Umbes kaks ja pool aastat oli Põltsamaa vallavanem Margus Möldri, Puurmanist pärit ja päästjaks õppinud mees, kes on juhtinud mitut kooli ja olnud kolm aastat ka Puurmani vallavanem.
Üleeile istus Möldri oma kodu rõdul Puurmanist viis kilomeetrit Põltsamaa poole, ligi kilomeeter eemal Tallinna-Tartu maanteest. Oli just tulnud perega Taevaskojast.
„Nüüd püüan natukenegi teha perele tasa aega, mida mul nende jaoks seni polnud. Loodus tärkab, on ilus ja soe, sääski pole peaaegu üldse. Pidasime piknikku ja nüüd olen natuke väsinud, aga väga rahul,“ ütles ta.
Kui suur oli pere, kus kasvasite?
Pere oli neljaliikmeline, mul on kaks aastat vanem vend Meelis. Kasvasin Puurmanis.
Meelis on hiljaaegu Võru poole liikunud, tegutseb nii siinkandis kui ka lõunapool. On selline aktiivne, töökas mees ja mulle alati eeskujuks olnud. Ta oli üks-kaks hooaega ka Puurmani volikogus.
Millega noor Margus Möldri kooliajal tegeles?
Esimesed kooliaastad, selle ajani, kui Eestis oli lund, meeldis mulle väga suusatada. Sai isegi Tartu maratonil ära käidud, küll võõra nime all, sest olin vanuselt veel alla osalemise alampiiri.
Kui sain suuremaks ja murdeiga peale tuli, sai kõike muud ka tehtud, nagu poisid ikka. Eks ma esimesed aastad olin pigem oivik, hiljem sai siiski nalja ka. Õppimisele küll eriti rõhku ei pannud, eriti keskkooli ajal, aga pea oli hea ning keskkooli lõputunnistuse sain kätte. Õpetajad hindasid mind ja mu sõpru selle järgi, et „meil oli hea süda“.
Mis pärast kooli sai?
Kõigepealt läksin Võru tööstustehnikumi puidutehnoloogiat õppima, sest lapsepõlves tegelesin väikest viisi puutööga. Kodus oli isegi oma puutöökoda, kus püüdsin üht-teist valmis teha. Arvasin, et see meeldib mulle, aga ei. Aasta õppisin tööstustehnikumis.
Üks Põltsamaa tüdruk rääkis, et ta sõber läks sisekaitseakadeemiasse. Mind jäi see kummitama. Uurisin, mis erialad seal on ja ükski teine peale päästja ei kõnetanud üldse. Sinna ma sisseastumiskatsed ka tegin. Konkurss oli päris karm, suur osa oli füüsilistel katsetel, aga ma olin maapoiss, füüsis oli tugev. Mingit päris sporti ei teinud, kuid olin heas vormis, terve suve venna juures heina teinud. Kõik lihased üle keha olid välja joonistunud. Selle pealt tegin päris hea tulemuse, vestlusel tulid maksimumpunktid ja sain sisse.
Vestlusel küsiti, mida peab päästja teadma. Ütlesin siis, et kõike tulest ja veest. Ja seda ka, kuidas on liftid ehitatud.
Koolis oli päris raske, ei olnud niisugune ninnunännu kool. Oli sõjaväeline kord, iga nädalavahetus koju ei saanud, olid toimkonnad. Tuli distsipliinile alluda, mis esialgu ei olnudki väga lihtne – võõras asi. Lõpuks tuli seegi peaaegu välja.
Eks meid püüti ka n-ö sportlasteks teha, eriti neid, kes spordipoisi moodi välja nägid. Samuti püüti meist reservohvitsere koolitada. Eredad mälestused on sõjaväelaagritest Naissaarel ja elust barakkides. Oli väga kihvt aeg.
Teie esimene töökoht oli vetelpäästjana?
