Tabivere vallas tegutsev Juula külaselts korraldab vähemalt korra-paar aastas pikema reisi, et uudistada, kuidas teistel sama sorti ühendustel läheb, vahetada võõrustajatega kogemusi ja hankida edenemiseks värskeid ideid.
Septembrikuu esimesel laupäeval alustati pikka ja põhjalikku bussireisi, mille ametlik nimi „Õppesõit kogukonnateenuste radadel” ja mida toetati läbi projekti „Aktiivne kolme küla kogukond” Leader- programmist.
Pealinna külje all lootusrikkalt
Kaugelt tulija esmamulje oli, et Saku valla Metsanurme küla kannab ainuõiget nime. Selleks, et jõuda külakeskuse aasale ehk nurmele, tuli bussiga tihedas padrikus ehk metsas tiirutada ja pisut eksidagi. Aga see pusimine oli vaeva väärt, sest vaade, mis uudistajaile kohale jõudes avanes, oli imekena, ühtaegu arhailine ja nüüdisaegne.
Nii külakeskuse ülesehitamisega kui kogu küla seltsielu (taas)äratamisega alustati keerulistel, vastuolulistel ja vaestel üheksakümnendatel. Neid kasvuraskusi mäletab kõige paremini sama küla põliselanik, seltsi loomise hing ja külavanem Enn-Toivo Annuk.
Külamajaks ehitati ümber möödunud sajandi algusest pärit üsna kehvas seisus rehehoone. Pea sama keeruline oli rahvast ühes suunas mõtlema-vaatama saada, sest skeptikuid ja pessimiste, kes sooviksid, et kõik jääks pigem nii, kui oli, leidub alati ja igal pool.
Aga praegu on umbkaudu 550 elanikuga Metsanurme külal hoolikalt soojustatud ruumikas maja, kus koos käia ja pidusid pidada. Endisi aegu meenutab reheahi, mis muide täiesti küttekorras. Lõviosa soojast annab aga võimas kamin, mida toetavad õhksoojuspumbad.
Siin saab kooskäimisteks ja seminaride-koolituste läbiviimiseks ruume rentida, ka ööbida. Süüagi pakutakse, kui vastav tellimus sisse antud. Avaral vaimukate puuskulptuuridega kaunistatud ja kiikedega varustatud õuel on reas kämpingumajakesed, kus samuti ööbida saab. Lisaks hoiab külaselts korras ligi kümne kilomeetri pikkust RMK matkarada ja korraldab seal retki, kaasates nende juhtideks loodusharidusega asjatundjaid. Tööst ja külastajatest puudust pole ning tänu sellele ei maksa külaseltsi kuulujad juba aastaid enam liikmemaksu. Pealinna, seega töökohtade lähedus annab Metsanurmele ja kogu Saku vallale eelise, millega meie siin lõuna pool kiidelda ei saa: elanike arv kasvab seal jõudsalt.
