Ülle Noormägi elu kulgeb praegu peamiselt kahe linna – Põltsamaa ja Viljandi – vahel. Põltsamaal on kodu ja siinses kirikus on tema hooleks kogu muusikaline pool, Viljandi Kultuuriakadeemias on ta aga oreli ja liturgilise oreli õppejõud. Varem, kui Ülle Viljandis elas, oli liikumise suund vastupidine. Siis oli ta Viljandi muusikakoolis klaveriõpetaja ja kontsertmeister ning käis sealt Põltsamaa kirikus orelit mängimas.
Mõlemal linnal on aga Ülle elus oluline osa. Ehkki ta ise on sündinud ja kasvanud Viljandis, on Põltsamaalt pärit ta ema ja vanaema ning vanavanaema maetud siinsele kalmistule. “Kuigi vahepealsed põlvkonnad on ringi rännanud, olen mina nüüd koju tagasi jõudnud,” leiab ta.
Eriti pingeline nädal
Olgu kohustusi kuitahes palju, püüab Ülle oma elu nii seada, et ikka oma viieaastase Katariinaga mõni jalgrattasõit või looduseretk ette võtta. Et abikaasa Rolandiga ollakse erinevatel aegadel tööl, jääb kolmekesi koos olemiseks kahjuks aega vähem, kui kõik nad sooviksid.
Mööduv nädal oli aga Üllel sedavõrd kiire, et tütrekesele paraku eriti aega ei jäänudki. Põltsamaal peetud Hugo Lepnurme päevadel ja esimesel kirikumuusika foorumil oli mõistagi kohaliku koguduse muusikatöö juhi osa võrdlemisi suur. Samas andis see asjaosalistele põhjust kogeda, et kiriku tegevusele on nii palju kaasamõtlejaid ja toetajaid. Juba kevadel, kui Ülle Põltsamaal orelipäevi organiseeris, oli ta võinud mõnelgi puhul rõõmsalt üllatuda. “Järelikult läheb ikka põltsamaalastele väga korda see, mida kirikus tehakse,” ütleb ta. Ta aimab ka, miks see nii on. Kirik on siin alati au sees olnud, vaatamata mistahes aegadele. Eelkõige ikka tänu nendele erakordsetele isiksustele, kes kiriku juures püsinud. Erilised teened on aga olnud kindlasti Herbert Kuurmel ja ta abikaasal Astal.
Nemad kahekesi hoidsid läbi aegade ka kirikukoori alles. Ülle arvates on selle koori lauljadki olnud omamoodi misjonärid. Niisuguselt pinnalt on olnud teistel hea edasi minna. Ja Põltsamaal on tugev kogudus ning austus kiriku vastu ajast aega säilinud.
Hea pinnas muusika jaoks
Peale tugeva koguduse on nüüd kirikus ka korras orel. Muidugi on ühele kirikumuusikule ääretult olulised mõlemad. Remondist tulnud orel annab põhjust nii ise kontsertidega üles astuda kui ka teisi esinema kutsuda. Põltsamaa asub just nii Eesti keskel, et siia jõudmine mistahes paigast eriti raske pole. “Põltsamaal tehakse ju muusikat palju – kultuurimajas, koolis, siin on väga tugev muusikakool, pikaajalised traditsioonid. On olemas tore omavaheline koostöö. Pinnas muusika tegemiseks on igati soodne,” leiab Ülle. “Ega ühes väikeses linnas keegi omaette nokitseda ei saagi. Linna kultuurikogus, kuhu mina kiriku esindajana kuulun, oleme asjad ikka nii paika pannud, et üritused üksteisega ei kattuks. Eks peame ju arvestama nii üksteisega kui publikuga.?
Põltsamaa kiriku orel, mille auväärset 105. sünnipäeva hiljaaegu tähistati, oli põhjaliku remondi igatahes auga ära teeninud. “Selleks ajaks oli kiriku katus ja põrand ära vahetatud ja elektrisüsteemid ka korda saadud. Nii et jõudsime orelini üsna õigel ajal,” rõõmustab Ülle, kes oli kogu eelnenud viieteistkümne aasta jooksul püüdnud endast oleneva teha selleks, et remont ette võetud saaks. “Ega seda pilli eelnenud 104 aasta jooksul õieti remonditud polnudki. Nii, kuidas ta 1953. aastal Viljandist Jaani kirikust siia toodi, nii jäigi. Lihtsalt pandi üles ja samad detailid paika,” teab ta.
Oma õpetaja vaimus
Kevadel astus Ülle üles iseseisva kontserdiga. Tagasiside oli rõõmustav. Ainult muusik teab, kui palju seesugune kontsert eeldab ettevalmistust, et lõpptulemuses oleks su enda isikupära, helilooja soovid, ajastu hõngu. See on terve ajalugu ja psühholoogia. Selle kõige pärast asus Ülle kontserdiks valmistuma juba jaanuaris. Vähema kui maksimumiga ta leppida ei taha. Selles on suureks eeskujuks olnud ta enda õpetaja Ines Maidre, keda Üllel oli õnn ka Põltsamaale esinema kutsuda.
“Ines Maidre lugupidamine publiku vastu ja tema põhjalikkus on hämmastav. Kuigi ta on väga suur professionaal, pole ta kunagi mõista andnud, et võiks loorberitele puhkama jääda, ikka leiab ta midagi juurde õppida ja uut omandada. Talle ei loe, kellele või kui paljudele ta esineb, ikka tahab ta endast sada protsenti anda. Mäletan, kuidas ta kord Kolga-Jaani kandis ühte pisikesse külla kontserti andma läks. Kuulamas oli vaid mõni inimene, aga tema harjutas eelnevalt kogu päeva, nii et ei tulnud kuni kontserdini õieti oreli tagant äragi,” meenutab Ülle.
Põhjalikult ja süvenemisega nagu ta õpetaja valmistab Ülle ette ka igapühapäevaste jumalateenistuste muusikat. Ta on tänulik kirikuõpetajatele, kes erinevatel aegadel on talle kui muusikainimesele andnud vabad käed ning nõndaviisi võimaldanud tal teenistuste muusikalisele poolele tõeliselt loominguliselt läheneda. “Ma ei ole kunagi pühapäeval otse oreli taha läinud, vajan keskendumiseks aega nii nädala sees kui ka enne jumalateenistust, et muusika moodustaks teenistusega terviku ja laulud oleksid sobivad,” räägib Ülle.
Kuigi orel on aegade jooksul olnud ikka juhtinud koguduse laulu ja saatnud liturgiat, on hea tunda, kui oled suutnud leida kirikulistega justkui ühe hingamise, kui oled oma osa tõeliselt südamest ja põhjalikult ette valmistanud.
“Küll on hea siin kirikus laule kaasa laulda,” on Üllele vahel ütlema tuldud. See on parim tunnustus ja tänu, mis tõstab tuju ja kinnitab, et oled ikka õigel teel.
1988. aastal käis Ülle Viljandist Põltsamaa kirikus leeritunnis. “See oli väga-väga tore aeg,” meenutab ta. Aasta pärast seda algas siin tema kirikumuusiku tee.
VAIKE KÄOSAAR