Suvel teise-kolmanda kursuse vahel läksin vetelpäästjaks Kakumäe randa. Kolmanda kursuse lõpuks jõudsin päästjaks Lilleküla komandosse, mis oli väljakutsete arvult ja tiheduselt kogu riigis teine. Seal oli siis see päris praktika. Oma päästealase väljaõppe kohta võin öelda, et see oli üheksakümnendatel lapsekingades, kõike alles mõeldi välja. Väga tänulik olen oma tolleaegsetele kogenud kolleegidele, kes meid toetasid ja õpetasid.
Mida kujutas endast töö päästeameti koolituskeskuse juhatajana?
Umbes aasta pärast kutsus päästeamet mind kabinetiametnikuks – päästeameti õppe- ja treeningkeskuse juhatajaks. Esimene töö oli kirjutada määrus väljaõppe korraldusest. Mitte ühtegi punkti ega suunist ette ei antud. Keegi oli kunagi päästeseadusesse sisse kirjutanud, et selline määrus võiks olla.
Alguse asi, tegime nii nagu oskasime, sisetunde pealt, aga tuli päris hästi välja. Suureks toeks olid väliskolleegid, kes aitasid.
Sealt tuli arusaam, et Vene aeg on läbi ja tuleb muuta eelkõige suhtumist. Meile ei mahtunud algul kuidagi pähe, et reageerimine pole kõige olulisem. Jube raske oli aru saada, et ennetus on kõige tähtsam. Meie tahtsime ikka tuld kustutada ja masinaid lahti lõigata.
Mul oli raske päästeametis olla, sest seal tuli õigusruumi luua. Aga kuna mul olid vabad käed, sain tegelda ka asjadega, mis mind päriselt huvitasid. Ühe kõrvaltegevusena olin Eesti päästetiimi või eriüksuse (EDRT) koordinaator. See meeskond tegeles rahvusvaheliste missioonide ja õppuste ettevalmistamisega. Minu enda spetsialiteet selles oli nööripääste. Selleks vajalik sõlmedega majandamise oskus oli käpas juba Puurmani koolist õpetaja Nõmbergi matkaringist. Nööripääste on inimeste päästmine kõrgustest või sügavustest, kuhu ei saa ligi tavaliste vahenditega – kaevud, šahtid, tornkraanad. Eestis ka näiteks pankrannikud.
Tegime Paldiski pankrannikul õppevideoid.
Teema jäi külge NATO õppustel, kus tuli helikopterilt laskuda NATO sõjalaevale ja seal mingeid otsinguid teostada. Oli päris tõsine asi.
Lõpuks olingi päästeameti eriüksuse eestkõneleja pääste poole pealt. Õppuste organiseerimine ja nende ettevalmistamine ning laagrite korraldamine oli minu teha. Vaba aega vist mul sel ajal ei olnudki, ainult töö kogu aeg. Ükskõik kas kabinetis või EDRT asju ajades.
Ja siis Puurmanisse?
Jah, küll hetkeks päästeametisse tagasi, kuid tegelikult tulin siia, maale. Algul pere järele ei tulnud, sest me polnud päris kindlad, kas see on õige tee. Kuigi olime mu esivanemate talus juba palju korda teinud.
Veensin oma abikaasa, kes on linnatüdruk ja esialgu vaimustusest selle mõtte üle ei kiljunud, ikkagi ära. Minu arust on ta nüüd väga õnnelik, et me maal oleme. Noh, ikka siis, kui mul natuke aega on.
Kuidas sai teist Puurmani vallavanem?
Eks ma olin mingil määral juba Puurmani tegevusega kursis. Mind kutsuti juhtima üritusi, kus räägiti valla arengust. Ja kui ma juba neid asju tegin, siis sealt tekkis arvatavasti inimestel arusaamine, et võiksin olla ka vallajuht.
Kui pakkumise hakata Puurmani vallavanemaks vastu võtsin, tuli ka otsus tulla perega päriselt maale elama. Nii kolisime Tallinnast ära, Puurmani külje alla, kus on minu esivanemate talu. Seal on toimetanud umbes neli-viis põlvkonda. Nüüd oleme juba 15 aastat sinna panustanud, et sellest saaks üks kena kodu.
