Pikemat aega kurdetakse Eestis selle üle, et valitsus ei kuula enam kedagi ja isegi mõnitab neid, kes julgevad arvata asjadest teisiti, kui seda teeb ametlik Toompea või valitsusjuht isiklikult.
Avaliku mõttevahetuse tapmises on tihtipeale süüdistatud anonüümseid veebikommenteerijaid, kes on saanud suhteliselt valimatult näo täis sõimata kõigil, kes avalikult oma nime all midagi arvata on võtnud.
Vaatamata harjumusele öelda autori ja tema kirjatüki kohta halvemini, kui tingimata vajalik, pole anonüümsed kommenteerijad avalikku arutelu lämmatanud, vaid teinekord seda omal erilisel moel isegi tagant lükanud.
Üks põhjustest, miks anonüümne kommenteerimine pole vaatamata kunagistele ennustustele avalikku mõttevahetust hävitanud, on tõdemus, et enamik autoreid peab end nendest paremaks ega võta veebis anonüümselt üles riputatud hüüdeid tõsiselt; või vähemalt teevad sellise näo.
Valitsusjuhi või kabinetiliikme sõimust on aga väga raske üle vaadata ja öelda, et mida nemad ka teavad. Paraku ei jäänud aga valitsuse vängema keelekasutusega ministrid kuni viimase ajani anonüümsetele kommenteerijatele oma sõnavaraga sugugi alla.
Mõnda aega on osad võimupoliitikud avalikkusega suhtlemisel olnud positsioonil, mille võiks võtta kokku rahandusminister Jürgen Ligi vastusega Äripäeva ajakirjanikule, kes palus tal kommenteerida lehe poolt välja pakutud võimalust pedagoogide palgatõusuks: “Ma ei viitsi ausalt kommenteerida.”
Selle vastuse tagant paistab välja tüdimus. Tüdimus, mis valdab inimest, kes on pikalt ühel kohal töötanud, teinud aastast aastasse samu asju ja n-ö näinud kõike, mis elul on pakkuda.
Enamus lubab olla teerull
Kuidas selgitada tüdinud töötajale, et elul võib siiski veel midagi tema jaoks varuks olla, et tüdimust tekitavas töös võib olla senitundmatuid tahke? Kuidas selgitada väsinud (pea)ministrile, et Eesti elu on palju mitmepalgelisem kui see, mis eurostati andmebaasidest vastu vaatab?
Probleem algab peast, Toompeast, ja seal tuleb see ka lahendada. Valitsusjuht ja tema kabinet
saavad endale teerullimist ja diskussiooni lämmatamist lubada, sest nende selja taga on turvaline enamuskoalitsioon. Kui opositsiooni ega teiste “teisitimõtlejatega” ei ole otseselt tarvis riigi valitsemise asjus läbi rääkida, siis milleks lõugu kulutada?
Vähemusvalitsus seevastu midagi sellist endale lubada ei saa. Parlamendis vähemuses olek nõuab opositsiooniga kompromissi tegemise oskust, eeldab tihedamat läbikäimist kodanikuühendustega, et saavutada eelnõudele võimalikult lai toetuspind. Vähemusvalitsus peab teise poole ära kuulama, temaga arvestama ja suutma enda seisukohti veenvalt selgitada.
Mõistagi on vähemusvalitsusel omad puudused. Olemuslikult ei ole normaalne, et demokraatlikku riiki juhib vähemus, sest demokraatia tähistab siiski enamuse võimu. Samas ei saa vähemusvalitsust nimetada ka ebademokraatia ilminguks, sest otsused võetakse Riigikogus vastu ikkagi enamuse poolt, olgu ta ühe või teise eelnõu puhul milline tahes.
Paremal juhul toob vähemusvalitsus kaasa parlamendi tähtsuse tõusu, sest valitsusel pole võimalust oma saadikutega opositsioonist üle rullida. Seega tuleb otsida kompromisse, mis tagaks eelnõule võimalikult laia toetuse. See tekitab arutelu nii parlamendis kui ka ühiskonnas tervikuna.
Loomulikult on olemas risk, et vähemusvalitsus ei tekita mitte mingisugust arutelu, vaid võimaldab valimatuid vastutulekuid erakondadele, kellest tema püsimine sõltub. Sellisel juhul lõpetab valitsus suure eelarvepuudujäägiga, nagu juhtus Mart Siimanni vähemusvalitsusel 1990. aastatel.
Muutused sõltuvad IRList
Vähemusvalitsus ei saa olla eesmärk, kuid see on üks väheseid võimalusi, kuidas Eesti poliitikas kaotsi minema kippuv asjalik arutelu võiks taastuda. Selline arutelu, kus oponenti ei nimetata kohe “kreeklaseks”, kui ta õpetajate palgatõusu jutuks võtab.
Mitte keegi teine ei saa valitsuse dialoogivõimet parandada, kui valitsus ise seda ei taha. Muutused on võimalikud vaid juhul, kui need sünnivad koalitsioonis endas. Kas need sünnivad või mitte, sõltub peamiselt valitsusliidu väiksemast osapoolest IRList. Kas nad peavad asjade praegust seisu normaalseks või näevad, et valitsuse suhtlusstiil peaks olema teine? Kas neil jätkub julgust suuremale partnerile etteheiteid teha?
Üksnes IRL saab Reformierakonda korrale kutsuda, sest ainult neil on praegu teoreetiliselt võimalik Reformierakond valitsusest minema ajada ja panna sotsidega kokku vähemusvalitsus, mida toetaks Keskerakonnast lahkuv seltskond.
Üksnes hirm, et 13 aastat kestnud valitsusperiood võib katkeda, suudab panna Reformierakonna oma poliitikute avalikku esinemist ümber hindama ja muutma nii selle laadi kui sisu. Monoloogide ajastu saab Eesti poliitikas mööda nii või teisiti.
ARVED BREIDAKS, ajakirjanik
