Tänavune viljasaak kujuneb Jõgevamaa põllumeestel keskmisest viletsamaks, kuid sellest tõigast rohkem valmistab muret söödanappus, ametnike hoolimatus ja toetusraha ebaõiglane jagamine. Põllumajanduse hetke olulisemad sõlmküsimused räägivad Vooremaa vestlusringis lahti ASi Pajusi ABF juhataja Lembit Paal, Jõgevamaa Põllumajandustootjate Liidu esimees Urmas Ingver ja Riigikogu liige Aivar Kokk.
Lõikusaeg on käes ja kohati on põllud juba lagedad. Kuidas tänavuse saagiga rahule jääte?
Ingver: Kui heast alustada, siis vilja on seni saanud kätte küllaltki väikese niiskusesisaldusega. Eelnenud perioodil tuli Jõgevamaal sademeid alla poole pikaajalisest keskmisest, mille tulemusel loodetud suuri saaginumbreid tänavu ei näe. Põllud on ka väga ebaühtlase saagikusega: madalamatel, niiskematel kohtadel kasvas hea saak, kergematel muldadel ja kõrgemal on ka põuakahjustusi. Keskmine saak jääb meie maakonnas ilmselt alla pikaajalise keskmise.
Esimesest niitest saadi pool tavapärasest saagist
Paal: Osa meie maadest jääb Adavere-Pandivere nitraaditundlikule alale. Paas on kohe õhukese mullakihi all ja seetõttu annab põud veel rohkem tunda. Väga keeruline seis on meil rohumaade osas, sest kuiva tõttu jäi teine niide vahelt ära. Taimed lõid küll õie, kuid lehemassi, millest sööta toota, teisest niitest ei saanud.
Kokk: Esimene niide ei olnud ka kõige parem, paljud kurtsid, et saadi vaid pool tavapärasest. Mindi ka soistele aladele niitma, kus tavaliselt ei niideta ja tehti põõsaalused puhtaks.
Ingver: Oleme nagu ameeriklased Texases, kus viiakse rohkem kui kunagi varem loomi tapale, sest põua tõttu ei ole sööta. Meil on ka küllaltki vilets seis, sest kahest niitest kokku saadi alla poole vajalikust silokogusest. Loodame, et oktoobrini jätkub sooja ilma, et saaks teha kolmanda ja neljanda niite, kuid see tõstab silo omahinda, sest kütet kulub rohkem.
Viljaga ei ole seega väga probleemi, küll aga söödaga.
Ingver: Kaks talve on olnud üsna lumerohked ja taliviljad on käitunud ettearvamatult, palju põlde on ümber rajatud.
Kokk: Taliviljadega mindi Lätis-Leedus suurtes kogustes alt. Paljudes Euroopa riikides on rapsisaak tavapärasest keskmisest tunduvalt väiksem. Sel aastal on küll hea kuiv seeme, kuid seda on vähe. Sisendite hinnad on tõusnud ja kui viljasaak ka väiksem tuleb, siis on sügis see hirmuaeg, mil kõik kallineb.
Ingver: Ütleme, et vanajumal korrigeerib selle ära, et põllumees väga uhkeks ei läheks: kui on kõrgemad hinnad, saab saaki vähem, ja kui on suurem saak, siis on hinnad madalamad.
Mis söödast siis saab, kui see Eestis ikaldub?
Ingver: Ega ta üle Eesti nii ole, lõunas on vett olnud piisavalt ja mujal ka. Ja mais kasvab soojaga hästi.
Paal: Eks väljapääs olegi söödakultuuride kasvatamises. Meie oleme seda mitu aastat teinud ja maisipinda igal aastal suurendanud, tänavu kasvatame
Kui metsseaprobleem saaks lahenduse, siis võiks maisikasvatus olla üks tõsine alternatiiv söödakasvatuses. Sordiaretus on jõudnud sinna, et maisi kasvuaeg on järjest lühem. Ja kui kliima soosib, siis pole ime, kui mais suve lõpuks ka valmib.