Kas kolm aastat Puurmani valla eesotsas andis enesekindluse kõhklusteta Põltsamaa vallavanemaks kandideerida?
Jah, see kolm aastat oli niisugune arusaamise aeg, et kohaliku omavalitsuse süsteem sobib mulle ja mul on energiat sellesse panustada. Kandideerisin sotsiaaldemokraatliku erakonna nimekirjas ja sain väga hea tulemuse. Sealt läks see edasi.
Kuulasin teid esimest korda Jõgeva visioonikonverentsil 2018. aastal. Jäi mulje, et teate täpselt, mida Põltsamaa vallavanemana tegema hakkate.
Ettekujutus, mida tegema läksin, on mul siiani olemas. Ma tean, mida peab tegema ja kuidas peaks tegema, aga tervis on järele andnud, ei saa enam täiega kaasa lüüa. Ja siis ei tunne ennast sellel kohal hästi. Kui ei ole õiget tunnet endal, ei ole arvatavasti õiget tunnet ka kogukonnal.
Kuidas võtate kokku aja Põltsamaa vallavanemana?
Mul oli võimalus kaks ja pool aastat valda juhtida. Sattusin juhtima kõige põnevamal ja keerulisemal ajal, pärast haldusreformi, kus neli omavalitsust ühinesid. Ülesehitus oli raske, aga ääretult põnev. Arvan, et sain sellega väga hästi hakkama. Ei olnud vanades dogmades kinni, võtsin eesmärgi, mida tahan ja olen püüdnud seda ka teostada. Osa reforme on tehtud ja osa käimas. Kui rahvaarv on piirkonnas nii palju vähenenud, siis on selge, et süsteem, mis 20 aastat tagasi loodi, enam ei tööta ja vajab muutusi.
Kas see õnnestus?
Jah, üldjoones õnnestus. Need kolm omavalitsust Põltsamaa linna ümber olidki hästi põimunud ja nende sidumine oli lihtsam. Natuke keerulisem oli Puurmaniga, sest see on reaalselt kaugemal. Ja tegelikult ei ole Puurmani võibolla ka praegu nii hästi Põltsamaaga integreerunud. Hoolimata sellest, et vallavanem on tulnud Puurmanist.
Mis on need asjad, mis läksid hästi ja on ära tehtud?
Kõigepealt pean ütlema, et Põltsamaa vallavalitsuses on väga tugev meeskond. Kui Puurmanis sain „valmis meeskonna“, mis toimis ja mida ma ei pidanud muutma hakkama, siis Põltsamaal on nii-öelda minu loodud väga tugev meeskond. Usun, et see toimib ka edaspidi sama hästi.
Kõigepealt raamatukogude reform. Raamatukogud said viidud ühtse juhtimise alla.
Kiiresti sai tehtud ja hästi õnnestus kultuurireform. Kultuuriasutused said ühtse juhtimise alla ja toimivad korralikult.
Haridusreform jäi arusaadavatel põhjustel pooleli. Ettevalmistus ei olnud nii põhjalik, et see olnuks kogukondadele ja kollektiividele arusaadav. See ei ole nii hästi läinud ja sellega tuleb edasi tegeleda. Reform ei sa jääda tegemata. Laste arv ütleb seda. Kui teatud piirkonnas pole enam lapsi, ei saa olla ka sellisel kujul koole.
Mis on Põltsamaa valda nende viimase kahe ja poole aastaga juurde tulnud või mis on siin muutnud?
Siin peaksin mõne tabeli ja arengukava ette võtma. Aga selge on, et tervisekeskus on Põltsamaa vallas täiesti uus.
Ja meie lossikompleks on saamas pärast aastakümneid lagunemist täiesti uut nägu. See vajas kiiret raha- ja energiasüsti.
Tipp-projekt, mis algatati ligi 15 aastat tagasi, Kamari veekeskuse avamine, on kohe-kohe tulemas. See peaks siseturismi kõvasti arendama. Loomulikult loodame, et piirid lähevad lahti ja ka välisturistid hakkavad seda kasutama. See on ikka maailmatasemel asi, mis siia on loodud.
