Vooremaa on otsustanud lähemalt tutvustada Jõgeva- ja Tartumaalt valitud riigikogu liikmeid. Seekord on jõudnud järg Peeter Ernitsa kätte, kes kandideeris Jõgeva- ja Tartumaal Eesti konservatiivse rahvapartei esinumbrina.
Kust te pärit olete?
Tallinnas sündinud, käinud koolis ja siis läinud Tartusse ülikooli. Hiljem pendeldanud Tallinna, Tartu ja Tartumaa vahel.
Nagu Eesti inimestel ikka on juured kusagil maal, nii olen minagi kahepaikne. Töötanud olen nii Tallinnas kui Tartus, aga tegelikult olen püüdnud kogu elu liikuda mööda Eestimaad ja maailma ringi.
Kas Tallinnasse asusid Sinu vanemad või juba kaugemalt esivanemad?
Elasin ja kasvasin suuresti Tallinnas. Mu isa oli arst, onkoloog, onkoloogiadispanseri radioloogiaosakonna juhataja. Ta ehitas Tallinnas vähiravi ja kiirituse osakonna üles ja töötas suure osa elust seal. Ema oli ka meditsiinitöötaja Tallinnas. Isa sai Kloogaranda suvilakrundi ja ehitasime sinna ühe esimestest suvilatest. Isa kasvatas seal õunapuid ja marjapõõsaid, ema tegi süüa ja hoolitses pere eest. Suur osa suvedest möödus Tallinnast 40 kilomeetrit eemal mere ääres. Seal alustasin ka ringikolamist mööda metsi.
Koolis käisin praeguses Kadrioru Saksa gümnaasiumis.
Kuidas sattusite bioloogiat õppima?
Ma olen arstide klannist, isa on arst, vend on ka arst, kirurg USAs.
Mu isa oli sügavalt veendunud, et ainuke amet, mis toob ükskõik mis ajal leiva lauale, on arsti oma. Nii üritati minust ka arsti teha. Kui läksin Tartu ülikooli dokumente sisse andma, tuli isa muidugi kaasa. Tehti viimane ring tema kursuseõdede-vendade seas, kellest paljud olid arstiteaduskonna õppejõud, ja rääkisid mulle uuesti kui õige see valik ikka on. Aga viimasel hetkel, isa pettes, viisin ma dokumendid bioloogiasse. Ta oli pärast väga nördinud.
Mida peate ise olulisemaks, mis Eesti loodusteadusesse olete toonud?
Olen avastanud terve rea uusi liike. Toonud siia liike, mis on ka maailmale uued. Mida ma palju olen teinud, on eesti kahepaiksete ja roomajate uurimine. Kogu selle faunistika ja nende geneetilise muutlikkuse teema. Olin terioloogiaseltsi üks rajajaid ja juhte. Osalesin loomaaia perioodil kaljukitsede käitumise rahvusvahelistes uuringutes.
Mis siis juhtus, et loodumuuseumi juhil sai järsku loodushuvi otsa?
Järjekordne selline pööre, jah. Olen lapsepõlvest peale kirjutanud ja mind on avaldatud alates Sädemest, ammu-ammu ja hiljem pea kõigis suurtes väljaannetes. Temaatikalt ka väga laiali, loodusest ühiskonnani. Ma pole kunagi tahtnud ajakirjanikuks minna. Töötasin igasugustes muudes kohtades, aga olin paljudes toimetustes oma inimene. Noorte Hääle ajal juba osalesin ju osaliselt ka toimetuse elus ja hiljem, Eesti Päevalehes, Eks-pressis ja Magneedis oli samuti.
Toonased kolleegid on omainimesed tänaseni ja suhtlen nendega siiani, paljud poliitikud ei saa aru, kuidas see võimalik on.
