Juba väärikasse ikka jõudnud Tiit Maripuu on endiselt nooruslik ja juhib energiliselt Laiuse Põllumajanduse Osaühingut. Iga päev vaatab ta korraliku peremehe kombel üle põllud, külastab veiselautu. Milles peitub see elujõud: kas saarlase loomuses, kiindumuses põllumajandusse, toetavas perekonnas, heades sõprades? Seda sai paar päeva tagasi Tiit Maripuu kabinetis uuritud.
„Ajalehte? Mitte midagi, või kui, siis ainult paar rida,” ütles Maripuu sissejuhatuseks, kui vestlust alustasime. Ometi sündis tubli põllumehe vääriline pikk ja põhjalik lugu.
Tiit Maripuu ei mäleta teist maailmasõda, küll aga sõjajärgseid aastaid oma sünnipaigas Saaremaal Leisi vallas.
„Meenutades lapsepõlve, tulevad vahel ka pisarad silma. Ma kasvasin paljulapselises peres. 1945. aastal viidi meie isa kaugele Venemaale „õppima”. Nii tuli emal üksinda toime tulla.”
Kui Tiit Maripuu oli nelja-viie aastane, loodi Saaremaal esimesed kolhoosid. Alates sellest hakkas ta ka maaelu tundma. „Õpin seda tundma tänaseni. Kui Toots sai ruttu selgeks, siis mul võtab õppimine rohkem aega.”
Jutt veereb teemale, mis eristab saarlasi mandrieestlastest. „Nad on kannatlikumad, töökamad, samas elurõõmsad, iseloomulik on ka vastastikune mõistmine,” ütles Maripuu, kes oma päritolu tõttu mõnikordki õ asemel ö ütleb.
Insenerid said avara silmaringi
Tiit Maripuu arvab, et tema esimene reis mandrile oli 1955. või 1956. aastal ja nii-öelda perekondlikel asjaoludel. Lapsepõlves sai alguse Tiidu armastus põllumajandusloomade vastu. Kõik arvasid, et ta läheb õppima loomakasvatust. Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse astudes valis ta hoopis põllumajanduse mehhaniseerimise. Viiekümnele kohale konkureeris üle saja noormehe ja Tiit sai nende hulgas sisse esimesena.
„Tehnikaala üliõpilastele loeti loenguid ka looma- ja taimekasvatusest. Ainult veterinaariat me ei õppinud. Diplomi andis mulle rektor, mehhaniseerimisõppejõud Minna Klement, kes oli oma eriala hea tundja. Dotsent Klement oli ka mu diplomitöö juhendaja.”
Tihemetsas Tiinat otsimas
Tudengieluks selle vallatumas mõttes Tiidul väga palju aega ei jäänud. Õppimise kõrvalt tuli ka töötada. „Alguses töötasin laboris. Pikka aega olin aga Tartus Riiamäel asunud toonase EPA peahoone kütja,” meenutab ta.
„Praegu polegi vist maaülikoolis enam mehhaniseerimisteaduskonda. Ma ei teagi, kuidas kõrgharidusega masinamehi tänapäeval ette valmistatakse,” arutleb Maripuu korraks kaasaega põigates.
Pärast kõrgkooli lõpetamist sai Tiit Maripuust Tihemetsa sovhoostehnikumi õpetaja.
Seal õpetas ta tehnilisi aineid, nagu masinate remont ja tehniline hooldus. Tema Tihemetsa aegadel oli juba populaarne laul „Tihemetsa Tiina”.
„Aga minagi leidsin Tihemetsast oma „Tiina”,” tunnistab ta.
Tiit peab silmas eesti keele ja kirjanduse õpetajat Helge Maripuud, kes oli siis õpetajaks Tihemetsa kandis. Nad tutvusid 1968. aastal ja pulmad peeti Tihemetsa lossis kaks aastat hiljem.
Mõne aastata pärast tuli Tiit Jõgeva rajooni Laiusele peainseneriks, sest Tihemetsas jõudis Maripuu paratamatu tõdemuseni, et õpetaja palgaga on raske peret toita.
„Kuulsin, et Laiuse kolhoosis vajatakse peainseneri. 1972. aasta jaanuaris tulin töökoha asjus kolhoosi esimees Aksel Rajaga läbi rääkima. Vestlesime kabinetis, mis on nüüd aastaid olnud minu töökabinet. Karismaatiline esimees Raja soovis mind kohe tööle võtta, aga mul oli tarvis Tihemetsas veel planeeritud loengud ära pidada. Nii tulin tagasi 1973. aasta märtsikuus ja siis lõime käed ning asusingi tööle,” meenutab Tiit 45 aasta tagust Laiusele jõudmist.
