Põltsamaa piirkonnas on juba üheksandat aastat tegutsemas kohalik mesinike selts. Kümmekonna liikmega alustanud organisatsioonist on tänaseks kujunenud mitmekümneliikmeline mesinikke koondav ühendus.
Põltsamaa Mesinike Seltsi juhatuse liige Ain Seeder mäletab, et 2004. aastal toimus Pajusi vallas Olvi ja Jüri Luguse Kubja mesindustalus õppepäev, kus üks seal viibinud tallinlane soovitas kohalikel mesinikel seltsi koonduda. Alustati siiski seltsingu loomisega, kuhu alguses kuulus kümmekond mesinikku.
Esimeste asutajate hulka kuulusid lisaks Ain Seederile veel Jaan Langebraun, Olvi ja Jüri Lugus, Jüri Mekšun ja mitmed teised. Enamik asutajaliikmetest valiti ka seltsingu juhatusse. Seederi kinnitusel ei alustatud lausa tühjalt kohalt, sest juba väga ammu, tsaariajal tegutses piirkonnas Põltsamaa Mesilaste Kasvatuse Selts, mille põhikiri on kinnitatud 1904. aasta 24. mail ja kus oli 24 asutajaliiget.
Mesinikud tegutsesid Põltsamaa kandis ka nõukogude ajal, mil nad olid koondunud Põltsamaa Aianduse ja Mesinduse Seltsi. Praegusse organisatsiooni kuuluvad aga ainult mesinikud. Omal ajal on siinsed mesilastepidajad ka Põltsamaa Põllumeeste Seltsi kulunud.
Põltsamaa kandist on pärit sellised mesinikud nagu Mart Reinik, Paul Alles ja Elmar Arrak. Nüüd on MTÜ Põltsamaa Mesinike Selts põhikirjas ära märgitud, et organisatsioon on endiste piirkonnas tegutsenud mesinikke koondanud ühenduste järeltulija.
Õppepäeval saab teadmisi ja praktilisi kogemusi
Ain Seederi sõnul oli seltsingu asutamise eesmärk taotleda mesindusprogrammist raha koolitusteks ja leida koolitustele lektoreid. Hiljem hakati läbi seltsingu ka ühiselt mesilastele vajalikke ravimeid ostma, aga põhieesmärk on siiski vajalike erialaste teadmiste saamine.
Aastatega on seltsi liikmeskond kasvanud. Esimestena tuli kaasa Jõgeva kandi mesinikke, siis juba huvilisi Järvamaalt, Viljandimaalt, Tartumaalt ja mujalt. Lisaks teoreetilistele teadmistele, võimaldab ühistegevus omandada ka praktilisi teadmisi ning oskusi. Põltsamaa piirkonna mesinikud on osalenud õppepäevadel mitmete mesinike juures. Sealt on saadud informatsiooni ja on olnud võimalus omavahel mõtteid vahetada. Aastas üks kord minnakse külla mõnda Eesti tunnustatud mesilasse, kus tutvutakse pererahva töövõtete ja töövahenditega ning saadakse väärtuslikke kogemusi. Ain Seeder nentis, et vahel võib mõni väga lihtne töövõte osutuda äärmiselt väärtuslikuks praktiliseks kogemuseks.
Ühistegevus ja heategevus käsikäes
Mesinike seltsi juhatuse liikme sõnul on nende tegevuses äärmiselt oluline ühistegevus. Mitmeid kalleid seadmeid, olgu see siis meevurr või varrolesta tõrjeks tarvilik aurusti, mida on tarvis ühel-kahel päeval aastas, on targem rentida. Näiteks saab aurustit rentida viie euroga, kuid see seade maksab 120 eurot. Meevurri hind on aga lausa 4000-5000 eurot.
Jaanuaris ootavad Põltsamaa kandi mesinikud külla talunike keskliidu konsulenti, kes neile ühistegevusega seonduvast ülevaate annab.
Viimasel ajal on Põltsamaa piirkonna mesinikud võtnud oma südameasjaks heategevuse. Esmalt kingiti mett SOS lasteküla kasvandikele, eelmisel aastal võeti aga ühendust Põltsamaa valla lastekaitsespetsialistiga ning tema nõuandel kingiti mett mõnedele valla lastega peredele. Tänavu on mesinike heategevusepiirkonnaks Põltsamaa linn ja plaanis on kinkida mett peredele, kus on kasvamas puudega laps.