Hommikul tõustes kohe tööl
Vihula vallas, Võsu aleviku serval pesitseb Jaanioja käsitöötalu. Perenaist Janika Saart tunnevad ilmselt kõige paremini mudilased ja nende vanemad lähedalt ja kaugelt, sest tema ongi Mamsel Janika, kes käsitöö- ja loovuslaagreid korraldab, lapsi muinasjutumetsa viib, neile põnevaid lugusid jutustab ja kohapeal sündivateks lavastusteks uhked kostüümid selga annab. „Juba aastaid on meie elukorraldus selline, et ärkame abikaasaga hommikul ja olemegi tööl,” rääkis rõõmus ja kraps perenaine. Talus toimetataksegi nüüd vaid kahekesi, sest kolm tütart on kodunt tuule tiibadesse saanud ning ema-isa juba ka vanavanemaseisusse tõstnud. Käsitöötalu sünnilugu kuulates tuli taas tõdeda, et imelised ideed saavad sageli teoks mitte nende toel, kes sündinud, n-ö hõbelusikas suus, vaid elu edeneb pigem tänu fanaatikutele, kes võimelised nii endale kui teistele tööd rügades tõestama: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka…
Kodust Palmse mõisa õlleköögis tuli perel pöördelistel aegadel ära tulla. Eluasemeks pakuti korterit majas, kus perenaise sõnul kestsid „suvepäevad” ehk lõputud joomingud varakevadest hilissügiseni. Mil moel, millise vaeva ja hinnaga sai keerulise saatusega hoonest ja selle avarast õuest tõeline kodu, muinasjutuline paik, kus olemas püstkoda-söökla, väliköök ning kaugemalgi tuntud sepapada, teavad vaid asjaosalised. Janika käsitöötoas valmivad muu hulgas lapivammused ja lillemantlid, võib lugeda netist Jaanioja koduleheküljelt. Neid muinasjutulisi rõivaid oma silmaga näha ja nende sünnilugu kuulata on aga elamus omaette. Siin saavad uue, lausa kuningliku elu peetud kampsunid, hüljatud mantlid, kangajäägid… Lappide kokkusobitamine, kokkuõmblemine, vanutamine, nõelviltimise abil tervikuks töötlemine, värvimine ja tikandiga kaunistamine on suur ja kallis töö, aga siiski on Janika kunstitööd nii nõutud, et ta peab enda sõnul tellimuste hulgast lausa valiku tegema, millist täitma asub! Mis salata, tegelikult on selline ainueksemplaris riideese hindamatu! Ikka veri on see, mis rähnipoega tagant tõukab, iseasi ainult, kui kuulekas üks või teine linnupoeg oma vere käsule-kutsele on. Janika vanaisa õpetas omal ajal koolitüdrukutele näputööd, õmblusmasin ja lapikott olid tema lapselapse lemmikmänguasjad juba koolieelikuna. Nii oligi saatusel kerge agronoomiharidusega naisest muutusteajal käsitöökunstnik voolida.
„Kui sain suurmajandite ajal hakkama väänkaeltest traktoristidega, siis pole toatäie laste ohjamine mingi probleem,” naeris Janika, tunnistades samas, et tänapäeva lapsi, kelle kodus puudub sageli nii riidelapikott kui niit-nõelgi, pole teinekord käsitööga sinasõbraks teha kuigi kerge.
Koolimajast külastuskeskuseks
Aseri valla Kõrtsialuse küla oli ammustel aegadel maatameeste, sealhulgas käsitööliste elupaik. Siia, paepealsele rannikule jagas mõis nende pisikeste majade tarvis väikesed krundid. Ja et läheduses, majakestest kõrgemal oli tähtsaim hoone kõrts, sai küla selle järgi nime.
Haritavat maad on siinkandis vähe, Aseri valla rikkus on sinisavi ja paekivi, rääkisid võõrustajad külastuskeskuses, mis on ümber ehitatud endisest koolimajast – eks ole aja märk seegi fakt. Sinisavi kasutab toormena siinne tellisetehas, mille tootmine põhineb Austria kapitalil, kuid jõukaks see asjaolu valda ei tee, sest nüüdisaegne tehnoloogia välistab vabrikus suure tööjõukulu. Suur osa kohalikust rahvast käib tööle Rakverre ja Kundasse.
Kõrtsialuse külaselts teeb omalt poolt kõik, mis nende võimuses, et elu kohapeal edeneks, kuigi õhukese rahakotiga vald MTÜ-sid ei toeta. Külastuskeskuses antakse seminarideks ja koosviibimisteks ruume rendile, korraldatakse töötube, toormeks ikka seesama iidvana sinisavi. Kompleksi kuulub võimas energiapüramiid ning avatud on ka põneva menüüga Jäägrigrill.
Keskuse ajalootoas jäi silma kodulooteemaliste brošüüride rohkus, mis on antud välja oma kulu ja kirjadega ning projektirahade toel.
„Meie inimestele on nende kodukant armas, nad on selle ajaloost huvitatud,” kinnitas külastuskeskuse perenaine Anneli Bobrov, tunnistades, et temagi on oma kodukoha kauni looduse ja võimsa pankranniku üle uhke.
i
KAIE NÕLVAK
