Kuue aastakümne taguses leheloos “Do-re-mi” nimetatakse üheks vastavatud Jõgeva lastemuusikakooli andekamaks õpilaseks Ülevi Eljandit. Kutselist muusikut temast küll ei saanud, vaid hoopis arhitekt, ent muusika on temaga kogu elu kaasas käinud. Ta mängis viiulit isegi omaaegses menuansamblis Peoleo.
Ülevi Eljand on kümme aastat vanem kui Jõgeva muusikakool. Ta sai tänavu seitsmekümneseks ja on just praegu lahkumas oma viimaselt töökohalt Võru linnavalitsuses: ta oli 2005. aastast alates selle linna peaarhitekt. Selles, et ta kohe, kui Jõgeva muusikakool 1957. aastal loodi, sinna õppima läks, ei olnud midagi imelikku, sest tema muusikapedagoogist isa Adelbert Eljand (1904-1982) oli üks selle kooli loomise mõtte autoreid ja õpetas samas koolis pea kaks aastakümmet (1957-1974) viiulit. Ülevi Eljand oli isa käe all viiuliõpinguid alustanud juba enne muusikakooli asutamist ning koolis jätkas ta otse loomulikult sama pilliga. Mõni ime siis, et ta oli juba paar kuud pärast muusikakooli avamist võimeline linna kultuurimajas oktoobripühade pidulikul aktusel ja kontserdil üles astuma.
Kui leheloos on öeldud, et Ülevi oli viiuliga juba enne muusikakooli õppima asumist suur sõber, siis nädala taguses telefoniusutluses ütles ta, tõsi, ilmselt väikese humoorika liialdusega, et nuttis poisikesena viiulit harjutades mitmel pillil kaane valgeks: pisarad leotasid laki ja rikkusid pilli värvi.
“Kui teised läksid õue luurekat mängima, siis mina pidin jälle pilli krääksutama,” meenutas Ülevi Eljand. “Aga kui su oma isa on ka su muusikakooli erialaõpetaja, siis pääsu pole.”
Kui noodilugemisoskus hästi “käppa” sai, hakkas viiulimäng talle siiski tõsisemat huvi pakkuma. Tihti sai ta kodus koguni klaveri saatel harjutada, sest muusikakooli kontsertmeister Jüri Pastarus oli Adelbert Eljandi suur sõber ja käis neil tihti külas.
“Isa tehtud märkmete põhjal tean, et jõudsin muusikakooli ajal paarsada korda eri paikades esinemas käia. Elasime algul Reinul, mõned kilomeetrid Jõgevalt Laiuse poole. Mäletan, kuidas isa mu ükskord kelgule pani ja läbi tuisu Jõgevale esinema vedas: kui oli lubatud, siis tuli minna, oli siis ilm milline tahes,” meenutas Ülevi Eljand.
Tema mäletamist mööda oli viiuliõpilasi Jõgeva muusikakoolis päris palju. Temaga ühel ajal õppinutest tulid talle meelde näiteks Olavi Sild ja Jaan Viks. Et õpilastel pillimäng pika suvevaheaja jooksul ei ununeks, korraldas Adelbert Eljand oma kodus Reinul suvelaagreid, kus pilliharjutamise kõrval jäi aega ka sportimiseks: joosti, hüpati võsas kõrgust jne.
“Hilisemast ajast, kui juba Jõgeval Mustvee maantee koolimajas elasime, ma laagreid enam ei mäleta,” ütles Ülevi Eljand.
Hoidsid kokku
Kultuuriinimesi polnud tema sõnul siis Jõgeval just palju, aga kes olid, käisid omavahel tihedalt läbi. Ülevi Eljand mäletab, et peale juba mainitud Jüri Pastaruse olid nende sagedasteks külalisteks ka muusikakooli direktor ja solfedžoõpetaja Elvi Mitt-Kotkas, maalikunstnik Osvald Lääne, värvika karakteriga klaverihäälestaja, kelle perekonnanimi oli Hiir jne. Eljandite kodus käisid külas aga ka paljud Jõgeva muusikakoolis loengkontsertidega esinenud muusikud. Nii mäletab Ülevi Eljand näiteks Ines Rannapi külaskäiku. Tuntud viiuldajal oli klaverisaatjana kaasas algklassides õppiv poeg Rein, keda me kõik praegu heliloojana tunneme.
