Mood on meie ümber isegi siis, kui me seda ei märka ja mõjutab meid meie tahtest sõltumatult. Kadriorus Kumu kunstimuuseumis möödunud reedel avatud näitus “Mood ja külm sõda” vaatleb nõukogude-aegset eesti moodi maailmamoe kontekstis ning analüüsib moe ja ühiskonna suhteid.
Enam kui pool sajandit ilmas elanuna mäletan hästi, et nõuka-aegses rõivapoes pakuti enamasti üsna ilmetut ja kandma mitteahvatlevat kraami, sest kangaste valik oli napp ja rõivavabrikud orienteeritud rohkem plaani täitmisele kui tarbijate soovide rahuldamisele. Tänavapilt rääkis aga hoopis teist keelt.
“Eesti naine oli ka nõukogude ajal moeteadlik ning igas teises peres õmmeldi riideid ise,” ütles näituse “Mood ja külm sõda” kuraator Eha Komissarov. “Õmblemisel oli abiks eelkõige Tallinna Moemaja ajakiri Siluett, aga ka Saksa päritolu Burda, mida saadi välismaal elavate sugulaste kaudu.”
Ajakiri Siluett ilmus ka vene keeles ja levis üle kogu Nõukogude Liidu. Parimail päevil oli selle tiraaž pool miljonit eksemplari. Eha Komissarovi arvates muutis Silueti nii populaarseks asjaolu, et sellega olid kaasas kasutamiskõlblikud lõiked, samuti see, et meie moeloojad võtsid eeskujuks lääne tippdisainerite loomingu.
Moeteadlikumad naised võtnud omal ajal kinnogi märkmiku ja pliiatsi kaasa, et filmitähtede kostüüme üles joonistada. Üks osav daam tegi isegi järele Jacqueline Kennedy musta kostüümi, mida too kandis oma presidendist abikaasa matustel.
Seda kostüümi võib imetleda ühes näitusesaali tekitatud valgustatud “mullidest” ehk ümmargustest poodiumidest, mida ümbritseb maast laeni poolläbipaistev kardin. “Mullidesse” ongi asetatud tavainimesele kättesaamatu nn ideaalmoe näidised, mis pärit nii kodu- kui ka välismaalt.
Kodumaise disainerimoe näidiste hankimine polnud Eha Komissarovi sõnul lihtne ülesanne, sest 1980. aastate kangadefitsiidi ajal tehti paljud säilitamisväärsed rõivaesemed lihtsalt ümber. Lääne tippdisainerite loomingu näited jõudsid aga näitusele tänu Brüsseli Kostüümi- ja Pitsimuuseumi ning kunagise tippmodelli, soomlanna Carita Järvineni lahkele kaasabile.
Nn glamuurse moe kõrval kõneldakse näitusel ka lihtsast lillelisest kleidist, mida eesti naistel tuli teatud ajajärgul mitte just vabatahtlikult kanda, sest ainult sellist kleidiriiet ja sellisest riidest kleite poes pakutigi. Veidi hiljem jõudis lillelise kleidi mood meile uuesti kohale, aga siis juba Lääne kaudu. 1965. aastal USAs valminud film “Doktor Živago” tõi nn vene teema esile ka moekunstis ning kogu maailmas hakati kandma vene rahvarõivastest inspireeritud lillelisi kleite ja vene saabastest inspireeritud kõrge säärega saapaid.
Põneva teemana on näitusele sisse toodud sõja- ja kosmosetööstuse mõju moele. Eha Komissarovi sõnul ongi paljud tänapäeval rõivatööstuses kasutatavad materjalid sündinud algselt sõjatööstuse rüpes ning ka paljud üle maailma levinud rõivakoodid on inspiratsiooni saanud militaarvarustuse hulka kuuluvatest esemetest, nagu lendurijope, kombinesoon, kiiver, tanksaapad jne.
Huvitav teema on ka subkultuuride mood. Kes mäletab näiteks veel sõna “lõngus”? Aga just sellise halvustava tiitliga häbimärgistati neid noori mehi, kes Lääne eakaaslastega sarnaneda püüdes pikki juukseid, nahktagisid, laia säärega pükse ja paksu tallaga kingi kandsid. Näitusel võib näha isegi nahktagi, mis õmmeldud kohaliku köösneri poolt Kommunaari-nimelisest kingavabrikust varastatud nahkadest.
Ida ja Lääne vastasseis
Ehkki näitusel saab ka pildi möödunud sajandi viie-, kuue- ja seitsmekümnendate moest, on olulisemad siiski ühiskondlikud suhted, mis moodi ümbritsesid.
“Ida ja Lääne vastasseis annab moe intiimsel tasandil üllatavaid tulemusi — moodi võime lugeda kõige edukamaks piiriületajaks külmas sõjas,” ütles Eha Komissarov. “50 aastat väldanud külm sõda oli moega eriti tihedalt seotud, sest võidurelvastumise kõrval käis Lääne ja Ida vahel armutu majanduslik võistlus. Suurimaid pingutusi tegid süsteemid 1950.–1960. aastatel selle nimel, et riigi ja rahva elujärge tõstes oma kuvandit parandada.”
Paljude näitusel olevate aastakümneid tagasi valmistatud rõivaesemetega kõlbaks ilma igasuguste mööndusteta ka praegu välja minna. See tuletab taas kord meelde ütluse, et kõik uus on tegelikult hästi ära unustatud vana. Ehk pole midagi uut siin päikese all.
Näitus “Mood ja külm sõda” jääb Kumus avatuks tuleva aasta 20. jaanuarini. Seoses näitusega anti välja ka rikkalikult illustreeritud mahukas raamat, milles näituse teemad põhjalikumalt läbi kirjutatud, samuti seinakalender “Kuldaeg eesti moes ja leedilikud naised”. Elektrooniliselt on näitusel aga eksponeeritud üle 60 kaastöö publikuprojektist “Minu armastatuim kleit”.
i
RIINA MÄGI
