Viimastel valimisel võis täheldada muudatusi valijate eelistustes. 95 kandidaadiga 11 erineva partei valimisnimekirja kõrval osales Europarlamendi valimistel kuus üksikkandidaati. Vaatamata parteisõdurite suuremale (70 protsenti) häälesaagile, osutusid võitjateks üksikkandidaadid, kes kogusid kandidaadi kohta seitse korda suurema toetuse. Võib vaid spekuleerida, milline olnuks tulemus siis, kui kandidaatide arvud oleksid võrreldavad.
Üksikkandidaatide eduga kaasnesid järelandmised – partei nomenklatuurile meeltmööda olevad kinnised valimisnimekirjad asendusid avatutega. Tekkis mingigi valikuvõimalus.
Ka viimastel omavalitsuste valimistel oli märgata erakondadest distantseerumise märke. Erakonnavälised jõud kogusid varasemaga võrreldes kolmandiku võrra suurema häälesaagi.
Tagatubade poliitikat ei usaldata
Tendentsid valimistel näitavad erakondade populaarsuse langust. Sama kinnitavad ka uuringud. Turu-Uuringute ASi andmetel oli erakondade usaldusreiting 2009. aastal 25 protsenti. Olukord ei olnud parem isegi ka selle aasta märtsis.
Rahvas ei usalda tagatubades viljeldavat poliitikat. Valimisvõidu nimel katteta jagatavad lubadused jätavad valijad ükskõikseiks.
Vaatamata sellele, et erakondade nimekirju mõõdetakse kümnetes tuhandetes, on kaasarääkijate ja otsustajate arv nendes tühine. Isegi erakonnas toimuvaga on kursis alla 10 protsendi parteilastest. Sellistel ühendustel ei saa olla sidet rahvaga.
Riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas soosib tagatubade demokraatiat. Liikmeskonda kasutatakse vaid valimisvõidu sepitsemisel.
Tulemused on kaugel oodatust: valitud kaugenevad valijatest, inimkapitali efektiivsus jääb vähese kaasamise tõttu madalaks, demokraatia olematuks.
Olukord muutuks, kui julgeksime tunnistada, et demokraatia/diktatuuri telg ühiskonnas on juba mõnda aega olnud teise “d“ suunas kaldu.
Kambaka soosimine tuleks peatada
Erakondade eesmärgiks on iseenda eksistentsiga tegelemine, valija tahtest on tehtud vahend.
Poliitilise hierarhia tempel vajaks kaasajastamist. Esinduskotta pürgijate ridu tuleks avardada (valimisliidud), neile võrdseid tingimusi pakkuda. Üksiküritajad pääsevad esinduskotta vaid isikumandaadiga. Sama põhimõtet tuleks järgida ka erakondlikes nimekirjades kandideerijatele. Kambaka soosimine tuleks peatada.
Erakondade monopoolsuse vajalikkust on põhjendatud vastutusega, mis teistel kodanikuühendustel justkui puudub. Tegemist on sõnakõlksuga, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Pole kuulda, et mõni erakond tunnistab oma süüd. Vaatamata isegi sellele, kui viga on selgesti eristatav.
Üldsõnalised programmid ei kohusta erakondi samuti millekski. Valimislubadused on kaugel reaalsusest, pealegi haihtuvad need edu korral koalitsioonileppe keerdkäikudesse. Viie jõukama riigiga seotud lubadust mäletavad kõik. Sellest on saanud klassika, mida tsiteeritakse tänaseni.
Demokraatia mängimise tulemused kajastuvad riikide võrdustabelites. Poliitiline eliit jätkab aga endiselt üksikute vooruste imetlemist.
Paljud ühiskonnaliikmed on toimetulekuraskustes. Demokraatlikes riikides oleks sellistes tingimustes sotsiaalsete tagatiste (lapsetoetus, hambaravikulu, haigusrahad jmt) vähendamine mõeldamatu. Mõeldamatu oleks ka maksude tõstmine.
Ebavõrdsus ühiskonnas on võtnud epideemia mõõtmed. Sisetulekuteta inimesed on tavanähtus.
Meelemürkide (psühhotroopsed ravimid, alkohol, narkoained jmt) tarvitamisest on kujunenud rahvustunnus, ilma milleta riiklus laguneks.
Maarjamaad hüljanute arvu mõõdetakse kuuekohalise arvuga. Täpset arvu ei oska keegi öelda, see selgub rahvaloendusega.
Võimuerakonna peaminister jätkab vigade tunnistamise ja vastutuse võtmise asemel endiselt enesele oodi laulmist. Uskumatu, et seda teeb ta ajal, mil eestlaste eluiga on häbiväärselt madal, sotsiaalne kindlustatus on allapoole arvestust, elukeskkond on ebastabiilne ja ebaturvaline.
Eelistage üksikkandidaate
Erakondade tagatubadel põhinev poliitika on tõestanud oma saamatust ja võimetust. Vastutus kaose eest lasub vaid neil, maailmamajandusel pole sellega pistmist.
6. märtsil 2011 valitakse Riigikogu uus koosseis.
Üksikkandidaatidele kehtestatud valimiskünnis (viis protsenti) ja kopsakas kautsjon asetavad nad madalamasse liigasse.
Poliitiline kultuur vajaks aga muutmist. Valija ja valitu vaheline side peab hakkama millalgi kestma ka valimisjärgsel perioodil, see ei tohiks piirduda vaid valimiskampaaniaga.
Demokraatia sisu ja mõte seisneb tahte esindamises, mitte väikese grupi seisukohtade pealesurumises. Valimiseelsed seisukohad ei ole dogmad, need vajavad edasiarendamist.
Praegusel esindamisel puudub igasugune sisu. Esindajate ja esindatavate vahelised suhted on külmad, puudub vastutus. Poolte läbisaamine on pingeline, mõttetult palju on vastandumist ja vastuolusid.
Inimesed eelistavad parteisõduritele valimisliitudes kandideerijaid ja üksikkandidaate.
Paraku pakuvad seadused sillutatud teed vaid lojaalsetele parteisõduritele. Valija tahe ei olegi oluline. Erakondade nimekirjad on ülimuslikud.
Üksikkandidaatidele pakutav rada esinduskotta on konarlik, täis takistusi ja ohte.
Vaatamata raskustele, peame julgustama üksiküritajaid kandideerima, valimiskasti ees seisjaid aga neid toetama. Demokraatiavõsuke vajab enam valgust, esindamine tõesemaks muutmist.
iii
EUGEN VEGES