Ülevi Eljandi sõnul oli muusikakool tema isa jaoks hea väljund: üldhariduskoolis ta polekski ilmselt õpetada saanud, sest tema isa, st Ülevi vanaisa oli paari lehma pärast kulakuks tehtud ja ka Adelberti enda meelsus oli tolle aja mõistes “kahtlane”. Vahepeal tuligi tal teha n-ö musta tööd: olla kaevur ja palgiparvetaja.
“Kui Stalin 1953. aasta märtsis suri, võttis isa seinalt viiuli ja hakkas suurest rõõmust mängima,” meenutas Ülevi Eljand.
Küsimusele, miks temast muusiku asemel arhitekt sai, vastas Ülevi Eljand, et kunstist huvituski ta tegelikult varem, kui muusikast. Tema koolipõlves korraldati tihti nii üle-eestilisi kui ka rahvusvahelisi laste joonistusvõistlusi mingil kindlal teemal ning temal õnnestus sealt nii mõnigi auhind saada.
“Ka mu isa oli tegelikult viljakas maalija ja lävis teiste kunstnikega. Kui isa ja Osvald Lääne nimekal maalikunstnikul Elmar Kitsel külas käisid, võeti mindki kaasa. Need olid põnevad retked,” meenutas Ülevi Eljand ja lisas, et kavatseb lähiajal isa maalikogu korrastama hakata ja tema taiestest näituse teha. Ülevi disainerist tütar on lubanud talle nendes ettevõtmistes appi tulla.
Soup 69 ja Peoleo.
Kui Ülevi muusikakooli lõpetas, ütles isa talle, et kuna ta pole juut – aga just juudid jõudvat muusikamaailmas kõige kaugemale –, pole tal mõtet muusikat edasi õppima minna. Ülevi ise oleks väga lenduriks saada tahtnud, aga lõpuks valis kunstiinstituudi arhitektuuriteaduskonna. Pärast instituudi lõpetamist töötas ta 21 aastat EKE Projektis, mida loeti üheks Eesti NSV edumeelsemaks projekteerimisasutuseks. 1970. aastatel projekteeris Eljand koos Vilen Künnapuga Värska sanatooriumi hoone ja Eesti esinduse Moskvas. Eljandi üheks oluliseks tööks oli ka Tallinna botaanikaaia hoone projekteerimine. Tema välja töötatud tüüpprojekti Ella järgi ehitati aga pereelamuid paljudesse Eesti kolhoosiasulatesse. Ent Eljand tegeles omal ajal aktiivselt ka kujutava kunstiga ja kuulus tuntud kunstirühmitusse Soup 69. Tema popilikku graafikat hakatakse praegu taasavastama.
Kui kapitalism EKE Projekti “ära sõi”, läks Eljand tööle Soome, ent paari aasta pärast naasis sealse “lama” tõttu Eestisse. Aastatel 1993-2005 oli ta Valgas linnaarhitekt, seejärel pidas sama ametit Võrus. Pensionipõlve siirdub ta aga pidama taas Valka.
“Istungi siin kastide otsas ja valmistun kolima,” ütles Eljand telefoniusutluses.
Muusikaga jäi ta sinasõbraks ka pärast muusikakooli. Tema viiulimäng ilmestas vahepeal isegi menuansambli Peoleo (1965-1973) kõlapilti. Ansambli asutajaliikmete hulka ta küll ei kuulunud, ent sidemed teiste Peoleo liikmetega kestsid ka pärast ansambli tegevuse lõppu.
Võrus ja Valgaski võttis ta vahel viiuli kätte, esinedes näiteks mõnel luuleõhtul või näituse avamisel.
“Veel viis aastat tagasi oli viiulimäng mul hästi “käpas”, aga nüüd olen tervise pärast tagasi tõmmanud,” ütles Ülevi Eljand. “Muusika teeb hingele palju head. Ja mu isa oli veendunud, et muusikat saab kõigile õpetada.”
RIINA MÄGI
