Eesti tervishoiule tehtavad kulutused pole suunatud tervise hoidmisele, nagu termin lubaks arvata, vaid tagajärgedega tegelemisele ja akuutse haiguskulu krooniliseks muutmisele. Kokkuhoid oleks tohutu, kui pühenduksime ennetustööle. Meenuvad ajad, mil profülaktilised terviseuuringud ja vaktsineerimised olid tavapärased. Tagajärgede asemel pühenduti siis põhjustele. Taasiseseisvunud Eesti pööras kõik pea peale, tervishoid kommertsialiseerus, retseptide kirjutamine ja ravimite manustamine surus ennetustöö nurka. Nii tekitati olukord, kus vaatamata ressursside kasvule on vahenditest ikka puudus.
Töövõimetute eestlaste read täienevad, kümne aastaga on nende arv kahekordistunud. Isegi elanike arvu vähenemise tingimustes jätkub töövõimetute arvu kasv (viimasel kolmel aastal seitse kuni üheksa protsenti aastas). 2012. aasta alguses oli Eestis 90 100 töövõimetuspensioni saajat, aasta varem oli neid 7500 võrra vähem. Oleks kõikidel julgust ja ressurssi läbida bürokraatlik kadalipp, võinuks töövõimetute arv veelgi suurem olla.
Statistilised andmed kinnitavad, et Eestis on töövõimetute arvu kasv üks kiiremaid OECD riikide hulgas (riike on 34 ). Töövõimetute arvu vähendamiseks võidakse karmistada töövõimetuks tunnistamise reegleid, kuid see ei tõsta riigi elanike elukvaliteeti.
Raviteenusesse panustamine pole tulemuslik, sest selle mõju elanikkonna tervisele on väike (erinevatel hinnangutel 10 -20 protsenti). Panustada tuleks ennetustööle. Perearstid pole aga asjast huvitatud – raha tuleb lihtsamalt arvele, puudub ka nõutav kompetents. Haiglas praktiseerimata (haigusjuhtude keskmes viibimata) ununevad kunagi omandatud oskused ja teadmised. Saatekirjade, haiguslehtede, tõendite ja kordusretseptide väljakirjutamine teadmistepagasit ei kasvata, nohu, köha ja muude igapäevaste haiguste diagnoosimine ja ravi uusi kogemusi juurde ei anna. Tõsisemaid haigusi diagnoosivad ja ravivad eriarstid.
Eestlaste perioodiline tervisekontroll koos tervislike eluviiside propageerimise ja harrastamisega oleks väga vajalik, sest nii saaks vähendada ravikulusid, parandada elukvaliteeti. Muudatused tervishoiusüsteemis eeldavad muudatusi rahastamispõhimõtetes. Võimalusi on mitmeid, mina eelistan haigekassa vahenditest mingi osa suunamist teenuse tarbija käsutusse. Summad võiksid tervishoiuinstitutsioonide ja patsientide vahel jaguneda näiteks 4/5:1/5). Kui patsientide valikuvõimalusi ei avardata, pistab meditsiin meid kõiki nahka.
i
EUGEN VEGES
