Kõike, mida kõrv kuuleb ja silm näeb, ei saa võtta puhta kullana. Enne põllumeeste meeleavaldust saadetud pressiteates ütles põllumajandusminister Seeder, et põllumeestele makstakse pindalatoetust mullusest enam.
See on kõige ehtsam demagoogia, sest jutt käib ühtsest pindalatoetusest, mis tuleb täielikult Euroopa Liidu eelarvest. Suurte arvudega loodetakse rahvast hullutada, kuid tõde on see, et tänavu saavad põllumehed vähem toetusi kui möödunud aastal – siseriiklikku toetust on mullusega võrreldes 345 mln kr võrra vähendatud. See ongi peamisi põhjusi, miks põllumehed on häält tõstnud.
Põllumehe taskud jäävad tühjaks
Põllumeeste nõudmised on igati õigustatud. 2008. aasta riigieelarvest tuli pindalatoetusteks ja täiendavateks otsetoetusteks 1,558 miljardit krooni, sh EList 767,8 miljonit ja riigieelarvest 790,2 miljonit krooni. 2009. aasta riigieelarves on pindalatoetusteks ja täiendavateks otsetoetusteks 1,4 miljardit krooni, sh Euroopa Liidu raha 959,6 miljonit krooni ja riigieelarvest 445,5 miljonit krooni.
Arvestades seda, et mullu oli piima kokkuostuhind keskmiselt 4,6 kr/kg ja sel aastal makstakse heal juhul 3,3 kr/kg ning Eesti toodab umbes 610 000 tonni piima aastas, saavad piimatootjad tänavu ainuüksi piimamüügist umbes 800 miljonit krooni vähem kui mullu. Teraviljahinnad on möödunud aastaga võrreldes samuti langenud, laias laastus kahandab see põllumehe tulu umbes miljardi krooni võrra.
Ainuüksi turuhindade languse tõttu saavad Eesti lehmapidajad ja teraviljakasvatajad hinnanguliselt kuni paar miljardit vähem tulu. Raske aja teeb veel raskemaks see, et valitsus on vähendanud toetusi. Kui EL on raske turuseisu tõttu andnud loa põllumehi täiendavalt toetada 15 000 euroga (235 000 kr), siis Eesti valitsus ei suuda täies ulatuses isegi ELi liitumislepinguga kindlaks määratud siseriiklikke lisamakseid maksta, rääkimata täiendavast abist.
Samuti pole valitsus täitnud lubadust maksta põllumajandustoetused välja varem, ehkki paljud ettevõtted on suurtes võlgades, sh maksuvõlgades. Meie põllumeeste toetused hektari kohta on Euroopa vanade riikide omadest niigi mitu korda väiksemad, seega peavad meie põllumehed suutma ellu jääda täiesti ebavõrdsetes konkurentsitingimustes.
Konkurentsitingimused olgu võrdsed
Põllumehel oleks jaksu, kui asjalood oleksid teised. 2008./2009. kvoodiaastal suutsid põllumehed toota vaid 93 protsenti meile eraldatud piimakvoodist, seega oleksime võinud toota umbes 50 000 tonni rohkem. Ebavõrdsed konkurentsitingimused halvavad meie tootmispotentsiaali, mistõttu jäi Eesti piimasektoril võimalikust ekspordist saamata paarsada miljonit krooni. Lehmade arv ja piima kogutoodang aga väheneb jätkuvalt. Hoolimatu suhtumine kodumaisesse põllumajandustootmisse vähendab meie riigile hädavajalikku ekspordimahtu veelgi.
Toetustest rääkides on mõttetu vastandada põllumajandust teiste elualadega, sest süüa tahavad kõik. Põllumajandustoetused jõuavad kaudselt iga eestlase söögilauale ja rahakotti. Hiljutisel ühinenud rahvaste toiduorganisatsiooni tippkohtumisel toodi selgelt välja, et toiduainete nõudlus kasvab: aastal 2050 vajab maailm tänasega võrreldes 50-70 protsenti rohkem toitu. Vaid kodumaist toidutootmist säilitades ja kaitstes võime olla kindlad, et suudame oma rahva ka tulevikus ära toita.
Põllumeeste nõudmised on õigustatud
Rahvaliit koos oma eelkäijatega on alati võidelnud kaitsetollide eest – et teiste riikide kõrgelt toetatud, kuid sageli kehva kvaliteediga, pikka aega ladudes seisnud või, teravili ja kanakoivad ei võtaks meie põllumehelt teenistust ega rikuks rahva tervist. ELi liitumisprotsessis oleme võidelnud selle eest, et tagada meie põllumeestele õiglased konkurentsitingimused liidu ühisel turul. Oleme suutnud hoida põllu- ja metsamaad kui rahvuslikku rikkust. Pole lasknud nendel, kes isamaalisusest vaid räägivad, Eestimaad odava raha eest väliskapitalile maha sahkerdada.
Samas, kui meie lähinaabrid on kiiresti käivitanud meetmepaketid majanduse ja ettevõtluse, sealhulgas toidutootmise elavdamiseks, on meie valitsus läinud rahva toidulaua kallale. Kui põllumees toimiks valitsuse kombel ja kärbiks õunapuud kolm korda aastas, naeraks tema üle kogu küla.
Põllumees ei pea selle olukorraga leppima. Tuleb ühendada jõud, et kaitsta rahvuslikku kapitali ja tagada Eesti põllumehele õiglased konkurentsitingimused, mis on ELi põllumajanduspoliitika üks nurgakive. Jääb vaid soovida, et maainimesel jätkub talupoeglikku visadust seista oma õiglaste nõudmiste eest, ja arukust, et ära tunda tõelised sõbrad.
iii
Karel Rüütli, Rahvaliidu esimees