Ma olin ka Luubis kui Kadastik selle Tõnissoni rahadega lõi. Luubi esimestest päevadest peale avaldasin uurivaid lugusid, impressumis ei saanud mind olla, sest töötasin siis veel loodusmuuseumis. Aga kõik ajakirjandusjuhid ju teadsid seda. Sellist ajakirjandusstaaride kollektsiooni kui Luubi toimetuses: Raivo Palmaru ja Kaarel Tarand, Eesti Ekspressi endine peatoimetaja Tiina Soon, Peeter Kaldre, Vaapo Vaher ja Virkko Lepassalu, pole olnudki. Ja ei tule ka – kellelgi ei ole nii palju raha kui vanal Tõnissonil oli. Et ajakirjandus ei ole ainult klikkide korjamine. Oli ettekujutus, et ajakirjandus peab olema tõsiseltvõetav. See, et minust, loodusmuuseumi direktorist, sai Luubi peatoimetaja, oli kaugemal seisvatele inimestele ikka väga üllatav.
Kuidas või miks Luup otsa sai?
See juhtus siis, kui Tõnisson tõmbus sellest tagasi. Ta nagunii ei tulnud kunagi Eestisse, me kohtusime temaga ainult Stockholmis. Tal oli missioon ja mulle anti ülesanne – kirjutada teravaid lugusid sellest, kuidas rikkus tuli. Mul oli isegi kaks politseinikku, kes tegelesid detektiivitööga, et meie lugudele tausta tuua. Isegi toimetus ei teadnud, kes nad olid.
Kui Tõnisson tagasi tõmbus, hakkas raha vähemaks jääma. Pidin hakkama väljaande säilitamiseks staare ükshaaval vabastama. Kõigil olid väga kõrged palgad ja enesehinnang ka. Lõpuks tuli Postimehe poolt niisugune lause, et lugeja paremaks teenindamiseks ühendatakse Luup ja Arter. Siis oli lõpp.
Mulle oli see kõva löök. Mõtlesin, et aitab. Siis olin vahepeal Postimehe erikorrespondent. Tegelesin uurivate lugudega, näiteks sellega, kuidas apteegikuningas Linnamägi apteegid erastas. Samal ajal olin ajakirjanike liidu juht.
Ja siis tuli poliitika?
Jälle tundub, et mingi pööre. Aga loogika on olemas. Uuriva ajakirjanikuna Postimehes ja Luubis, peatoimetajana Maalehes olin tegelenud ühiskonnateemadega. Paratamatult suhtlevad oluliste väljaannete juhid ja ajakirjanikud ka poliitikutega. Ja avaldavad lugusid. Ajakirjandusjuhina olin ma peaaegu igapäevaselt Toompeal. Maalehe toimetus oli ka suhteliselt Toompea lähedal, ainult väikse jalutuskäigu kaugusel.
Eks oli aega vaadata ja mõelda. Olin kirjutanud lugusid poliitikast ja näinud, kuidas seda tehakse. Olin sunnitud väga hästi kursis olema. Ja kui nägin, kuidas asi käib, tekkis tunne, et peaks ise sekkuma. Seadused on nagu nad on, ja praegu, olles nagu teisel pool, ausalt öeldes on see kvaliteet ikka enamasti väga sant.
Olete kandideerinud väga palju. 1995 Neljanda Jõu, 2011 Rahvaliidu ja 2015 Keskerakonna nimekirjas ja 2019 EKRE nimekirjas. Mis parteides olete olnud?
Keskerakonnas ja EKREs, isegi Rahvaliidus ei olnud.
Kui 1992 valiti esimene riigikogu, olin ma tulnud Lõuna-Ameerikast ja murdnud selgroo. Oma lollus, armastan mööda puid ronida, aga kui tunned ennast liiga vabalt, siis juhtub. Lamasin terve suve kipsis.
Maamarssal Kulbok käis mind seal voodiveerel veenmas, et kandideeriksin kuningriiklaste nimekirjas. Ma pole selles parteis küll kunagi olnud. Ei kujutanud ette, et ma saaksin lamades riigikogu liige olla. Tohtisin tol ajal olla vaid pikali või põlvili, pool aastat ei lubatud mul istudagi. Palusin, et ta paneks mind nimekirja kuhugi tahapoole. Kui oleksin talle järele andnud, oleksin olnud riigikogu esimese koosseisu liige. Kuningriiklased said ainult ühte riigikogusse, teise enam mitte.
Neljas Jõud oli see jätk sellele. Seal olid kuningriiklased ja rohelised mehhaaniliselt kokku pandud. Sellest Neljandast Jõust ma midagi eriti ei mäleta, andsin oma nime, aga ega suurt midagi ei liigutanud.
