Nagu taiplik lugeja isegi aru saab, on jaapani aed kui aiatüüp välja kujunenud Jaapanis. Inge Angerjas pole sel maal kunagi käinud, tema nägi jaapani aedu hoopis Ameerika Ühendriikides. Ja talle tuli kohe silme ette Põltsamaal kultuurikeskuse, kirikla ja jõe vahel laiuv Kördiööbiku park, mis praegu just kõige paremas korras pole, ent kus on olemas mitmed jaapani aia rajamiseks sobivad eeldused nagu voolav vesi, atraktiivne kõrghaljastus, avatus õhtupäikesele jne. Tööd selles suunas, et jaapani aed Põltsamaale tuleks, on linnaaednik tasapisi teinud juba kaks aastat. Maastikuarhitekt Kersti Lootus, keda põltsamaalased tunnevad kui Roosisaare projekti autorit, on koostanud jaapani aia eskiisprojektigi ning jaapani aeda kui üht võimalust linna atraktiivsuse suurendamiseks on mainitud ka praegu kehtivas linna arengukavas.
Et eesmärk seisaks paremini silme ees mitte ainult temal ja arhitektil, vaid ka neil, kes linna asjade üle otsustavad, hakkas Inge Angerjas interneti kaudu otsima mõnd jaapani aeda, mida teistele näidata. Ning avastas, et meile lähim seda tüüpi aed on üksiti Euroopa suurim ning et see asub Wroclawis. Kuhu siis oktoobri lõpus väikse seltskonnaga teele asutigi.
“Kui olime 3000 kilomeetrit maha sõitnud ja Wroclawi jõudnud, ütlesid sealse linnavalitsuse esindajad meile, et ega seal jaapani aias praegu enam suurt midagi vaadata olegi. Mispeale minul süda saapasäärde vajus: kas tõesti oli kogu meie ettevõtmine asjatu? Aga tegelikult pudenesime kõik aeda jõudes kui lummatult igale poole laiali, sest kaunites sügisvärvides maastik lihtsalt imes meid endasse,” ütles Inge Angerjas, lisades, et põltsamaalased jõudsid Wroclawi tegelikult n-ö viimasel minutil: kaks päeva hiljem suleti aed talveperioodiks.
Jaapani-Poola ühistöö
Wroclawi jaapani aed kujutab endast 2,5 hektari suurust osa suuremast Szczytnicki pargist ja see rajati 1913. aastal Wroclawis toimunud suure aiakunsti näituse ajaks, et propageerida tollal väga moes olnud jaapani stiili ka aiakunstis. Kuna mitmed väikeehitised olid üksnes näituse vajadust silmas pidades rajatud ajutistena ning kivilaternad, aiamööbel jms suisa selleks ajaks laenatud, siis säilis pärast näitust vaid aia üldine plaan: teerajad, tiik, künklik maastik veevoolu ja -taimestikuga. 1994. aastal tekkis linnavalitsusel mõte jaapani aed täies ilus taastada ning sellest suudeti huvituma panna ka Jaapani suursaatkond Varssavis. Aia rekonstrueerimise kontseptsiooni aitasidki Wroclawi linnavalitsuse spetsialistidel välja töötada Jaapani maastikuarhitektid ning Jaapani spetsialistide juhendamisel kulgesid ka põhjalikud rekonstrueerimistööd. 1997. aasta aprillis pidulikult taasavatud jaapani aed sai kui Jaapani-Poola sõpruse sümboliks. Kolm kuud hiljem tõusis Odra ehk Oderi jõgi, mille ääres Wroclaw asub, paraku üle kallaste ning ka vastavatud jaapani aed oli kolm nädalat vee all. Selle tagajärjel hävisid äsja istutatud taimed ja osa hinnalisi vanu puidki. Uputusjärgsel taastamisel ulatasid jälle abikäe jaapanlased ja nii pole ime, et viis aastat tagasi istutati aeda Poola-Jaapani sõpruse puu. Praegu on see aed üks Wroclawi tõmbenumbreid ning seda külastab aastas üle 100 000 turisti.
Ideaalmaastik
Jaapani aiakultuuri iseloomustavad Inge Angerja sõnul äärmiselt pikad traditsioonid ja filosoofiline mõtestatus. Jaapani aedu on tegelikult mitut tüüpi: on miniatuursed õueaiad, kiviaiad ning tee- ja veeaiad ehk jalutusaiad. Viimast kavandatakse ka Põltsamaale.
“Jaapani aed püüab looduse loomuliku ilu välja tuua inimese loodud raamistikus. See on kui piiratud alale kokku surutud ideaalmaastik, kus igal detailil on oma vaimne tähendus. Aia terviklikkus saavutataksegi filosoofilise kontseptsiooni kaudu,” selgitas Inge Angerjas.
