Põllumajandusel on maaelus olnud traditsiooniliselt väga oluline ja kandev roll. Me võime üsna veendunult öelda, et Eesti põllumehed on EL kontekstis ühed paremad majandajad, sest vaatamata sellele, et väliskonkurentidele suuremaid otsetoetusi jagatakse, on meie tootjad ikka suutnud edukalt konkurentsis püsida. Häbenemata võib öelda, et Eesti põllumajandus on Euroopas üks edumeelsemaid. Oluline on aga mõista, et põllumajandustoetused on mõeldud eeskätt tarbijate, mitte tootjate huve silmas pidades. Tootjad toodaksid oma kaupu ka ilma toetusteta, kuid siis oleksid ka toiduainete hinnad kauplustes hoopis kõrgemad. Just tänu toetustele on võimalik toota Euroopas kodumaiseid toiduaineid võimalikult laiale tarbijaskonnale taskukohase hinnaga.
Kõigepealt tuleb käesolev aasta üle elada
Viimastel aastatel on Eesti põllumajanduspoliitika keskendunud meile määratavate toetuste suurendamisele, mis võimaldaks saavutada eestlastel oma lääne kolleegide-konkurentidega võrdsemad võimalused turul ja tagada toidukorvi võimalikult madal hind. See võitlus, mida peeti, pidades silmas aastat 2014, mil algab EL-i uus finantsperspektiiv ning rakenduvad uued toetusmäärad, on olnud edukas. Loodan, et ka riigikogu avaldus Eesti põllumajandusest ning Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika reformist, mis siin saalis eelmise aasta 21. novembril vastu võeti, sellele kaasa aitas.
Ent kõigepealt tuleb üle elada tänavune aasta. Euroopa Liiduga liitumise lepingu kohaselt võis aastatel 2004–2012 anda Eesti põllumajandustootjatele Eesti riigieelarve vahenditest täiendavat otsetoetust. Erinevatele tootmissektoritele – põllukultuurid, piim, veise- ja lambakasvatus – makstud täiendavad otsetoetused moodustasid olulise osa põllumajandussektorile suunatud rahvavoost ning nende lõppemine vähendaks 2013. aastal toetuste kogusummat ligi 30 protsenti. Sõltuvalt konkreetsest tootmise struktuurist, võib mõne ettevõtja tulu veelgi rohkem väheneda.
Siseriiklikud toetused vajalikud
Eesti-poolse tubli võitluse tulemusena lubas Euroopa Komisjon eelmisel suvel, et Eesti võib ka käesoleval aastal oma eelarvest põllumajandustootjatele siseriiklikke otsetoetusi maksta, et kompenseerida vahe, mis tuleneb Euroopa Liidu madalamatest toetustest meile. Tuletan siinkohal meelde, et algse kokkuleppe kohaselt oli siseriiklike otsetoetuste maksmine käesolevast aastast keelatud, kuid tänu põllumeeste ja põllumajandusministri heale selgitustööle Euroopa suunal, lükati siseriiklike otsetoetuste maksmise keeld aasta võrra edasi.
Siseriiklik põllumajanduse toetamine on hoidnud siinset põllumajandust konkurentsivõimelisena alates 2004. aastast, mil Eesti Euroopa Liiduga ühines. Võime öelda, et see on meie suhtes ebaõiglane, ent see on siiski olnud lahend, kuidas tagada meie tootjatele vähegi võrdsemad tingimused lääne konkurentidega, kes saavad võrreldes meie põllumeestega keskmiselt üle kahe korra kõrgemaid toetusi.
Kuna lisa- ehk top-up- toetuse maksmine pole olnud Eestile kohustus, vaid õigus, siis on igal sügisel toimunud selle eelarverea asjus poliitiline diskussioon. On neid, kes näeksid parema meelega, et siseriiklikku otsetoetust ei makstaks, kuid seni on sellel seisukohal olijad vähemusse jäänud.
Riigikogu maaelukomisjoni aseesimehena tean, kui vajalik on siseriikliku toetuse maksmist jätkata. Hea on teada, et seda meelt on ka meie fraktsioon riigikogus ja põllumajandusminister valitsuses. Me oleme seda toetust maksnud igal Euroopa Liidu liikmeks oldud aastal ehk ka nendel aastatel, mil riigieelarvet tuli tugevalt kärpida. Eesti põllumajandustootmise hea käekäik on olnud riigi prioriteet ja oleks mõistetamatu, kui see tänavu enam nii ei oleks.
Raskustesse satuksid väiksemad majapidamised
Meie põllumehed suudaksid hakkama saada ka igasuguste toetusteta, aga sel juhul asetaks riik nad omapoolse toeta jättes konkurentidega võrreldes veelgi halvemasse seisu ja vaevalt me keegi seda tahaksime. Mis juhtub, kui jätaksime sellel aastal siseriikliku toetuse maksmata? Raske on ennustada, mis juhtuks ühe või teise konkreetse farmi või taluga, sest ettevõtete majanduslik seis on erinev.
Laias plaanis satuksid raskustesse eeskätt väiksemad tootmisüksused, kes on turumuutustest kergemini haavatavamad, samas kannataksid kahju ka suuremad tootjal, kellel seetõttu ei jätkuks jõudu, et turult lahkuvaid väiketootjaid kokku osta. Tulemuseks on väliskapitali üha suurenev sissevool tootmisharusse, mida oleme harjunud eestlaste pärisosaks pidama. Arvan, et need ligi 25 miljonit eurot, mis mõistagi on suur summa, on samas väike raha, kui kaalul on paljude Eesti talupidamiste elu või surm.
Lõpetuseks tahan veelkord rõhutada, et vastu võetud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on tagada põllumajandustootjatele üleminekutoetused 2013. aastal. See annab võimaluse, et ka tänavu oleks võimalik riigieelarvest põllumajandustootjatele täiendavaid otsetoetusi maksta. Vastavalt EL-ga liitumise lepingule, võis riik täiendavaid otsetoetusi maksta aastatel 2004–18, kuid eelmise aasta suvel loodi võimalus maksta üleminekutoetust ka käesoleval aastal. Üleminekutoetused tagavad ka sujuva ülemineku uuele otsetoetuste süsteemile järgmisel rahastamisperioodil 2014–2020. Siin tuleb ka rõhutada, et üleminekutoetusi makstakse samadele sektoritele ja samade nõuete alusel, nagu maksti 2012. aastal täiendavaid otsetoetusi. Selle eelnõu vastuvõtmisega hoiame ära põllumajandustootjate majandusliku olukorra halvenemise ja konkurentsivõime vähenemise aastal 2013. Üleminekutoetused võimaldavad luua meie põllumeestele teiste riikide põllumajandustootjatega võrdsemad tingimused. Ligi 25 miljoni euro eraldamine riigieelarvest üleminekutoetuste maksmiseks näitab, et põllumajandus on Eesti riigile oluline.
Kõne riigikogus Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse vastuvõtmisel.
i
AIVAR KOKK, riigikogu maaelukomisjoni aseesimees, IRL