Esimene kord, kui reaalselt poliitikasse läksin ja hakkasin kampaaniat tegema, oli siis, kui 2011 kandideerisin Rahvaliidu esinumbrina Mägi-Eestis (Võru-, Valga- ja Põlvamaal). Olin ajakirjanik ja andsin nõusoleku viimasel päeval enne seda, kui nimekiri lukku pandi. Enne tööandja Hans H-ga arutasime. Ta ütles – miks mitte. Tavaliselt vahetavad ajakirjanikud ametit ühe loo jaoks, eriti stiilne oleks kui minna pikemalt ja vaadata, kuidas see värk on.
Rahvaliit oli küll suur erakond, aga lagunemas, Villu Reiljani jälitamine käis. Mu sümpaatia on olnud kogu aeg metsa, maa ja maainimeste poole. Nägin, kuidas Villu Reiljani kotiti ja Rahvaliitu üritati hävitada. Ajakirjanikuna olen sellest ka kirjutanud. Osalt sealt ka juurahuvi, olen palju pidanud kajastama korruptsioonilugusid.
Siis tuli juba Keskerakond?
2015. kandideerisin Keskerakonna nimekirjas. Tegelikult kutsus Mart mind juba tol ajal EKRE nimekirja kandideerima. Arutasime neid asju, aga mul oli Rahvaliidu kogemus, kui läksin, täis indu, ja Rahvaliit ei jõudnud mitte kusagile. Arvasin siis, et Keskerakond on kindlam. Aga juba kampaania ajal oli selge, et ka EKRE jõuab riigikokku. Alguses oli kartus, et äkki ei saa.
Kas tee ühe partei nimekirjas kandideerimisest teise partei nimekirjas kandideerimiseni lähtus kuidagi isiklike vaadete muutumisest?
Kandideerisin 2015 küll Keskerakonna nimekirjas, aga olin sellegipoolest seotud sõpruskonnaga, kellega tegin aastaid tagasi Vaba Mõtte Klubi Tallinna televisioonis. Paljud tolleaegsed saatekülalised on praegu riigikogu EKRE fraktsiooni liikmed, pean seda saateks, mis on suuresti ühe erakonna loonud.
See, et EKREsse üle läksin, oli suhteliselt loogiline.
Rahvaliidu jõudmine riigikokku, kui Villu Reiljani ja Arnold Rüütli juhtimisel murdsid maakad Toompeale ja pääsesid isegi valitsusse, oli mulle sümpaatne. Siis tulid need protsessid ja häving. Püüdsin viimasel minutil aidata, et Rahvaliit ei häviks, ei õnnestunud. Maaelu eest seismine on siiani sümpaatne. Maainimestel peab olema oma tugev esindatus, ideoloogiliselt ei ole siin mitte midagi muutunud.
Tulles tagasi parteilise karjääri ja riigikokku kandideerimiste juurde, saite nii Rahvaliidu kui Keskerakonna nimekirjas kandideerides üle kaheksasaja hääle, aga viimati, EKRE ridades 3800?
Saime Jõgeva ja Tartumaal teise tulemuse nii erakonnana kui isiklikult ja Jõgevamaal võitsime valimised.
Ühelt poolt oli tähtede seis soodne. Juba mõnda aega on globalism näidanud enda nõrku külgi ja esile pääsenud on mõtteviis, et kohalik on oluline ja igaüks vaadaku, kuidas hakkama saab.
Taust oli ka see, et olen siinkandis ju kaua ringi liikunud, ka ajakirjanikuna. Palju sõpru ja hea meeskond, kõik see loeb. Ei oskagi öelda ühte põhjust.
Kellel on õnnestunud Teid kui ajakirjanikku ära kasutada?
Ma arvan, et ei ole kellelgi. Vähemalt ma ei ole aru saanud. On muidugi üritatud. Minu seisukoht on see, et ajakirjanik peab oma peaga mõtlema ja kõige vähem on lubatud n-ö kasuliku idioodina kellegi tellimust täita.
Kasvõi Järviku lugu, kus kasuliku idioodi rolli täitis rahvusringhääling. Ega muidugi on poliitikuna ajakirjandusega väga keeruline suhelda. Minu arust oli küll eesmärk, tema mahavõtmine, ebaõiglane.
