Enamikul põllumajanduskonverentsidel, kus mul on olnud põhjust osaleda, on kohustusliku päevakorrapunktina kirjas “Eesti põllumajandus 2013+.” See, mis ootab põllumehi Euroopa Liidu järgmisel finantsperioodil, on kahtlemata väga oluline, aga juba ette on teada resümee, mis kõlab umbes nii: te kuulsite võimalikke arenguvariante, midagi kindlat kokku lepitud ei ole …
Seetõttu võiks analüüsida, kuhu me oleme oma kodumaise põllumajandusega jõudnud ja mida tuleks teha lähitulevikus, et aastani 2013 vastu pidada.
Meil on Euroopaga võrreldes ühe elaniku kohta kõige rohkem põllumaad, põllumajanduses on aga hõivatud kõigest 2,9 protsenti tööealisest elanikkonnast. Kõige kiiremini kaovad praegu töökohad just põllumajanduses – eeskätt tänu üha võimsamale tehnikale.
Vaatamata headele eeldustele, on meie omavarustatus põhiliste toiduainetega väga nadi. Vaid piima ja teravilja toodavad põllumehed üle Eesti inimeste vajaduse, liha, kartulit ja köögivilja seevastu tunduvalt vähem. Lisaks on siin tarbitavatest marjadest ja puuviljadest kohalikku päritolu kõigest kümnendik.
Rahvastikuteadlased ütlevad, et aastaks 2050 kasvab EL rahvastik ühe protsendi võrra ja mujal oluliselt rohkem. Juba täna nälgib maailmas ligi miljard inimest ja FAO (maailma toiduorganisatsioon) andmetel peaks põllumajandustoodang suurenema 2050. aastaks 70 protsenti, et kogu planeeti ära toita. Teisalt on näha, kuidas biokütuste tootmine toidu hinda tõstab.
Eelpool toodu põhjal võib teha põhimõttelise järelduse, et kodumaise põllumajanduse potentsiaal on täiel määral kasutamata. Seega sõltub Eesti põllumajanduse edu tulevikus võimest oma toodangut müüa, kusjuures tähtis on nii sise- kui ka välisturg. Põllumajandustoodetel on turgu igavesti, sest söömisest ei loobu inimkond kunagi.
Nõudluse suurenemise ja hindade tõusu väljavaade paneb põllumehel silmad särama. Paraku ei saa me nii ilusa perspektiivi üle rõõmustada enne, kuni oleme üle elanud praeguse moonutatud konkurentsitingimustega perioodi. Kui toetusmäärad vanade liikmesriikidega ühtlustuvad, loksub kõik ise paika.
Aga mida peab üks hea riik lähitulevikus tegema, et aidata kodumaisel põllumajandusel uuteks väljakutseteks valmis olla? Eesti riigi huvides on, et põllumajandusmaa kuuluks meie oma põllumehele. Seetõttu on Riigikogu meie seadusandlusse sisse viinud erisusi, mis lubavad põllumajandusmaa omandamisel eelistada senist kasutajat. Olgu siis tegu kas ajutise maakasutuse, rentimise või kasutusvaldusega.
Need uuendused peaksid pikemas perspektiivis vähendama rendimaa hulka. Hetkel on renditava põllumajandusmaa osatähtsus kogu kasutatavast põllumajandusmaast 60 protsenti, olles EL keskmisest näitajast kõrgem. Maa rendihind on põllumajandustoodangu omahinnas oluline komponent, mistõttu vajab see valdkond rohkem läbipaistvust. Ühe võimalusena näen põllumajandusmaa keskmiste rendihindade avaldamist valdade lõikes mõnes internetiportaalis. Sel ideel on oma selged plussid ja miinused – ühest küljest väheneksid nii maaomanike võimalus põllumeestega manipuleerida kui ka „mustalt rentimine,” samas võib see kaasa tuua ka keskmise rendihinna tõusu.
Ühtse pindalatoetuse suurenemine aastani 2013 toimub EL-ga kokku lepitud kava kohaselt. Ehk siis 2007. aasta 792 kroonilt hektari kohta suureneb see toetus 2013. aastaks ca 1850 kroonini hektari kohta. 2013. aasta number on hinnanguline, sest iga-aastane tegelik hektaritoetus sõltub sama aasta toetusaluste hektarite arvust.
Täiendavaid otsetoetusi tohib Eesti oma eelarvest maksta kuni aastani 2012. Kahetsusväärselt on Eesti talle antud võimalust kasutanud sajaprotsendiliselt vaid 2008. aastal. Järgmise aasta eelarve jagab otsetoetusteks 565 miljonit krooni lubatud 677 miljoni asemel. Täiendavate otsetoetuste täismahus maksmine ei ole ainult finantsinstrument, see on ka sõnum põllumeestele ja maainimestele, et Eesti riik hoolib neist.
i
KALEV KOTKAS, Riigikogu maaelukomisjoni esimees, sotsiaaldemokraat
