehted viib Keiu endaga õhtul kaasa, siis nendest tehtud fotod jäävad käsiteokotta üles detsembri keskpaigani. Fotode autoriks on Keiu ise.
“Lasksin algul oma ehteid kellelgi teisel jäädvustada, aga sain sellised pildid, et nutt tuli peale,” meenutab Keiu. “Siis hakkasin ise katsetama ja jõudsin lõpuks mind rahuldava tulemuseni.”
Keiu on oma väärikaid hõbeehteid jäädvustanud loomulikus valguses ning kivimüürile, vana puidu pinnale, vette, jääle või muusse huvitavasse konteksti asetatuna.
“Keiul on otse hämmastavad ideed,” tunnistab käsiteokoja üks perenaisi Katre Arula. “Minu lemmikpilt on see, millel kujutatud pärlmutternööbist tehtud vitssõlge sügavkülmast võetud härmas mustsõstarde taustal.”
Põltsamaa ehtekoja käivitamisel olidki eestvedajateks käsiteokoja perenaised Katre ja Kersti.
“Ega me uskunudki, et ehtekotta nii palju rahvast tuleb,” ütleb Katre. “Esimesed huvilised olid kohal juba enne koja ametlikku avamisaega. Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit, kes tänase ehtekodade päeva välja kuulutas, võiks selle päeva jättagi üle-eestiliseks käsitööpäevaks. “Mari” lasteaia rahvas arvas koguni, et selline meisterdamise päev võiks iga kuu olla.”
i
RIINA MÄGI