Kas olete tajunud suhtumise muutumist endasse pärast seda kui ajakirjanikust sai poliitik?
Kui ma reaalselt tulin EKREsse, on päris paljud kunagised sõbrad teinud näo, nagu nad ei tunnekski mind. Seda olen korduvalt tajunud. Kuigi juba see, kui Keskerakonda läksin, oli paljudele šokk. Aga samas suhtlen praeguseni paljude endiste kolleegidega väga sõbralikult ja heatahtlikult ja neil ei ole probleemi.
Kui oled aastaid suhelnud ja siis enam ei tunne, on see tähelepanuväärne. Aga on tulnud ka palju uusi. Sellist toetust, kui nüüd EKRE ajal, ei ole ma varem tundnud.
Ajakirjanik peab olema aus, julge ja sõltumatu, aga peab ka selgelt väljendama ka oma seisukohti. Igal inimesel on õigus omada ka poliitilisi seisukohti. Kahjuks osa ajakirjanikke ei ütle välja oma reaalseid vaateid, aga tegutsevad kellegi huvides.
Kas selles valguses oleks Teie meelest selgem kahe maailmasõja vahelise Eesti ajakirjanduspilt, kus väljaanded olid selgelt politiseerunud?
Ajakirjanike liidu juhina häiris seegi, et ajakirjandus oli selgelt parteistunud, aga välja öeldi, et ollakse sõltumatud. Ajakirjanduse roll on olla terav, informeeritud, aga ei tohi olla pahatahtlik. Normaalne on see, et teraselt jälgitakse võimul olija tegevust.
Kas olete kõigega nõus, mis EKRE plaanides kirjas on?
Kõigega nõus? See peaks küll viimane loll olema, kes kõigega nõus on. Ei saagi olla. Ka programm on kokku pandud inimeste poolt, see on kokkulepe. Aga kui valitsuses on koalitsioon, siis tuleb selleski kohati järgi anda, see on ka kokkulepe. Kui me nüüd võimule saime, siis tuleb teha kompromisse.
Kes see maainimene on, kelle eest Te siis EKRE ridades seista tahate? Meil siin tunduvad maainimesed EKRE peale praegu kenakesti pahased olevat.
Aga millised maainimesed on pahased?
Näiteks need, kes tahavad tööjõudu palgata?
Suhtlen ju pidevalt maainimeste ja maaettevõtjatega. Arvamusi on igasuguseid. Praegu on tõesti maasikaseltskond pahane. Ja need, kel paari sulast või lüpsjat vaja.
Aga on palju neidki maaettevõtjaid, kes saavad hakkama ja ütlevad, et niisugust korrektiivi oligi vaja.
Tunnistan, et see üleminek on olnud liiga äkiline, oleks pidanud olema üleminekuaeg. Maasikad saavad valmis ikka omal ajal ja kui on mindud ettevõttega liiga suureks ning arvestatud võõrtööjõuga, siis nii ongi.
Ei ole ju midagi ette heita neile, kes on oma ettevõtted üles ehitanud vastavalt kehtivatele seadustele.
Jah, seda küll. Toetan heameelega ettevõtlust, aga vaadake majutussektorit, mis seisus nemad on, aga nende poolt sellist agressiivset käitumist ei ole näinud.
Pidasime maaettevõtlusjuhtidega ligi kuu-poolteist tagasi mitmeid nõupidamisi. Pakkusin, et kui suvi tuleb peale ja piirid on kinni, siis üks väheseid, kes hakkab võitma ja rõõmustama, on Eesti turismisektor. Et eestlased, kes ei saa väljapoole puhkama minna, lähevad Eestimaad avastama. Aga Eesti maaturismiettevõtjad vaidlesid mulle vastu ja ütlesid, et nende äri on üles ehitatud eelkõige välismaalastele ja minu oletus ei pea paika. Kuu aja pärast umbes kohtume uuesti, eks ma siis kuule.
Ettevõtlus on alati risk. Sellepärast lähebki inimesi ettevõtlusesse nii vähe.
Aga EKRElt on kuulda ju ka konkreetselt sellist sõnumit, et oma inimestele peab tööd jääma ja pole neid võõrtöölisi üldse siia vaja.