Ka vallaga seotud Kuningamäe suusakeskus on edasi arenenud.
Pikalt ja täiesti põhjendatult inimestel hammaste vahel olnud Põltsamaa teid on päris palju rekonstrueeritud ning nende peal on võimalik nüüd rahuldavalt sõita. Aga toimetada on vaja selles vallas veel.
Meil on olnud hästi projektipõhine lähenemine ja kui on olnud võimalik lisaraha juurde tõmmata, oleme seda ka teinud. Et kui ise paned mingi osa raha ja kõrvalt tuleb 2/3 või pool, on see ikka väga oluline investeering.
Mis võiks olla need asjad, mis nii hästi ei läinud või ebaõnnestusid?
Koolireform on see, mis on südame peale jäänud. Kõik tunnistavad, et seda on vaja teha, aga kuidas ja millise kiirusega? See ei läinud niimoodi, kui oleks pidanud. Isiklikult olin vallavanemana mitu korda kiirustamise vastu. Kuigi alguses arvasin, et reform on võimalik sellise tempoga ära teha. Vaja on kõigi kogukondade, koolide, hoolekogude ja huvigruppidega läbi rääkida. Selleks peab aega olema. Enamik inimesi sai aru, et reform on vaja ära teha, sest õpilaste arv on nii palju kukkunud ja vana struktuuriga me edasi minna ei saa.
Põltsamaa vald on püüdnud ka endale inimesi juurde meelitada.
Seda on tehtud elamuehitusega, kui valla maast jagati ehituskrunte õigusega need hiljem välja osta. Sellega on läinud üldkokkuvõttes hästi. Need krundid, mis on laiali jagatud, on leidnud omaniku ja enamik saanud ka maja juba peale. Projekti on vaja edasi arendada. Selliseid krunte, mida inimestele soodustingimustel eraldada, peab olema rohkem. Praegu on vaja ette valmistada krunte, mida tulevikus välja jagada, sest eelmised on juba otsa saanud. Õnneks käib üldplaneeringu koostamine, kus on sellised alad juba loomisel.
Probleem on, kui inimesed ära lähevad, ja ka see, kui inimesed ei tule siia, kui keskkond ei ole atraktiivne. Ükstapuha, kuidas seda vaadata.
Üks asi on elamispind, teine asi keskkond, mis siin ümberringi on. Huviharidus, teed, haridus, see, mis kultuuris toimub. Kui palju on võimalik käia kinos-teatris.
Kinoprojekt on jõudnud just-just niikaugele, et kohe saab kultuurimajas kino näidata. Seadmed on kohal ja peaks juba olema paigaldatud-seadistatud. Aga loomulikult venisid asjad viiruse pärast. Lähikuudel saab selle ka paika ja seanssidega algust teha.
Tahaksin küsida Kosmopargi ebaõnnestunud projekti kohta. Kuipalju vallavalitsus teadis, et need asjad ei edene nii nagu peaks?
Vallavalitsus on kõikide arendajatega kontaktis ja see oli Põltsamaa valla jaoks väga suur projekt. Infot vahetasime kogu aeg ja olime probleemidest teadlikud. Eks me ikka lõpuni lootsime, et need lahenevad. Seal oli just see lisafinantseerimise leidmise küsimus. Püüdsime omalt poolt vähemalt moraalselt ettevõtjat toetada. Väga kahju, et see ei õnnestunud sellisel kujul, nagu algselt plaanitud. Me vaatame turismi, piirkonda ja kogu arengut kui tervikut. Ja terviku osa oli ka see projekt. Kuna meil on siin teised turismiprojektid käima läinud ja arenemas, siis oleks sinna väga hästi sobinud ka see ettevõtmine. Oleks andnud paljudes valdkondades väga suure tõuke, eriti toitlustuses, majutuses, aga ka käsitöö ja teiste valdkondade puhul. Ma loodan, et selle asemele tuleb midagi muud, mis pole väiksem või vähem oluline.
