Plaanitav omaosalustasu hakkab tõenäoliselt kehtima alles jaanuaris ja seda praegu küll prognoosida ei oska, mis siis edasi saab.
Meie haiglas on praegu kümme Haigekassa rahastatavat hooldusravikohta. Ega see kerge olema ei saa. Eriti raske on olukord selliste hooldusravil olevate pensioniealiste inimeste jaoks, kes elavad üksi korteris. Liiati veel siis, kui sellistel inimestel pole näiteks lapsi ja kui omavalitsus, kus nad elavad, neid samuti toetada ei suuda. Mustvee linn tõenäoliselt oma patsiente toetada ei suuda.
Veidi kergem on olukord nende hooldusravil olevate pensionäridest patsientide jaoks, kes elavad kahekesi. Kui inimene saab korralikku pensioni ja tal on olemas ka abikaasa, siis saab ta omaosaluse tasumisega minu arvates hakkama.
Meil saab hooldusravil olev inimene korralikult süüa, tuba on soe ja tema eest kantakse kenasti hoolt. Selles mõttes minu hinnangul olukord väga hull ei ole. Kuidas see tegelikkuses välja hakkab nägema, seda näitab aeg. Eks igale inimesele on võimalik omal moel vastu tulla. Kuidas omaosalustasu kehtima hakkamine meie haiglat mõjutab, ka seda näitab alles lähitulevik. Aga hästi see meid ei mõjuta, see on kindel.
Mis puudutab Haigekassa reservi, siis mina pole küll majandusteadlane ja ehk mitte päris õige inimene selle üle otsustama. Samas ma mõistan inimesi, kes praegu otsuseid peavad langetama. Arvestada tuleb sellega, et järgmisel aastal laekub Haigekassasse veelgi vähem raha kui tänavu. Prognooside kohaselt kasvab järgmisel aastal töötute osakaal veelgi.
Mina haigla juhina loomulikult tahaksin, et Haigekassa reservist meditsiinile raha juurde antaks. Ega riik ennast ikka lõhki ajada ka ei saa. Kõige lihtsam on öelda, et loomulikult ei tohi haiglad rahastuses kaotada ja loomulikult ei tohi meditsiini valdkonnas rahastamist vähendada. See oleks ju mulle kui haigla juhatajale kasulik. Ent järgmise aasta prognoosidest lähtuvalt tuleb reservide kasutamisel olla äärmiselt ettevaatlik. Seetõttu ei pea ma tõesti hetkel mõistlikuks seda reservi kasutusele võtta.
Kui kõikides valdkondades on raha vähendatud, siis kahjuks ei saa selles osas ka tervishoiust mööda minna. Loomulikult kannatavadki kõige rohkem just väikehaiglad, kelle lepingumahud on niigi võrreldes suurte haiglatega tunduvalt väiksemad. Samas on minu arvates alati olemas mingisuguseid võimalusi ja sisemisi reserve oma töö korraldamiseks.
Praegugi on näiteks taastusravis, mida meiegi pakume, omaosalus 30 protsenti. Kui inimesel on raskusi selle maksmisega, oleme üheskoos otsinud võimalusi, kuidas olukord lahendada. Suvel ja sügisel tegime taastusravi osas klientidele hinnaalandust. Võib-olla annab meile praeguses olukorras kindlustunnet tõsiasi, et oleme kogu aeg elanud väga kasinalt.
Hea meel on sellest, et me pole kellelegi võlgu. Samuti võin kinnitada, et raskustele vaatamata me oma inimesi koondama ei pea. Oleme koondamised juba ammu teinud ja rohkem pole meil enam töötajate pealt kokku hoida võimalik. Meil pole kuigi kõrged palgad ja seetõttu pole me pidanud ka palkasid kärpima. Sellel aastal tuleme me haigla majandamisega toime, mis järgmisel aastal saab, seda näitab tulevik. Mulle tundub, et peale omaosalustasu kehtima hakkamist võib osa inimestest alguses ravile mitte tulla, aga hiljem sellega harjutakse ja patsiendid tulevad jälle ravi saama. Nii on olnud tavaliselt igasuguste hinnatõusudega. Ma tahan veelkord toonitada, et olukord riigis tervikuna on väga tõsine ja seetõttu tuleb pingutada kõigil inimestel ja kõigil eluvaldkondadel.
iii
MINNI TARUM, Mustvee Haigla juhataja
iii
Ma arvan, et omaosaluse kehtimahakkamine ei tähenda muutusi eraldi ainult meie haigla jaoks. See tähendab kõigi hooldusravihaiglate jaoks seda, et kui omaosalus on 15 protsenti, siis praeguse seisuga on see umbes 100 krooni päev. Kui meile satub hooldusravile eakas üksik inimene, kellel on vaja maksta kulud eluaseme eest, siis millisest summast ta maksab veel lisaks see 3000 krooni, mida kavandatav omaosaluse kuutasu eeldab?
