Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) uus terviktekst oli riigikogu töölaual viis aastat tagasi. Menetlesime seadust parlamendis pool sellest ajast. Täna on eelnõu taas meie ees laual ning nii mõnigi põhimõtteline valdkond vajab põhjalikku remonti.
Kui me 2008./2009. aastal seadust arutasime, siis sai see lõpuks kinnitatud selles vaimus ja ühisel kokkuleppel, et täiendavad kohustused kohalikele omavalitsustele kompenseerib riik. Nii näiteks sai seadusse sisse kirjutatud terve peatükk, mis puudutab hariduslike erivajadustega (HEV) õpilasi, nende senisest aktiivsemat integreerimist tavakoolidesse ning vastavate õppemeetodite, eri õppevormide jms arendamist. See kõik nõuab kvaliteetse tugipersonali olemasolu ning ka n-ö tavaõpetajate koolitamist erivajadustega laste õpetamiseks ja kasvatamiseks.
Omavalitsustel ei jätku raha
Ilmselgelt nõuab nende algatuste arendamine raha, mida kohalikel omavalitsustel pole. Kui me tahame endiselt nõuda HEV laste enamat integreerimist tavakoolidesse, siis peame selle tarvis leidma ka vahendid.
Tugipersonali rahastamise osas on kokkulepe käesoleva aasta lõpuni. Mis saab aga edaspidi? On liikunud kuuldused, nagu sooviks haridusminister tugipersonali rahastamise siiski kohalike omavalitsuste õlule tõsta. Ma saan aru, et see tõepoolest kunagi oligi omavalitsuste ülesanne, kuid täiendavate funktsioonide lisandumine ning HEV ja n-ö tavalaste senisest aktiivsem integreerimine nõuab lisavahendeid.
Kohtusin möödunud nädalal Haapsalu linna algkoolis haridustöötajatega, kes tõdesid kui ühest suust, et täna ei ole suurel osal õpetajatel oskusi sellistel puhkudel hakkama saada. Me ju ometi ei soovi, et mõni õpiraskustega ja käitumishäiretega laps segaks ja häiriks kogu ülejäänud klassi õppetööd. Kuid vastavate oskuste puudumisel see täpselt nii kipub minema. Ministeeriumil on plaan küll järgmise EL finantsperioodi vahenditest (2014-2020) suunata lisaraha õpetajate täiendkoolitusse, kuid sel aastal võeti 3,8 miljonit eurot õpetajate täiendkoolituse rahast palgatõusuks. Ja see on suur summa.
Õpetajatele peab seadusega andma tegevusruumi
Koolivägivalla teema on täna taas aktiivselt õhus. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadust välja töötades kirjutasime seadusesse sisse terve rea mõjutusmeetmeid, kuidas konfliktiolukorras käituda ning millised õigused on õpetajal õpilaste korralekutsumiseks. Tuleb välja, et oleme olnud liialt leebed. Ridala põhikooli õpetajatega kohtudes sain kinnitust oma seisukohale, et kindlasti peab seadusega andma õpetajatele enam tegevusruumi. Ühe põhimõttelise muudatusena peab seaduses looma võimaluse õpilane klassist välja tõsta (otse loomulikult vägivalda kasutamata). Võib-olla on praktiline veel mõningate täiendavate meetmete seadustamine, sest täna on korrarikkujate peamiseks enesekaitsevahendiks teadmine, et õpetaja niikuinii midagi teha ei tohi. Ja see ei ole minu arvates õige. Kui seadus loob õpetajale senisest laiema tegutsemisruumi, siis mõjub see mõningatel juhtudel kindlasti ka preventiivselt.
Uus riigieksamite süsteem on muutnud õpetajad, koolijuhid ja õpilased tõeliselt murelikuks. Seaduses sai fikseeritud nõue, et eksam on sooritatud siis, kui saavutatakse vähemalt 50- protsendiline tulemus. PGS-iga sätestasime ka uue loendi kohustuslikest riigieksamitest, milleks on eesti keel, võõrkeel, kitsas või lai matemaatika. Lisaks koolieksamina õppevaldkonna komplekseksam ning uurimistöö. Seadust vastu võttes sai seda tehtud teadmises, et riigieksamite sisu ei ole tulevikus kindlasti sama karm kui seni. See tähendab, et enamik õpilasi oleksid ikkagi võimelised kooli edukalt lõpetama. Näiteks kitsa matemaatika riigieksam peaks olema piisavalt üldine, et ka kõige humanitaarsema taustaga õpilane saaks jõukohase pingutusega eksami edukalt sooritatud. Kui külastasin möödunud kuul Tartumaad, väljendasid sealsed pedagoogid aga nördimust, sest neil ei ole infot, mida näiteks kitsa matemaatika riigieksam endast kujutama hakkab ning kui keeruline ikka on see 50-protsendiline sooritamine. Seda infot meil täna ei ole, kuid võinuks juba ammu olla. Minu ettepanek on need nõuded kriitilise pilguga üle vaadata. Seni, kuni ei ole detailset nägemust plaanitavate riigieksamite sisust, ei saa minu meelest uut korda ka rakendada.
Rahastamispõhimõtted selgeks
Kuigi me seadusandjatena ei poolda kooliastmete sunduslikku lahutamist, on ministeeriumil ohjad, et põhikooli ja gümnaasiumi lahkulöömist (või näiteks gümnaasiumiastme sulgemist) läbi rahastamise diferentseerimise siiski reguleerida. Ma ei poolda, et rahastamise reguleerimine jääks pelgalt määruse tasandile. Seaduses tuleb selgemalt fikseerida rahastamise põhimõtted. Väga oluline tahk selle juures on ka erisuste küsimus. Minister on kinnitanud, et erisused strateegiliselt olulistele piirkondadele tulevad, kuid nendest on täna veel vara rääkida. Leian, et need erisused konkreetsete koolide näol on tarvis kohe täna lauale tuua, millal siis veel.
Viimane, kuid mitte vähem tähtis teema on pikemas plaanis õpetajate palgaastmete kaotamine. Täna on õpetajatel motivatsioonisüsteem. See, kes rohkem pingutab, ennast enam harib, teemakohaseid artikleid kirjutab, koolitusi läbib, pikemat staaži omab jms, saab taotleda kõrgemat astet, mis toob ka parema palga. Nii on näiteks võimalik noorem-pedagoogil aastatega õpetaja-metoodikuks tõusta. Kui see astmestik kaob, siis jääb palga maksmine direktori otsustada ning võib tekkida oht, et eelistatakse seda õpetajat, kellega paremini läbi saadakse, kuid kelle akadeemiline võimekus ei pruugi olla kõige parem. Loomulikult on ka tänase süsteemi puhul kitsaskohti, kuid minu meelest tuleb muutusi kavandades asi põhjalikumalt läbi mõtelda. Tänane plaan minus kindlust ei tekita.
PGS sisaldab arvukalt detaile, mis kõik põhjalikku analüüsi ning läbitöötamist vajavad. Ülaltoodud näited on neist kõige olulisemad. Mainitud murekohtadele lahenduste leidmine on eelnõu seaduseks vormistamise eelduseks.
i
LAURI LUIK, riigikogu kultuurikomisjoni liige, Reformierakond