Kas Põltsamaa vald peale moraalse kahju veel midagi kaotas?
Rahaliselt vald ei osalenud. See oli ka algselt niimoodi kokku lepitud, et vald ei osale. Kuna vallal oli projekte päris palju, mis rahalist katet vajasid.
Kas te erivajadustega inimeste kodu kohavaliku episoodi ka kommenteerite?
Ma olin ise kõige aktiivsemal perioodil haiguslehel, aga loomulikult ma tean, mis siin toimus ja kuidas asi lahenes. See oli ikkagi läbirääkimiste teema. Kui tagasi olin, sai välja pakutud eri variandid ja üks sobis. Oli palju kirgi. Aga ka minu arvates see algul väljakäidud koht ei sobinud.
Mis on need asjad, mis pooleli jäid?
Oleme aastaid tagasi, kui ühinemisleping ja koalitsioonileping alla kirjutati, päris palju plaane teinud. Kõike ei ole võimalik teostada. Eri põhjustel, millest üks on kindlasti raha. Ja on ka neid asju, mis jäävad selle taha, et keskkond on muutunud ja pole vajadust.
Meil on olnud plaanis teatud kergteede lõigud, mis praegu on küsimärgi all. Kas on võimalik saada nende ettevõtmiste jaoks lisafinantseeringut. Kui räägime ühest väga suurest asjast, mis on vaat et kõige rohkem põhjendatult kirgi kütnud, on lasteaiaehitus.
Kas koht on välja valitud?
Koha väljavalimisega tegeletakse. Ma arvan, see otsustatakse lõplikult lähiajal. Oleme projekteerijale andnud lahtised tingimused, et siia või sinna. Ühel ja teisel kohal on oma puudused ja oma head küljed. Kui uuele kohale, siis on see pluss, et saame lastega tulla hanereas vanast majast uude. Jääksid ära paljud probleemid asenduspindade ja tähtaegadega. (Nii otsustatigi. Põltsamaa vallavolikogu hariduskomisjon tegi just volikogule ettepaneku muuta Põltsamaa uue lasteaia asukohta ja rajada see Tõrukese asemel lauluväljaku territooriumile – toim) Sellega tegeldakse väga põhjalikult ja ma pakun, et järgmise aasta plaanides on see sees.
Meie praegune suund on võtta aluseks läbiproovitud skeem.
Tuleme tagasi Põltsamaa lossi juurde.
Selge on, et nende miljonite eest, mis vallal sinna sisse panna on, lossi uuesti üles ehitada ei suuda. Tähtis on, et loss saaks korda, et see poleks inimestele eluohtlik, et see ei laguneks edasi. Et teatud kohad oleksid atraktiivsed, kuhu tahaks inimesi kutsuda ja neil oleks midagi seal teha.
Lossihoov on peokohaks väga hea. Välja arvatud mõned klimaatilised tingimused, kui on näiteks väga kuum. Ehkki praegu kipun sellest, et oleks kuum ega sajaks lörtsi, lausa unistama.
Muuseumiosa on uuesti korda tehtud, valmis ja sisustamisel, kindlasti saab see olema vaatamist väärt. Eks kõik võtab aega. Minu soov on, et tornist saaks vaadata meie imeilusat linna.
Kui Põltsamaa valla koolireform emotsioonid üles küttis, räägiti, et Põltsamaa vald on lihtsalt nii pankrotis, et muidu ellu ei jää, kui koolid kinni paneb. Kas Põltsamaa vald on kohe pankrotis?
Ei, Põltsamaa vald ei ole kohe pankrotis. Olen alati öelnud, et Põltsamaa valla finantsseis ei ole seni, kuni laristame, väga hea. Ega tee reforme. Võiksime väga hästi elada, kui oma raha mõistlikult kasutaksime. Selleks, et mõistlikult kasutada, on vaja reformida. Ja tegelikult saavad sellest kõik aru ja on ka nõus. Kuni selgub, et reformida tuleb ka midagi nende „õue peal“. Siis on loomulikult vastuseis – tehke, aga ükskõik kus mujal.