Ingver: Kui on jahe aasta ja mais hästi ei kasva, siis saab sööda jälle rohumaalt kätte. Kui on kuiv ja palav, siis saab maisipõllult. See on intensiivne kultuur, mille omahind on küll kõrgem, aga lehma ninaesine tuleb kindlustada.
Kui palju maisisilo tavalisest heinast kallim tuleb?
Paal: Sõltub saagist. Maisikasvatust tuleb vaadata läbi lehma pilgu. Mais on väärtuslik sööt eelkõige oma kõrge energiasisalduse tõttu, ning tõstab lehmade piimatoodangut.
Probleemiks on see, et PRIA käsitleb maisi kui teravilja. Kes on taotlenud keskkonnasõbraliku majandamise toetust ja võtnud kohustuse mitte kasvatada üheliigilist teravilja üle kolme aasta ühel põllul, ei saa maisi ühe koha peal aastaid kasvatad, kuigi me kasvatame seda siloks.
Mais sobiks farmi lähedal asuvale põllule
Farmilähedastel põldudel maisi kasvatamine annaks aga olulise kokkuhoiu kütuse pealt. Ka sõnnikut saaks vedada farmi lähedal olevatele põldudele, kus mais kasutaks selle orgaanika kõik ära ja annaks sööda tagasi. Majanduslik efekt on märkimisväärne.
Kokk: See teema tuleb Riigikogu maaelukomisjoni ette tuua. See annaks põllumehele võimaluse kütusekuludelt kokku hoida.
Ingver: Seda pole kerge muuta, sest ELis on mais terakultuur ja me peaksime taotlema erisust. Kas meie ametnikud on selleks suutelised?
Varsti algab uus ELi eelarveperiood, milliseid muudatusi see põllumeestele kaasa võib tuua?
Kokk: Lisaks ELi toetustele makstav riigipoolne toetus kaob ilmselt 2013. aasta lõpus ära. Põllumajandusministeerium on aga selle raha eelarveperspektiivi sisse pannud, et põllumajanduse riigipoolne toetamine jätkuks. See on läbirääkimiste küsimus, kuidas seda raha jagada.
ELi toetuste osas järgmisel eelarveperioodil võrdset rahastamist kahjuks ei tule. Kui see juhtuks, siis lastaks vabaks riikidepoolne toetamine, kuid sellisel juhul ei suudaks me Prantsusmaa ja Saksamaaga konkureerida.
Ingver: Me oleme EL ühises konkurentsiruumis ja eeldame võrdsust. Võrdsust ei tule aga ilmselt niipea. Võtame filosoofiliselt: Eesti maksab järgmisel eelarveperioodil ELi praktiliselt sama palju sisse, kui tagasi saab. Tagasi tuleb pool raha läbi põllumajanduse. Kui Eesti riik kehtestab soodustused, et see raha tuleks hõlpsalt läbi põllumajanduse tagasi, siis annab see tööd ja laekuvad maksud riigikassasse.
Kui läheb aga nii, nagu ametnikud praegu käituvad, siis sellisel juhul jääb EList tulla võiv raha lihtsalt kasutamata. Näiteks ei suutnud me aastatel 2008-2009 sõnnikumajandust korda teha, kuna olukord oli majanduses väga keeruline ja tootsime kahjumiga. PRIA otsustas selle peale meie toetussummat 15 protsendi võrra vähendada.
Eesti ametnikud peaksid vaatama, kuidas toetused Eestisse tuleksid. Ainult sellisel juhul on meil võimalik toota teravilja kahe krooniga. Tooraine on kolmandik kauba omahinnast. Kui meie toodame teravilja kahe krooniga, siis veskist tuleb see nelja ja pagari juurest kuue krooniga. Kui me toetust ei saa, siis me ei saa kahe krooniga toota, vaid alustame neljast, ja selle maksab kinni tarbija. See on valikute küsimus.
