Kui haritud põllumees Joosep Toots oma vanematele Venemaalt kirjutas, et tal „kibeda viljamahategemise” pärast aega pole olnud, mõistsid nood teda kahtlemata. Kes siis ei teaks, et kevadkülvi ajal pole õigel maainimesel magadagi mahti.
Juba rohetavad kärmetel põllupidajatel suviviljaorasedki ja peenramaade omanikel pole kohtudes tähtsamat uudist kui ikka see, mis juba „maha pandud” ja mis veel järge ootab.
Jälle vahetatakse taimi ja istikuid, aga ka kogemusi mõne uue maitsetaime või ennenägematult kenasti ja kaua õitseva lille kasvatamisel.
Aeg-ajalt kiigatakse ka lootusrikkalt taeva poole, sest sulavetest siginenud niiskus kadus mullast arvatust kiiremini ja nüüd oleks hädasti lisa tarvis. Pisut on siin-seal juba vihma tulnudki ja lähemal ajal lubavad ilmatargad seda veelgi.
Enne jaani palu vihma, pärast tuleb isegi, on öelnud vanarahvas.
Äsja õide puhkenud toomingas annab aga märku, et kartulipanekuks on just nüüd kõige parajam aeg. Seda nii hiigelpõldudel kui koduaedades usinalt tehaksegi.
14. mai 2011