Põltsamaal on suhteliselt uus ilus hooldekodu, Põltsamaa kodu, Põltsamaa Tervise juures on hooldusasutus, Põltsamaale tuleb peatselt erivajadustega inimeste kodu ja mõne aja pärast kolib Põltsamaale ka Lustivere hooldekodu.
Minu seisukoht on, et vanad ja noored, ekstreemsportlased ja hooldekodu elanikud peavad ühte linna ära mahtuma. Peab olema läbilõige kõigist ja kõigile oma ruum. Ega ilmaaegu ei ole Skandinaavias tehtud lastehoidusid ja hooldekodusid kõrvuti – see on minu arust väga normaalne lähenemine. Lapsed näevad vanainimesi ja vanainimesed ei unusta ära, millised lapsed on.
Kui meil ka on teatud objektid liikunud või liikumas keskusesse, on see suuresti sõltunud rahastaja tingimustest. Enam ei lubata Lustiveres lossis hooldekodu pidada ja riik pakub heldelt raha hooldekodu ehitamiseks teatud tingimustel – Põltsamaa külje alla. Kui on võimalik kasutada kõrvalt pakutavat raha meie elu arendamiseks, siis seda me ka teeme.
Millised on teie edasised plaanid?
Kõigepealt pühendun oma tervisele – mulle on igast nurgast selgeks tehtud, et see peab olema mu esimene eesmärk. Ja ma tegelen ka, kuulan arste, sõpru ja kolleege. Ma pean sellega tegelema. Kuna mul on olnud väga intensiivne töö, pole mul ilmselt olnud küllalt aega pühenduda oma perele. Mul on ääretult tubli abikaasa, kes on täitnud minu kohta, kui ma olen ära olnud. Saan nüüd ka talle natuke hingamist anda. Lapsed on selles eas, kus nad vajavad tähelepanu ja isaga koos tegutsemist. Nad on juba matkamarsruudid paika pannud, kuhu koos minna. Need kohad pole üldse kaugel. Üks koht, kuhu peame minema, Jaanihansu mänd, on kodust viie kilomeetri kaugusel ja me pole seal seni käinud. Läheme jalgratastega juba lähipäevadel, niipea kui ilm mõistlikumaks läheb. Aastaid ootel olnud kanuumatk tuleb ära teha. Talu ümbruski vajab natuke korrastamist.
Volikogu liikmena kavatsen küll jätkata. Eelmisel teisipäeval kirjutasin avalduse, et taastada minu kui volikogu liikme staatus.
MARGUS MÖLDRI
Sündinud 2. märtsil 1975 Jõgeva rajoonis Puurmanis
Haridus:
TTÜ haldusjuhtimise magistrantuur (lõpetamata)
1994–1998 Eesti riigikaitse akadeemia päästekolledž, päästeteenistuse eriala, tuletõrje- ja päästeinsener
1981–1992 Puurmani keskkool
Töö:
1997 Tallinna tuletõrje- ja päästeamet (TTPA), Kakumäe ranna vetelpäästja
1997–1998 TTPA Lilleküla komando, tuletõrjuja-päästja
1999–2000 TTPA õppe- ja treeningkeskuse vanemõpetaja
2000–2001 TTPA õppe- ja treeningkeskuse juhataja
2001–2004 päästeameti koolituskeskuse juhataja
2004 Väike-Maarja päästekooli direktor
2004–2007 päästekolledži direktori asetäitja
2008–2013 päästekolledži direktor
2013– päästeameti koosseisuväline ekspert
Ühiskondlik tegevus:
Kutsekoja juures tegutseva õigus- ja sisekaitse kutsenõukogu esimees
2000. aastast Eesti päästemeeskonna liige
MTÜ Puurmani priitahtlik päästeselts, juhatuse liige
Pere:
Abielus 15 aastat Getre Möldriga
Lapsed Grettel Liset 15, Genner Max 11, Gerret Miko 9, Greta Marion 7
ANDRA KIRNA