Lihtsam on niita kui midagi toota
Teine teema on maa, mis peab kuuluma tootjale. Kui toetusskeemid on sellised, et lihtsam on maad niita kui harida, siis me hakkamegi maal ainult niitma ja töökohti väheneb veel. Toetusskeemid peaksid olema seotud jätkusuutlikkuse ja tööhõivega.
Ametnikud käituvad mõnikord süüdimatult
Kokk: Kui tundub, et ametnikud ei saa aru, mis maailmas toimub, siis tuleb nad saata eluga tutvuma. Vahepeal oli majanduses kolm aastat väga raske aeg ja ei olnud võimalik investeerida, vaid tuli kuidagi ellu jääda ja inimestele palka maksta. Ka ametnikkond peab aru saama, mis majanduses toimub. Kui jäetakse kasutamata ELi raha, siis see on kuritegu. Kuidas on võimalik, et vahendid jäävad kasutamata?! Kui ametnikud sellega hakkama ei saa, tuleb ametnikud välja vahetada. Mina arvan, et ametnikke on mõnes kohas liiga palju ja meil on probleem, et ei teki dialoogi nende vahel, kes saavad ja kes annavad toetusi.
Riik on nagu repressiivorgan. Kui põllumees jääb mõne tähtajaga hiljaks, siis vähendatakse tal toetuse määra, aga kui PRIA ei suuda midagi tähtajaks menetleda, siis ei juhtu midagi.
Paal: Peaks tõesti jälgima, et PRIA vastused ei viibiks. Pole normaalne, et ettevõtjale tulevad sanktsioonid, kui tema tähtajast kinni ei pea ja samas PRIA peadirektori käskkirjaga lihtsalt pikendatakse tähtaegu. Meil ei ole nii, et ettevõtte juhataja annab välja käskkirja, et me toome oma paberid PRIAsse 30 päeva pärast, sest varem ei jõudnud.
Maast rääkides: ma ei tea, millal on võtnud maad arvamus, et ühtne pindalatoetus on riigipoolne lisamakse kinnisvarale. Paljud maaomanikud on veendunud, et niitmistoetus käib kinnisvaraga kaasas, ja kui sul on tükk maad, siis kaasneb sellega õigus riigilt raha saada. Niida oma maatükk ainult ära ja siis makstakse sulle raha. See ei ole normaalne.
Põllumajandustoetused peaksid katma tootjate tulu puudujääki, et hoida toiduainete hinnad madalal. Kui me ei saa tulu turult, siis meile kompenseeritakse see läbi riikliku toetuse. Kõige lihtsam oleks, kui me saaksime raha turult ja ühtegi toetust poleks vaja. Küsimus on selles, kas tarbija seda toitu osta jõuab.
Kogu süsteem peaks olema suunatud sellele, et hoida toidu hindu all, aga me oleme läinud teist ideoloogilist teed ning seadnud prioriteediks maastikuhoolde. Mida üks niitja riigile vastu annab? Riik annab talle raha, aga mida tema vastu annab? Et ta suve jooksul oma umbrohuvälja ära niidab, on ainus, sest ta ei loo ühtegi töökohta, ta ei arenda paikkonda ega anna külale mitte midagi.
Ingver: Lõpuks ongi Lätis ja Soomes toit odavam, sest meie toetusraha kulub suures osas niitmisele.
Paal: Põllumajandustoetused ei ole sotsiaalabi, mida põllumeestele jagatakse. See on selleks, et hoida turul hinnad taskukohased. Minu jaoks pole vahet, kas raha tuleb kaupluseletilt või läbi riigi. Seda tuleb meelde tuletada, et ei arvataks, nagu põllumees ei saaks hakkama. Vastupidi – põllumees saaks väga hästi hakkama, aga siis ei saaks suur osa riigi kodanikke toidukorvi eest maksmisega hakkama.
Küsis ARVED BREIDAKS
