Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 14 ütleb, et igaühel on õigus haridusele ning õigus saada kutse- ja täiendõpet.
Veel napid viis aastat tagasi vaatasime just selle artikli poole hambaid kiristades — õppemaksumäärad EL riikide ning “kolmandate riikide” vahel erinesid nagu päev ja öö. Võimalusi Euroopa Liidu siseseks õpirändluseks oli külluses, kõik meile kättesaamatud. 2008. aastal on Eesti Euroopa Liidu täieõiguslik liige. Kas kasutame oma õigust haridusele piisavalt?
Õpirändes vaid üks protsent üliõpilasi
Võimalusi selleks on loodud väga palju. Euroopa ülikoolide uksed on meie noortele lahti, õppemaksumäärad ei erine. Euroopa Liit väärtustab kõrgelt elukestva õppe ideed ning seda toetavaid programme on võrdlemisi palju.
Teisalt aga ei leia me statistikat vaadates midagi rõõmustavat. Õpirändes osaleb vaid üks protsent Eesti üliõpilasi. See näitaja on Euroopa üks madalamaid. Miks nii? Hiljuti Eesti Üliõpilaskondade Liidu volikogul esinedes jäi kõlama mõte, et akadeemilised võimalused on küll loodud, ent sotsiaalne pagas jätab soovida. Ehk teisisõnu — riik küll ütleb, et minge ja rännake, kuid leivakotti kaasa ei anna. Kui võrrelda tänaseid üliõpilasi minu põlvkonna ehk 1980. aastate tudengitega, siis on märgata mõndagi murettekitavat. Tol ajal olid üliõpilasaastad täieõiguslikuks õppimisetapiks inimese elus. Tõsi, kooli kõrvalt käidi ka tööl, ent seda tegid siiski vähesed. Tänapäeval on aga olukord vastupidi. Kui küsida tudengilt, millega ta tegeleb, vastatakse, et töötan ja õpin ka kõrvalt.
Maailma vaatamiseks, õppimiseks, lihtsalt olemiseks on vaja aega. Eesti ja mitmete teiste üliliberaalsete riikide probleemiks on ühiskonnas valitsev edukultus. Elufaasi “üliõpilane” peaaegu ei eksisteerigi, sest saavutamisega on kiire. Kui ei saavuta, oled luuser. Üks protsent üliõpilastest õpirändes on tõepoolest väga vähe.
Vaimsed vajadused jäävad tagaplaanile
Nõnda seataksegi prioriteediks pigem korralik auto ja maja äärelinnas. Teisisõnu — jätame iseenda vaimsed vajadused tagaplaanile. Kasvatame ehk näiliselt mõnda aega küll riigi majandust, ent rahvusliku vaimse rikkuse varasalv jääb aina tühjemaks.
Euroopa Parlamendi kultuuri- ja hariduskomisjoni liikmena tean, et sarnased on probleemid mitmes liikmesriigis. Olen veendunud, et ka Eesti peab hakkama senisest enam keskenduma hariduse kättesaadavusele.
Ühtlustatud keskharidus ilma pseudo-eliitkooli siltideta, tasuta ja kvaliteetne kõrg- ja kutseharidus, täiendõppe ning -koolituste kättesaadavus, välismaal õppimist soosiv õppetoetuste süsteem — need on teemad, millele järgnevatel aastatel keskenduma peame. Tuleb mõista, et haritud rahvas ja heaoluriik on omavahel kriitiliselt seotud.
Haridusele panustamine tähendab iseenda tulevikule panustamist. Ma tahaksin südamele panna kõigile inimestele: andke endale aega võtta vastu väljakutse end harida! Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikena on meie ees lahti lugematu arv uksi, tuleb need ainult üles leida. Tuleb olla nõudlik ja mitte leppida vähemaga. Olgem aktiivsed ja otsigem võimalusi silmaringi avardamiseks. Olles avatud Euroopas pakutavale, saame kaasa võrratult palju – kultuuri, keeled, traditsioonid, konkurentsivõimest rääkimata.
MARIANNE MIKKO, Euroopa Parlamendi liige, sotsiaaldemokraat
