Põltsamaa Käsiteokojas esitleti eile Katre Arula raamatut “Ajatud lapitööd”. Autori enda jaoks pole see ainult käsitöö- vaid ka emotsiooniraamat, sest ta on sinna kirjutanud ka lugusid oma lapsepõlvest ja selle kajastustest tema lapitöödes.
Kui Põltsamaa Käsiteokoja perenaise ja tunnustatud lapitöömeistri Katre Arula telefon ühel ligemale aasta tagusel päeval helises ja ta kuulis naishäält lausumas sõnu “kirjastus” ja “käsitööraamat”, eeldas ta automaatselt, et tegemist on müügiagendiga. “Tänan teid, aga ma ei soovi ühtki raamatut osta,” ütles Katre pikemalt mõtlemata. “Jah, aga kas te üht raamatut ise valmis kirjutada ei sooviks?” küsis naishääl seepeale.
“Esimese hooga arvasin, et see on mingi nii-öelda tüngakõne,” tunnistas Katre.
Aga selgus, et polnudki. Kirjastuse Pegasus toimetaja Annika Põltsam oli hoopis tulnud mõttele üllitada üks raamat, mis täiendaks praegu veel väga lühikest kodumaiste lapitööraamatute rida ning Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu juhatuse esimees Liivi Soova soovitas selles asjas pöörduda just Katre poole. Viimane võttis esialgu mõtlemisaega, sest ta ei kujutanud ettegi, kui mahukaks see töö võiks kujuneda või missugust osa oma paari aastakümne lapiloomingust ta peaks raamatus tutvustama.
Emotsioonilood
Ühel hetkel võttis Katre aga ette tühja paberilehe ja justkui iseenesest hakkasid sinna kirja saama teemad, mida raamat võiks käsitleda. Esialgne “kondikava” täienes aja jooksul ning visioon raamatust hakkas kuju võtma.
“Kõige esimesena panin tegelikult paberile mõned emotsionaalsed lood, mis kõnelesid minu lapsepõlvest ja selle kajastustest minu lapiloomingus. Kui need toimetajale saatsin, helistas ta varsti ja ütles: “Sellest tuleb hea raamat! Usu mind, mina olen objektiivne indikaator!”” meenutas Katre ja lisas, et mõnedele tema lähedastele ja sõpradele, kes ennast või kirjeldatud situatsioone ära tundsid, tõid need nn emotsioonilood pisaradki silma.
Et lapitööd, mida raamatus eksponeerida, olid Katrel olemas, arvas ta, et töö raamatu kallal ei peaks vaevarikkaks kujunema: palju see huvitavamate ja isikupäraste tööde väljavalimine ja ülespildistamine siis ikka aega saab võtta!
“Olin ikka naiivne küll!” naeris Katre nüüd tagantjärele. “Esiteks oli pildistaminegi päris pikk ja väsitav protsess, umbes kolmest tuhandest fotost trükiks sobivate väljavalimisest ja töökirjelduste koostamisest ma ei hakka rääkimagi!”
Nagu soe sai
Fotode hulgast valiku tegemisel tuli Katrele appi tema tütar Triinu, kes oli Kersti Pedaniku, Mai-Liis Kelderi ja Grete
“Nad olid ühesugused noored inimesed ja mõistsid üksteist väga hästi,” ütles Katre. “Pildistamispaikadena kasutasime ära praktiliselt kõik Põltsamaa lossihoovi nurgad ja ma ei väsinud üllatumast selle üle, kui palju erinevaid taustu siin võtta on. Pidulikumad rõivad on jäädvustatud Puurmani lossis.”
Raamatu “nahka” läks Katrel terve tänavune suvi ja mõnelgi hetkel kippus pähe tükkima küsimus, kas seda suurt ja vaevarikast tööd ikka tasus ette võtta. Kui aga raamat hiljutiseks Mardilaadaks (seda peeti 7.-10. novembrini Tallinnas Saku suurhallis) valmis sai ning sealsamas sooja saia kombel ostjaid leidis, läksid pinged iseenesest maha. Paljudele soovijatele Katrel Mardilaadal oma raamatut pakkuda polnudki, sest kirjastus oli tuhandeeksemplarilisest tiraažist märganud kohale tuua liiga väikese osa.
Katre Arula “Ajatud lapitööd”
Ilmunud kirjastuses Pegasus
Toimetajad Annika Põltsam ja Elisabeth Israel
Konsultant Kristi Teder
Fotod: Mari-Ann Vellerand, Anu Hint ja Katre Arula
168-leheküljeline raamat koosneb nn inspiratsiooniosast ja õpikuosast, milles kirjeldatud erinevaid tehnikaid ning antud tööjuhendid konkreetsete esemete valmistamiseks.
RIINA MÄGI
