Riigikogu sügis-talvise istungjärgu algus tähistab ühtlasi ka poliitikahooaja starti. Lähikuudel parlamendis ees ootavatest vaidlustest ja otsustest räägivad Vooremaa vestlusringis Riigikogu liikmed Jaan Õunapuu (SDE) ja Aivar Kokk (IRL).
Poliitikahooaeg on ametlikult alanud ja kohe teatas ühe koalitsioonipartei esimees, et loobub uuesti sellele kohale kandideerimast. Polnud just igav algus?
Kokk: Mart Laari veendi omal ajal ühinenud partei juhiks hakkama, sest tal oli parteiliidrina pikk kogemus. Kevadel, kui Riigikogu valimised olid läbi, mainis ta möödaminnes, et tema ja Edgar Savisaar on need kaks dinosaurust, kes on veel suures poliitikas alates sellest ajast, kui hääletati Eesti taasiseseisvumise poolt.
Kuna valimistulemus oli hea ja samas tema head sõbrad tegid ajakirjanduses šõud, siis see kõik kokku tingiski sellise otsuse. See otsus on õigel ajal tehtud — erakonna juht teatas tipus olles, et ei soovi sellele kohale enam kandideerida.
Selliste juhtide ees tuleb alati müts maha võtta, kes tunnetavad ja näevad, et tuleb ka järgmistele meestele võimalus anda. Eluaegsed parteijuhid olid NLKP ajal, kes läksid ära siis, kui vanajumal kutsus.
Usun, et see mobiliseerib erakonda, sest tekib mitu head esimehekandidaati. Eelseisvad neli kuud tulevad huvitavad ja 28. jaanuaril toimuval erakonna üldkogul valitakse erakonnale uus esimees või -naine.
Õunapuu: Aivarile tunnustuseks, et ta käsitles teemat poliitiliselt väga korrektselt. Kõrvaltvaatajana olen natuke kriitilisem: Res Publica ja Isamaaliidu koondamine ühe mütsi alla ei ole hästi õnnestunud. Ehk on erakonnas eksisteerivad kaks leeri ja kaks mõttelaadi põhjuseks, miks Laar selle põhimõttelise otsuse tegi.
Kui erakondadest laiemalt rääkida, siis see, mis toimub praegu Keskerakonnas, on vahest veel huvitavam protsess, mille tulemusi näeme poole aasta või aasta pärast. See on Eesti poliitika jaoks hoopis kaalukam asi kui “kampsunite” ja Res Publica poiste omavaheline läbisaamine. Jüri Ratas sai Keskerakonna kongressil väga palju hääli ja inimesed, kes teda toetavad, ei ole oma meelt muutnud. Vastuolulised väljaütlemised ajakirjanduses näitavad, et Keskerakonnas on tõsised probleemid ja tõsine käärimine ning vaatame, millega see kõik kulmineerub.
Kokk: Ehk nägi ka meie erakonna juht seda, mis naabrite juures juhtus, kui üks mees on väga pikalt esimees olnud.
Praegu on erakondade sisevõitlusteks väga hea aeg, sest kaks aastat enne kohalikke ja praktiliselt neli aastat enne Riigikogu valimisi on õige aeg vaielda ja seada uued sihid ning eesmärgid.
Mõne erakonna viga on see, et kui kellelegi on ministripintsak selga õmmeldud, siis seda nagu enam seljast võtta ei saakski. Tegelikult on see loomulik, et uutele inimestele antakse võimalus end erinevatel ametikohtadel näidata. Probleemid tekivad siis, kui keegi millestki ilma jääb, kuid poliitikas tuleb osata võita ja ka kaotada.
Keskerakonnas on pretendent esimehe kohale olemas. Kes on need inimesed IRLis?
Kokk: IRLis on väga palju tugevaid kandidaate. On mehi, keda paljud tahaksid esimehena näha, kuid kes ise ei taha hakata erakonda juhtima. Need, kes tahavad esimehe kohale kandideerida, peavad hakkama ennast näitama ja kodutööd tegema. Tavaliselt on üldkogul üle 2000 inimese ja et saada seal enamuse toetus, peab olema erakonnas tuntud ja populaarne. Minu arvates seatakse kindlasti üles kolm-neli kandidaati. Usun, et tuleb ka naiskandidaate.
Kuidas Riigikogu on tööle hakanud?
Kokk: Tegime Riigikogus eelmisel nädalal natuke ajalugu, kui viimasel hetkel opositsiooni eelnõud toetada otsustati. Loodan, et järgnevatel aastatel jõuavad Riigikogu saali eelnõud, kus on kõigi nelja erakonna liikmete allkirjad all.
Õunapuu: Jutt on kohalike teede rahast. Viimastel aastatel on omavalitsused saanud kütuseaktsiisist teehoiule minevast rahast endale viis protsenti, meie ettepanek on tõsta see protsent 15 peale. Muidugi on see positiivne, kui koalitsioon ja opositsioon suudavad mõnes asjas kokku leppida. Juunis hääletas majanduskomisjon selle ettepaneku maha, suvi oli vahepeal ja nüüd tuli majanduskomisjon kokku ja tegi teistsuguse otsuse.
Kokk: Pärast seda, kui te eelnõu esitasite ja majanduskomisjon selle tagasi lükkas, kogunes kohalike omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühm, kuhu kuulub 42 Riigikogu liiget ja seal tehti kompromiss kümne protsendi peale.
