Jõgeva põhikooli õpilastel on juba kolmel aastal olnud võimalus oma koolimajast lahkumata muuseumi külastada. Kui kahel esimesel aastal sai vanavaranäitus teoks ajalooõpetaja Jana Tiido eestvedamisel, siis tänavu olid näituse koostajateks ja ülespanijateks 8d klassi õpilased Egert Õim ja Kaur Aluoja.
Jõgeva põhikoolis on kaheksanda klassi õppekavas muu hulgas ette nähtud loovtöö. Selle võib teha mistahes õppeaines. Õpetaja Jana Tiido pakkus sel õppeaastal ühe loovtöö teemana välja vanavaranäituse koostamise. Ajaloohuvilised noormehed Egert Õim ja Kaur Aluoja võtsid, nagu öeldakse, väljakutse vastu ning veebruaris ja märtsi algul saigi kooliraamatukogu lugemissaalis näha nende koostatud näitust.
“Näitus oli avatud enam kui kuu jooksul,” ütles poisse juhendanud Jana Tiido.
Kõigepealt kirjutasid poisid Stuudiumisse, st veebikeskkonda, kus toimub kooli nn virtuaalelu, üleskutse, et õpilased ja õpetajad näitusele vanu esemeid, dokumente ja muud tooksid. Sellest üksi siiski ei piisanud. Tuli ikka kasutada ka vana head isikliku veenmise meetodit.
“Käisime klassist klassi ning rääkisime õpilaste ja õpetajatega,” ütles Kaur Aluoja.
Kui poisid esimese “saagi” lugemissaali välja olid pannud, mõjus see kui uus üleskutse: mõnelegi tuli meelde, et ka temal on kodus mõni huvitav ese.
Ühtekokku tõi näitusele eksponaate umbes kakskümmend õpilast, õpetajat ja muud kooli töötajat. Ka näituse algatajad ise tõid üht-teist: Egert näiteks nõukogude-aegse passi ja metronoomi (seda eset mäletavad küpsemas eas inimesed eelkõige Valdo Pandi legendaarse saate “Täna 25 aastat tagasi” sissejuhatusest) ning Kaur Siberisse küüditatud inimeste kohta käivaid materjale. Vanavara said kõik lugemissaali lauad täis.
Balletilavalt kooli
“Päris tükk aega nuputasime, kuidas näitust vormistada,” tunnistas Egert Õim.
Asjad otsustati grupeerida teemade kaupa. Ühel laual olid näiteks mänguasjad, teisel nõuka-aegsed dokumendid, kolmandal tööriistad, neljandal spordijalatsid ja sportimisvahendid, viiendal õpikud ja raamatud, kuuendal 20. sajandi algusest pärit esemed jne.
Jana Tiido arvates sai näitus päris huvitav. Õpilastel oli näiteks võimalus seda vaadates teada saada, et nende inglise keele õpetaja Eevi Mootse on kunagi Vanemuise teatri laval balletti tantsinud. Ta õppis nimelt Vanemuise balletistuudios ja stuudiolased tegid kaasa nii mõneski selle teatri lavastuses. Nende aegade meenutuseks on Eevi Mootse alles hoidnud ühed üsna läbitantsitud varvaskingad.
Tore oli õpilastel vaadata ka 1979. aastal Jõgeva keskkooli 1b klassi õpilasele Anneli Teppole välja antud kiituskirja, millele on klassijuhatajana alla kirjutanud Ilme Kraaner. “Praegu on mõlemad meie kooli õpetajad, ainult et Anneli Teppo kannab nüüd perekonnanime Jäme,” ütles Jana Tiido.
Mänguasjade laual kujunesid publiku lemmikuteks Margus ja Asko Kuzenko kodust pärit kolm vana plekist mänguautot. Koristaja Meeli Meltsak tõi aga lastele näha lambavilla töötlemiseks vajalikud riistad, nagu kraasid, voki jne.
“Et lambarauad olid meil ka olemas, sain eksponaatide põhjal ära seletada kogu tööde käigu lamba pügamisest kuni kanga kudumiseni,” ütles Jana Tiido.
Omal ajal olid üheks minevamaks Eestis toodetud kaubaks tootmiskoondises Norma tehtud plekist kuivainepurgid: neid võis leida kogu suure Nõukogude Liidu köökidest. Jõgeva põhikooli vanavaranäitusel oli kuivainepurkide komplekt, mis oli alles kilepakendist välja võtmata ning millel oli peal ka hind: viis rubla ja 72 kopikat.
Lapitud suusad
Õpilased käisid vanavaranäitusel enamasti klasside kaupa ja seletusi jagas neile seal Jana Tiido.
“Õpilased olid väga elevil, kui avastasid väljapanekus esemeid, mis neilgi kodus olemas,” ütles Jana Tiido. “Ka õpetajaid oli huvitav jälgida, kui nad näitust külastasid. Neil olid jälle omad asjad, mille peale silm särama läks.”
Jana Tiido sõnul võimaldasid näituseeksponaadid nii mõnegi teema lastele lahti seletada. Näiteks Tšehhi firmas Botas toodetud uhked valged suusasaapad sobisid illustreerima nõuka-aegse tarbekaupade defitsiidi teemat: igaühel selliseid saapaid hankida ei õnnestunud. Vanad puusuusad olid jälle ere näide sellest, et omal ajal ei visatud midagi kergekäeliselt minema, vaid püüti katki läinud asju ikka parandada. Näitusele toodud suusad olid nimelt mitmest kohast lapitud. Nõuka-aegsete dokumentide varal sai õpetaja seletada, milliste visuaalsete märkide järgi selle ajajärgu dokumente üldse ära tunda.
Näitusel mängiti ka äraarvamismängu. Üleskeeratavat reisipardlit nähes ei osanud peaaegu keegi arvata, milleks seda kasutati. Ka gooti kirja lugemisega jäädi üldjuhul hätta: selle oskuse testimiseks oli näitusel võtta 90 aastat tagasi välja antud aabits, mille tõi kohale Hanna-Liisa Kallas.
Küsimusele, miks Jõgeva põhikoolis ajutist muuseumi tehakse, vastas Jana Tiido:
“Koolis õpetatav ajalugu on üsna kuiv: see sisaldab palju fakte ja vähe elulisi detaile. Ise muuseumi tegemine aitab mõista, et tegelikult elame me iga päev ajaloo sees ning meie kodudes on päris palju asju, mis kõnelevad meile möödunud aegadest. Tõtt- öelda tundub lastele kõik see, mis enne nende sündi toimunud, juba ajaloona.”
Egert Õim ja Kaur Aluoja said tänavust vanavaranäitust tehes kogemuse, et inimesi veenda pole kerge, ent kui n-ö õigele nupule vajutada, siis ollakse vägagi vastutulelikud. Nüüd seisab poistel ees veel näituseprojekti kokku võtva ja fotodega illustreeritud kirjaliku töö koostamine. Selle eest saavad Egert ja Kaur ka hinde.
“Usun, et vanavaranäituste traditsioon jätkub,” ütles ajalooõpetaja Jana Tiido. “Ainult et tulevikus võiks õpilastele delegeerida mitte ainult näituse koostamise, vaid ka selle tutvustamise. Kui osata asjadele juurde rääkida paeluvat lugu, siis kuulavad lapsed hea meelega.”
RIINA MÄGI