Inimene saadetakse meile ikkagi perearsti saatekirjaga, ta ei tule meile lihtsalt niisama puhkama. Seetõttu on hooldusravi selle inimese tervise seisukohalt vajalik. Hooldekodusse pole omaosalustasu mitte maksta suutvat inimest samuti võimalik paigutada, sest sealset tasu ei suudaks ta ju samuti maksta. Kodus selline inimene vaevalt iseseisvalt toime tuleb. Haiglas saab inimene ikkagi spetsiaalset ravi ja ka füsioterapeut käib meil patsientidega tegelemas.
Eriti hull on olukord siis, kui tegemist on voodihaige inimesega. Tihti ongi nii, et alguses satuvad hooldusravipatsiendid siia lamavate haigetena ja hakkavad seejärel vähehaaval liikuma. Puusaoperatsiooni järel tuleb inimene meile keskmiselt viis päeva pärast lõikust. Selline inimene pole veel võimeline iseseisvalt toimetama.
Pealegi tuleb arvestada tõsiasjaga, et tavaliselt on hooldusravil olevate inimeste näol tegemist vanemaealiste inimestega. Haigekassa peaks nüüd oma reservid kasutusele võtma, ehkki on teada, et tuleval aastal prognoositakse haigekassale veelgi väiksemat maksuraha laekumist. Paraku tähendab tervishoiust raha väljatõmbamine bumerangi efekti, sest meditsiinist raha väljaviimine tõstab hilisemaid kulutusi inimeste ravile.
Ei pea olema majandusteadlane, mõistmaks, et kui majanduslik olukord halveneb, siis inimeste vajadused ravile suurenevad. Minu hinnangul on meie tervishoiusüsteem hakanud viimasel ajal just päris hästi toimima ja oleks väga rumal nüüd lasta sellel süsteemil uuesti lagunema hakata.
Meil on ette tulnud juhuseid, kus hooldusravilt koju viidud inimene on uuesti haiglasse tagasi jõudnud, siis aga juba statsionaarsele ravile. Patsiendid kipuvad niigi kõik hirmsasti koju. Kui nad siis koju jõuavad, hindavad seal tavaliselt toimetama asudes oma võimeid üle. Selline vanainimene komistab kodus kuhugi vaibaserva taha ja kukub mõne luu katki. Võin kinnitada, et meil on selliseid juhuseid olnud.
Lisaks reservide kasutuselevõtmisele on minu arvates meditsiinis olemas veel teisigi sisemisi tegevuse ümberkorraldamise viise kui kõige nõrgema lüli ehk hooldusravil olevate patsientide omaosalustasu kehtestamine.
Enamik meie patsientidest on ju üle kuuekümne aasta vanad. . Mina näen ühe võimalusena tugevamat omavalitsuste toetust hooldusravil olevatele inimestele. Meie piirkonna omavalitsused on õnneks aidanud oma inimestel neid omaosalustasusid maksta. Paraku satuvad ka omavalitsused raskustesse, kui neile pidevalt kohustusi juurde pannakse selleks lisaraha juurde andmata. Ja ega vanurite lapsedki ei saa alati vanemaid aidata, sest tavaliselt on neil omal lapsed kasvatada ja koolitada. Kui omaosaluse suuruseks oleks 25 krooni päev, siis selle 750 krooni kuus kannaks hooldusravil olev inimene ehk veel välja. Seetõttu arvan, et tervishoiusüsteemis tuleks töö sisemiselt ümber korraldada selliselt, et liialt tõsine löök ei tabaks kõige nõrgemaid ja mingil määral tuleks kasutusele võtta haigekassa reserve. Haiglatelt endilt enam ka rohkemat kokkuhoidu välja ei pigista. Meil on niigi ainult 20 hooldusravikohta ja nii väikesel haiglal on äärmiselt keeruline veel mingisuguste kulutuste pealt kokku hoida. Kuid praegusele olukorrale vaatamata olen ma optimist ja usun, et nii meie haigla kui hooldusravi üldisemalt elavad rasked ajad üle ja jäävad tegutsema ka edaspidi.
iii
MERLE MÖLDER, Sihtasutus Põltsamaa Tervis juhatuse esimees