Iga uus Riigikogu koosseis võiks kokku tulles paika panna omavalitsuste üksikisiku tulumaksu laekumise protsendi alampiiri, et seda aasta keskel ootamatult ei vähendataks. Tõsta võib alati, kuid kõik omavalitsuste juhid ja volikogud peaksid saama kindluse, et järgneval neljal aastal, selle valitsuse ajal, on maksud ja tulud sellisel tasemel.
Õunapuu: Selleks on eelarvestrateegia, mida pole viimastel aastatel järgitud lihtsal põhjusel, et väga raske on prognoosida, millised on arengud, milline on maailma majandus. Kui 2003-2007 olin valitsuses, siis me küll toimetasime eelarvestrateegia järgi – see oli skelett, mille ümber liha kasvatada.
Riigikogul on sügisel käsitleda mitu olulist teemat, lisaks riigieelarvele on ees ka hääletus eurotsooni abipaketis osalemise üle. Kuidas sellega läheb? Näib, et kõik on juba otsustatud?
Kokk: See on parlamendi selle koosseisu vahest kõige olulisem hääletus. Summa, mida Eesti riik peaks garanteerima, on kaks miljardit eurot. Meie riigieelarve on alla kuue miljardi euro, mille sees on ka kõik Euroopa toetusrahad.
See summa on väga suur ja tekitab küsimuse, et kui meie oleme püksirihma koomal hoidnud ja pole laristanud, pole investeerinud nii palju oma inimestesse ja taristusse, siis miks hakkame premeerima neid, kes on raha kulutanud nii, nagu jumal juhatab.
Õunapuu: Eesti ühiskond on lähemal ajal kahe tugeva dilemma ees. Üks on see, mis puudutab teiste riikide aitamist, teine suur teema on meie inimeste jalgadega hääletamine ehk riigist lahkumine.
Töökäsi jääb üha vähemaks, maksumaksjaid jääb vähemaks. Kus on see optimaalne balanss, kus üks väike, natuke rohkem kui miljoni elanikuga riik suudab veel hakkama saada ja kus ta seda enam ei suuda?
Tulles abipaketi juurde, siis me oleme tõesti Euroopast raha saanud. Oleme saanud sellega palju üles ehitada. Aga kui Kreekas elatakse üle oma võimete ega kavatsetagi kulusid kokku tõmmata, makse tõsta, struktuurseid reforme teha, siis tekib õigustatud küsimus, miks meie maksumaksja peab seda koormat kandma?
On üks hea vanasõna, et kui oled auku kukkunud, siis ära edasi kaeva. Aga mulle tundub, et mõned Euroopa riigid täpselt nii käituvadki.
Teema on parlamendi jaoks lähematel kuudel aktuaalne, ja hea, et rahanduskomisjon asjaga väga ei kiirusta. Vaadatakse ja oodatakse ära, mis hakkab toimuma Kreekas, Euroopa majanduses üldse, kuidas Saksamaa ja Prantsusmaa seda kõike ära kanda suudavad. Märgid on Saksamaal selgelt näha: Merkel kaotab valijate usaldust. Saksa maksumaksja arvelt ei saa lõpmatuseni järeleandmisi teha.
Kui tulla tagasi Eesti inimeste juurde, siis mulle helistas üks inimene Mehikoormast. Nuttis, sest abi pole kuskilt saada. Laps käib Tartu kutsehariduskeskuses, õpib automehaanikuks, aga tal pole poisile raha kaasa anda, et see saaks süüa osta. Vaat siis hakkasin mõtlema, et mis me mängime oma inimesega. Me oleme nii laia haarde võtnud, et aitame kõiki teisi, aga selle peale, kuidas Mehikoorma inimene oma last koolitab, selle peale me ei tulegi.
Kokk: Riigikogu ülesanne on välja mõelda majandusmudel, kuidas sünniks uuesti majandustõus. Hirm on kõigil, et tuleb uus langus. Eesti riik elas kriisi üle tänu Rootsile ja Soomele, kes kriisi ajal ostsid ja ehitasid. Kui seal tekib seisak, siis pole meil töökohti ka seal.Lihtne ei saa järgnevatel aastatel olema, kiiret tõusu keegi ei prognoosi, rohkem ikka nulli ja paari protsendi suurust tõusu. See ei tapa ära, kuid tekitab raskeid olukordi.
Kas eurotsooni toetamisega pole nii, et asi on tegelikult ju ära otsustatud ja praegu käib rohkem valijatele nägude tegemine?
Õunapuu: See on nii tõsine teema, et sellesse ei saa suhtuda hooletult. Hea on lubada kahte miljardit, kuid meil on vastutus Eesti inimeste ees, kelle taskust raha fondi läheb, ja kas see sealt see tagasi tuleb, on tõsine mõttekoht. Ma pole päris nõus, et kõik on ära otsustatud. Võib-olla tuleb Kreekast paari nädala jooksul teade, et nad on pankrotis.
Kokk: Eesti riigil on raskem otsustada kui Soomel, sest meie oleme olnud saaja riik ja saame ka edaspidi. Me saame EList rohkem raha kui see kaks miljardit eurot garantiid.
Õunapuu: Miks soomlased hakkasid Kreekaga separaatkõnelusi pidama? See oli nende riigisisene surve, mis tuleb ka Hollandis, Austrias, Saksamaal, Prantsusmaal.
Kokk: Kiirustame aeglaselt, ootame, mida teised ELi riigid otsustavad.
Küsis: ARVED BREIDAKS