„Kolhoosi varustamine masinatega käis siis rajooni Agrotööstuskoondise (ATK) kaudu, mille peainseneri Kaldi Prossiga oli meil hea koostöö. Mõndagi tellimust tuli kaua oodata ja mõnigi masin jäi ka saamata.
Masinate hooldamiseks ehitasime suure töökoja, tehnilise hooldamise keskuse. Praegu, mil masinaid remondivad neid turustavad firmad, on kohapealseks remondiks vaja hoopis väiksemat pinda,” märkis Maripuu.
Rääkides omaaegsest Laiuse kolhoosist, ei saa jätta meenutamata majandijuht Aksel Rajat. „Ta oli fenomenaalne mees, kellel oli võime juhtida suurt majandit kasumlikult. Mind Raja usaldas ja meil oli hea töösuhe.”
Kõrvalepõige Endla kolhoosi
Kaheksakümnendate aastate lõpul kutsuti Tiit Maripuu juhtima Jõgeva näidissovhoosist eraldunud Endla kolhoosi. „Selle majandi loomise mõtet toetas samas paigas asunud Bolševiku kolhoosi kauaaegne esimees Heino Lääne, kellega väga sageli kohtusime ja põllumajanduse ning elu üle aru pidasime. Vaimastvere perioodist on mulle jäänud ainult head mälestused,” kinnitab Tiit.
Pärast seda, kui majandustegelane Toomas Vahur suundus Laiuse põllumajandusosaühingu juhatuse esimehe ametikohalt Jõgeva leivakombinaati juhtima, valiti Tiit Maripuu Laiuse POÜ juhatajaks. Ringiga oli ta omaseks saanud Laiusel tagasi.
„Põllumees olen olnud ja põllumeheks jään. Arvan, et see on loominguline amet. Nii ma selle väljakutse vastu võtsin. Kuigi põllumajandust juhib suuresti jumal, sest põllul kasvamiseks on tarvis parasjagu päikest, vihma, õhku,” arutles Maripuu.
Ta rääkis, et Laiuse põllumajandusosaühingu maad ulatuvad Jõgeva aleviku piirist kuni Sadalani. „Oleme maid ostnud endiselt Kuremaa sovhoostehnikumilt ja ka eraisikutelt. Viimased maad ostsime Jõgeva vallast enne haldusreformi. Hinna pakkusime ise välja. Üks rahvasaadik kaotas maade küsimuses hääletades hiljem uues Jõgeva vallavolikogus seeläbi koha. Küllap leidus inimesi, kes arvasid, et parem oleks, kui maa kasutuseta seisaks.”
Korraks möödanikule mõeldes tõdes Maripuu, et seaduse vaatevinklist tekib keerulisi olukordi erinevatel aegadel ikka. „Eriti siis, kui lihtsad ja iseenesestmõistetavad asjad keerulisteks aetakse,” nentis ta.
Küsimusele, mis on tema pika juhistaaži ja edukuse võti, vastas põllumajandusjuht: „Laiuse põllumajandusosaühingus on praegu viiskümmend kuus püsivat töötajat. Püüan nende kõikidega võimalikult palju suhelda. Tutvun pidevalt igapäevatöödega ja olen kõigega kursis.”
Maripuu sõnul on Laiuse põllumajandusosaühingus 1050pealine piimakari. „Praegu on piima hind selline, et tuleme ots otsaga kokku. Seakasvatus tuli aga sootuks ära lõpetada.”
Külaelu vajaks uut hoogu
Tiit Maripuu on olnud Jõgeva külanõukogu rahvasaadikute nõukogu liige ja teda on korduvalt valitud Jõgeva vallavolikogusse. „Külanõukogu istungeid peeti algul Jõgeva teedevalitsuse majas. Hiljem juba raudtee ääres paiknenud „vallamajas”, seejärel Piiri tänaval, kus kuni haldusreformini asus Jõgeva vallavalitsus. Endises Jõgeva vallavolikogus olid toimekad komisjonid, vallavalitsuses võimekad spetsialistid, kes tundsid kohaliku elu. Soovin edu ka tänasele Jõgeva vallale, väga oluline on omavalitsuse ja ettevõtjate koostöö.”
Kohaliku küla- ja kultuurielu teemade üle arutledes märkis Tiit Maripuu, et Laiuse seltsimaja tuleks taastada. „Meie esiisad suutsid selle hoone üles ehitada, kuid me pole suutnud seda korras hoida. Ka külaelus võiks rohkem hoogu ja mitmekülgsust. Inimesed võiksid omavahel rohkem suhelda ja vähem tülitseda. Hea, et kultuuriühendus Meie Mari tegutseb ja kohapeal siiski elu edasi viib.”
