Mulle sattus kätte Lydia Koidula luuletus “Meil aia äärne tänavas”. Kindlasti on enamus selle luuletusega tuttavad juba kooliajast, aga üle lugeda tasub seda ikka ja jälle. Kui jõudsin kohani “… kus üle aia tahtsin siis ta kombel vaadata”, sai mulle selgeks, kui väga ma tegelikult sinna aia taha kiigata tahan. Inimlikust uudishimust. Tahaks teada mis aia taga tegelikult toimub ja kas seal üldse midagi toimub või käratsetakse seal niisama. Vaatame siis koos…
Eluolu paranedes kasvab nende inimeste hulk, kes head teha sooviksid. Olen kohanud palju häid inimesi, kes seda siiralt soovivad. Head saab teha mitmeti, kuid minu meelest vajab heategemine samasugust mõtestatud sihiseadmist nagu ettevõtlus, kus hea ettevõte seab endale eesmärke valitud äris püsimiseks. Kaaludes ja mõeldes millist kasu ühest või teisest tegevusest sünnib.
Kampaaniale järgneb argipäev
Kui pikemalt üle aiaääre piiluda, siis selgub, et Eesti heategevuslik aiatagune on segamini. Oi, kui palju on sellel põllul askeldajaid! Rõõm on näha, kuis sebitakse ja toimetatakse, aga….
Vaatan ja kuulan rõõmuga, kuidas laste hoolekande valdkonnas üha rohkem annetusi tehakse ja vabaühendusi tekib. Igaüks püüab omal moel kaasa aidata sellele, et laste elu paraneks ja teatud osas see nii ka läheb. Samas ei unustata ka ennast pildile paigutada, sest lapsed on “märgid”, mis müüvad.
Minu meelest peaksime endale selgeks tegema selle, et ühekordne suure hulga laste kokkuvedamine massiüritusele või ühekordse kampaania korraldamine on küll tore ja silmapaistev ettevõtmine, aga sellele järgneb alati hall argipäev, mida ühekordselt sellesse “ärisse” sukeldujad kuidagi tähele ei taha panna. Lapsed aga küll.
Küsimus on väärtushinnangutes. Kui ei jagu vahendeid esmasteks teenusteks lapse heaolu parandamisel ja arengus edasijõudmisel, siis kas ei peaks keskenduma just nendele vajadustele, et tegelikke tulemusi saavutada?
Ühe aktsiooniga tubliks?
Vaadake hetkeks omaenda pere lapsi. Nemad teavad, mida nende vanemad saavad neile lubada. Tihti küll jonnitakse ja kaubeldakse, aga lõpuks otsustavad ikkagi vanemad ning lapsed saavad sellest aru, sest vanematel on enamasti õigus. Otsuse aluseks on materiaalsed võimalused ja vanemate kogemused asjade ning ettevõtmiste vajalikkusest.
Mis sellest, et klassiõest sõbranna sõidab Stockholmi Timbalandi kontserdile. Sina pead koju jääma, sest seda ei saa sinu vanemad lihtsalt rahaliselt lubada.
Miks arvab keegi, et kui üks kord seda lapsele lubada, oskab noor inimene aru saada, et see on erand ja tõesti ainult üks kord? Laps tahab teada, miks ei või tulla teist ja kolmandat korda. Et kuidas siis eelmine kord see või see “heategija” raha leidis?
Need on küsimused, mis vajavad vastust ja vastajateks peavad jääma inimesed, kes lastega koos päevast päeva ja aastast aastasse töötavad. Seda peaksid teadma kõik heategevust korraldavad inimesed, kes soovivad aidata neid lapsi, kes mingisugusel põhjusel peavad oma bioloogilisest perest eraldi elama. Lubamatu on selle peale mitte mõelda.
Kõõludes aiaplangul, märkan ma just neid ühekordseid aktsioone ja lühiajalisi projekte, mis tähtedena heategevustaevasse tõusevad ja siis langedes kustuvad ning lagunevad. Toome lapsed kokku, anname palju ja lähme laiali.
Ei ole võimalik, et lapsest õnnestub tubli täiskasvanu kasvatada ühe aktsiooniga või ühe aastaga. Võib-olla on keegi selleks võimeline. Mina isana sellesse ei usu. Ei ole tähtis anda üks kord ja palju, vaid mitmeid kordi ja vähe. Veel tähtsam on olla veendunud, et seda ei kaubeldud minult välja, vaid ma tahtsin seda teha ja ma tean, mis sellest muutub. Nii õpivad kõik. Arvestama ja rõõmu tundma need, kelle pole oma päriskodu, samuti need, kes elavad õnnelikku pereelu.
Aialt maha ronides pean tõdema, et „…. ei poolt nii armast olnud seal kui külatänaval” või nagu ütleb SOS Lasteküla patroon proua Evelin Ilves: “Rohkem ja paremat heategevust!”
Margus Oro,
SOS Lasteküla Eesti Ühingu tegevdirektor