Mis on suveräänse Eesti riigi mõte – see on, tagada eelkõige oma inimestele normaalne elu. Aga mitte hoolitseda selle eest, et kuidas kogu maailm hakkama saab. Loomulikult me sõltume kõik üksteisest. Aga Eesti riigi mõte on tagada ikkagi Eesti inimeste toimetulek, julgeolek ja kõik muu.
Selles vaates on võõrtööjõu piiramine minu meelest täiesti õigustatud, aga mitte selle täielik välja rookimine.
Kes on maal need inimesed, kes peaksid seda võõrtööjõust jäänud tühimikku täitma?
See on hea küsimus. Omal ajal käisid ju eestlased ise igal pool mujal Euroopas gastarbeiteriteks. Algul Tartusse ja Tallinnasse, hiljem üle piiri. Inimesed on minema läinud, maa on tühjaks jäänud. Põllumajandusega tegeleb väga väike seltskond, võrreldes kolhooside ja sovhooside ajaga.
Põllumajandus pakub maal väga vähestele tööd, palju rohkem pakub mets. Eesti põllumajandus on ikka võrreldes paljude teiste, ka Euroopa riikidega, väga intensiivne. Teravilja või piimasektoriga oleme pigem oma intensiivsusega eespool. Üleminekutoetusi oleme saanud suhteliselt kitsilt, Eesti põllumeeste põhituumik, loomakasvatuse ja teraviljakasvatuse arendajad, on ikka väga vinged vennad olnud. Isegi võrreldes oma Euroopa kolleegidega, kes saavad mäekõrguselt suuremaid toetusi ja kelle looduslikud tingimused on palju paremad, päike soojem ja mullad viljakamad. Nad on ikka maailmatasemel oma tootmise poolest.
Hooajatöölised ja näiteks lüpsjad. Kust me võtame Eestis sellised inimesed, kes on vabad just sel hooajal, kui põllumajanduses vaja, vajaliku pühendumusega, ja muul ajal tööd tegema ei pea?
Selge see, et ühendatud anumate põhimõttel liiguvad inimesed ikka sinnapoole, kus on parem elu ja kus palk on kõrgem. Selle vastu on väga raske võidelda. Teine asi on see, et tööjõud, mida põllumajandus vajab, ei ole sajad tuhanded, ajakohane põllumajandus on väga kõrgelt mehhaniseeritud.
Eesti riik on selles valdkonnas vaadanud üsna hoolimatult, keda on vaja koolitada ja kui palju. See on ka kasvatuse ja suhtumise küsimus. Ja kuigi palju pole populariseeritud-motiveeritud seda, et noored maatöö poole vaataksid ja maale tööle tuleks.
Eesti õpetab praegu aastas välja sadakond noort traktoristi. Aga neid võiks olla rohkem. See võtab pikemalt aega.
Maatöö on Eesti jaoks väga oluline. See töö, mis tehakse põllul või laudas, on tegelikult ju toidujulgeolekuküsimus. Oma toiduga varustamine ja need inimesed, kes seda teevad, on üliolulised.
Mida te kavatsete selleks teha? Kas kavatsete kuidagi arvestada, et põllumajandus Eestis on ja jääb hooajaliseks?
Seadus on inimeste tehtud ja vastavalt sellele, mida me õigeks peame. Seadusi ei saa reeglina teha niisama. Aga ma räägin praegu EKRE positsioonist.
Mina isiklikult olen tegelenud viimasel ajal kalanduse- ja kalakasvatusteemaliste eelnõudega nii sise- kui ka merekalanduse teemadel.
Peeter Ernits
Sündinud 11. juunil 1953 Tallinnas
Haridus
1976 Tartu riiklik ülikool, bioloogia-geograafiateaduskonna bioloogiaosakond
1971 Tallinna 42. keskkool
Töö
2008–2014 Eesti Ajakirjanike Liidu esimees
2004–2007 Maalehe peatoimetaja
1998 ajakirja Luup peatoimetaja
1990–1998 Eesti loodusmuuseumi direktor
1980–1998 Eesti loodusmuuseumi zooloogia osakonna juhataja
1976–1980 Tallinna loomaaed, teadur
ANDRA KIRNA