Saaremaata lihtsalt ei saa
Nooremana harrastas Tiit Maripuu mitmekülgselt sporti. „Mängisin jalgpalli, Saaremaal toimusid sõpruskohtumised isegi Vene piirivalvurite meeskonnaga. Hiljem hakkas meeldima jalgrattasõit, milles kuulusin Saaremaa noortekoondisse. Osalesin ka ühel Saaremaa velotuuril. Samuti on mind paelunud Saaremaal alati heal järjel olnud võrkpall, mida EPA päevil mängisin ühes meeskonnas koos hilisema Voore põllumajandusjuhi Vello Kanaga.”
Tänaseni on talle jäänud jahikirg, palju aega kulub koduses majapidamiseski.
„Mõned korrad aastas kutsub miski mind ikka Saaremaale, oma sünnipaika, maakoju, mida kutsun väikseks „popsikohaks”. Sealt ammutan endasse tugevat elujõudu, millega aasta vastu pidada. Hiljuti käis seal mitmel päeval nõu pidamas ka abikaasa Helge oma üheksanda klassiga Laiuse põhikoolist. Saaremaaga tutvumise ja puhkamise kõrval arutati klassi eluga seonduvat, mida ehk kaugemalt paremini näeb.”
Maripuu ütleb, et tema perekonnanimega inimesi on Saaremaal mitmeid. „Oleme omavahel sugulussidemeid otsinud ja paljudega on need ka olemas.”
Tiit Maripuul tuleb rõõmupisar silma, kui räägime tema lastest. „Tütar Merje õppis käsitööõpetajaks . Matemaatikaõpetajate puuduse tõttu omandas ta sellegi kutse ja töötab nüüd Tallinna lähedal Jüril õpetajana.
Poeg Siim õppis Tartus õigusteadust, tegi vandeadvokaadi eksamid ja töötab Tallinnas advokaadibüroos TRINITI. Siim on ka Eesti Skautide Ühingu juhatuse esimees ja käinud ülemaailmsetel skautide ühingu kokkutulekutel,” räägib Tiit uhkusega oma lastest.
„Vanusest olenemata on mu elu alati olnud huvitav, ilus, õpetlik. Probleeme on olnud ja neid peabki olema, kuid koos heade inimeste ning eriti pereliikmetega leitakse nendele ikka lahendused,” ütleb kokkuvõtteks Laiuse põllumajanduse hing ja hoidja Tiit Maripuu.
Tiit Maripuu
Sündinud 1. oktoobril 1943 Saaremaal Leisi vallas Metskülas
Haridus:
Metsküla 7-klassiline kool, Leisi keskkool, Eesti Põllumajanduse Akadeemia mehhaniseerimise eriala
Töökohad:
Tihemetsa sovhoostehnikumi õpetaja
1973 – 1989 Laiuse kolhoosi peainsener
1989 – 1994 Endla kolhoosi esimees
alates 1994 Laiuse põllumajandusosaühingu juhatuse liige ja tegevjuht
Tegevus omavalitsuses:
Kuulunud Jõgeva külanõukogu ja Jõgeva vallavolikogu mitmesse koosseisu
Tunnustused:
Jõgeva valla elutööpreemia (2010), Jõgeva maavalitsuse ja Jõgevamaa Omavalitsuste Liidu Jõgevamaa Kuldrist (2011)
Laiuse põllumajandusosaühing on tunnistatud Jõgevamaa edukamaks põllumajandusettevõtteks
Ühiskondlik tegevus:
Toetanud Laiuse põllumajandusosaühingu juhina Laiuse Jaan Poska põhikooli
Pere: abielus, täiskasvanud tütre ja poja isa, lapselapse vanaisa
Siiri Rahn, Laiuse põhikooli direktor
„Laiuse põllumajandusjuhi Tiit Maripuuga on koolil väga tihe ja südamlik suhe. Tiit käib iga aasta 1. septembril meie koolis õpilastele ja õpetajatele head uut õppeaastat soovimas. Heade soovidega saadab ta teele ka üheksanda klassi lõpetajaid. Paljud nooremad õpilased kutsuvad teda lihtsalt onu Tiiduks.
Põllumajandusfirma juhina on Tiit Maripuu toetanud meie kooli, samuti mitmete õpilaste osalemist konkurssidel ja spordivõistlustel. Küllap unistab ta sellest, et mõnigi meie kooli lõpetanu õpiks põllumeheks.
Tiit on saarlaslikult kange ja visa mees. Tema headust ja hoolivust on saanud tunda ta pere, lähedased, tuttavad ja sõbrad.”
JAAN LUKAS