Seltsi astumise eelduseks on kindel soov, mitte suur mesila
Põltsamaa mesinikel on plaanis hakata koolitusvõimalusi otsima ka väljastpoolt Eestit. Ain Seederi sõnul on kavas korraldada koolitusreis Venemaale. Meie suur naaberriik on hea sihtkoht seetõttu, et paljudel seltsi liikmetel on vene keel suhtlustasemel suus.
Ain Seeder peab vajalikuks kaasata mesinike seltsi tegevusse rohkem noori. Pidades silmas asjaolu, et noorematele inimestele on oluline suhtluskeskkond internet, lõi ka Põltsamaa Mesinike Selts endale interneti kodulehe. Seederi sõnul aitab see seltsi reklaamida ja soovijad saavad kodulehe vahendusel ka seltsi liikmeks astuda.
Tänavu on sel moel oma ridadesse saadud viis-kuus uut liiget. On loomulik, et seltsi liige mesindusega tegeleb, kuid pole oluline, kui suur tema mesila on. Seltsis ongi nii paari taru omanikke kui neid, kelle valdustes enam kui 100 mesilasperet. Seltsi kuuluvad ka mõned noored, kel algul polnud ühtki mesilasperet, kuid oli suur soov mesindusega tegelema hakata. Neil on ka soovitatud minna mesindust õppima. Praegu saab Eestis mesindusalaseid teadmisi omandada vaid Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis.
Tugevus peitub ühistegevuses
Mesinike ühistegevus ei piirdu siiski mitte ainult tööalaste teadmiste omandamise ja praktiliste kogemuste vahetamisega. Osatakse ka meelt lahutada ning üksteise tööd ja tegevust tunnustada.
Mesinikel on ammuseks traditsiooniks valida üleriigiliselt aasta mesinik, kelleks eelmisel aastal osutusid Olvi ja Jüri Lugus Pajusi valla Pisisaare küla Kubja mesindustalust. Ain Seederi kinnitusel on perekond Lugus sellise tunnustuse auga välja teeninud, sest nad on väga aktiivsed mesinikud, kelle juures teised sageli teadmisi saamas ja kogemusi omandamas käivad.
Sageli leiavad tee Luguste majapidamisse needki huvilised, kes ise mesilasi ei pea.
Ain Seeder märkis, et kõige olulisem on ühistegevuse arendamine, olgu selleks siis ühisostud, mesilastele soodsamalt ravimite hankimine või koolituste korraldamine.
Ta näeb enda sõnul Põltsamaa piirkonnas mesindusel suurt perspektiivi, sest meekorjealana on siinne kant soodus.
Praegu liiguvad mesinike mõtted meekäitluskeskuse loomise suunas, millega tegeleb üks osaühing ja mis peaks rajatama Põltsamaa valda. Keskusse on plaanis rajada ka väike ajaloonurk, kuhu on oodatud vanad mesindusega seotud dokumendid, fotod, mesindustarbed, aga ka teemakohased mälestused kõigilt aktiivsetelt kodanikelt. Kui kellelgi midagi jagada on, paluvad mesindusseltsi liikmed neile endast märku anda.
Ühine tegevus liidab inimesi
Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskuse (JAEK) kodanikeühenduste konsultant Kersti Kurvits ütles, et Põltsamaa Mesinike Selts on hea näide sellest, kuidas ühine tegevus inimesi liidab, eriti veel, kui on selline aktiivne eestvedaja nagu Ain Seeder.
“Mesinikud käisid algselt koos mitteformaalselt seltsinguna, aga kui ühistegevus võttis suuremaid mõõtmeid, korraldati koolitusi ja tekkis vajadus ka toetuste taotlemiseks. Loodi mittetulundusühing. Tänaseks on ühingust saanud tugev oma liikmete huvide eest seisev ühendus.”
“Ain Seeder on mitte ainult hea mesinik, vaid ka avatud mõtlemisega aktiivne kodanik, kes täiendab oma mittetulundussektori alaseid teadmisi koolitustel osaledes ja ütleb alati välja oma arvamuse ka maakonna kodanikeühenduste kokkusaamistel. Seltsi ja selle eestvedajat iseloomustab minu hinnangul kõige paremini nende kodulehel olev moto: “Üht vitsaraagu on kerge pooleks murda, luuda aga mitte”.”
i
TOOMAS REINPÕLD