Jaapani aia iseloomulikeks elementideks on inimese elukäiku sümboliseeriva voolava vee kõrval väravad, sillad (voolavast veest ei tohi mööduda, vaid sellest tuleb üle minna, et vesi saaks muremõtted ära viia!), teemajad või paviljonid, kivilaternad, istekohad, kivid jne. Teed rajatakse aga looklevad ja ebatasased või suisa astmelised ? sellised, millel inimene ei kiirustaks, vaid võtaks tahes-tahtmata aja maha, et mõtiskleda ning kauneid vaateid ja looduses toimuvat märgata.
“Jaapani aias püütakse esile tuua maastiku ruumilisus, aga see, missuguseid taimeliike selleks just kasutada tuleb, pole jäigalt paika pandud. Näiteks need liigid, mida me Wroclawi jaapani aias nägime, kasvavad enamasti ka meie tingimustes,” ütles Inge Angerjas.
Põltsamaa Kördiööbiku pargi suurimaks plussiks peab aednik just voolava vee olemasolu: ühest küljest piirab ala “suur” Põltsamaa jõgi, teisalt jookseb läbi pargi saarekeste ja aastakümneid tagasi inimese poolt rajatud joakestega väike harujõgi.
“Kui sellist süsteemi spetsiaalselt ehitama peaks hakkama, kuluks selleks tohutu raha ja pealegi poleks kindel, et see üldse funktsioneerima hakkab. Viimasel ajal on ju mitmel pool igasuguseid tiike ja jugasid rajatud, aga vesi on seal paraku seisma jäänud ja roiskuma hakanud,” ütles Inge.
Teiseks suureks plussiks on tema sõnul kaunid vanad puud, millest osa mõnusa samblakasukaga kaetud. Aga sammal on jälle üks jaapani aia kujunduselemente.
“Jaapani aia rajamine võimaldab ühele osale linnamaastikust uue elu anda. Ja sel moel linnamaastikku kui tervikut mitmekesistada: üksnes rooside peale mängides muutuks asi ju üksluiseks,” ütles Inge Angerjas.
Joodikutelt tagasi
Kui ta jaapani aia idee esimest korda välja käis, ütlesid mõned, et mis selle Kördiööbiku pargiga ikka jännata, see on ju joodikute kooskäimiskoht. Inge seevastu usub, et kordatehtu ja kultuuristatuna võidetakse see kesklinna vahetus läheduses asuv “magus” paik n-ö korralikele linnakodanikele ja linna külalistele (mõned neist ööbivad ju sealsamas kiriklas!) tagasi. Ka aia rajamiseks kuluv summa ? spetsialistide hinnangul 3,5 kuni 4 miljonit krooni ? tundub esmapilgul üle mõistuse suur. Aga kui arvestada, et tulemus jääb linnakodanikke, nende järeltulijaid ja turiste rõõmustama võib-olla terveks sajandiks, siis taanduvad kulud täiesti mõistuse piiridesse. Ja aia edasine hooldaminegi ei lähe Inge meelest maksma oluliselt rohkem, kui linnal selle ala hooldamiseks nii või naa välja käia tuleb.
Mõistagi ei kasva miljonid Kördiööbiku pargi puude otsas ega ole neid ka linna eelarves ülearu. Pigem on neid lootust mõne programmi raames saada. Ainult et missugusele programmile seesugust projekti esitada tasub, vajab veel täpsustamist. Ja loodetavasti on jaapanlased valmis oma kultuuri tutvustamise nimel mitte ainult Wroclawi, vaid ka Põltsamaa jaapani aia rajamisel õla alla panema. Inge Angerjale meeldiks kõige rohkem, kui see abi tuleks jaapani spetsialistide tasuta nõuande kujul.
“Meie maastikuarhitektid võivad küll pealtnäha väga kena jaapani aia kujundada, aga nad ei valda selle aiatüübi filosoofilist tausta nii hästi, et tulemus igapidi harmooniline saaks,” ütles Inge.
Veel sel aastal peaks Kördiööbiku park vabanema vana pumbamaja inetutest varemetest. Paraku tuleb seal siiski teha ka väikest raiet, et maastik saaks avatumaks ja valgusküllasemaks. Inge loodab, et linnarahvas suhtub sellesse mõistvalt. Ta arvab, et kui tavainimese ja ärimehe puhul peetakse unistamist loomulikuks, siis peaks see olema lubatud ka linnaaednikule. Seda enam, kui unistus ellu viiduna kogu linnarahva huve teenib.
RIINA MÄGI
