Liikluses viga ja hukka saanute arv näitab kurvastavat kasvu, kusjuures pea kolmandik rasketes avariides hukkunutest on just jalakäijad, kes jäävad autojuhile pimedal ajal märkamatuks.
Eelmisel nädalal viidi Lõuna-Eestis läbi ennetusprojekt Helkuriga sõbraks, kus umbes tunni vältel jagasid inimesed oma kodukoha elanikele 3833 helkurit. Näitlikult on see seltskond umbes sama suur kui Karksi-Nuia valla elanikkond kokku. Kusjuures helkureid ei jagatud valimatult igale vastutulijale, vaid ainult nendele, kel see tõhus elupäästja püksipõlve kõrguselt puudus. See on mõtlemapanev number jalakäijatest, kes olid autojuhtidele halvasti nähtavad ning liialdatult võinuks neist igaüks olla järgmine number liiklussurmade statistikas.
Nii tavapärases politseitöös kui ka sel helkurkõnnil jagunesid inimeste põhjendused puuduoleva helkuri kohta valdavalt kahte leeri. Ühed polevat seda veel soetada jõudnud ning teised kinnitasid, et ega nad kuigi palju jalgsi üldse käi. Selgitus selline või teistsugune, kuid fakt on, et ükski põhjendus ise ei päästa inimest ohuolukorras. Usutavasti käib keskmine inimene vähemasti korra nädalas mõnes kaupluses, kust on tahtmise korral võimalus endale muuhulgas ka elupäästev helkur soetada. Eesti oludes pole päästev argument ka see, et sombune sügis alles startis ja vajaminev ohutusvarustus on kapist välja pakkimata. Helkur õigustab selle kandmist iga aastaaja pimedamal ajal.
Internetist leiab suurel hulgal erinevaid nõuandeid, kuidas kaitsta end kuritegevuse, puukide, energiavampiiride, stressi, kuumarabanduse, petturite ja teab mille kõige eest. Iga soovitus eneseabiks viib selleni, et oma heaolu, tervist ja elu saab ennekõike igamees ise kaitsta. Autojuhile nähtamatuks jääv jalakäija annab oluliselt suurema hoo sisse loosirattale, mis otsustab juba omasoodu, kas täna veab või mitte. Tõsiasi on, et pimeda õnne korral ei osata õigupoolest hinnata iseendale tekitatud ohtu ning veel vähem tervena koju jõudmist. Mis veel ‒ see pime õnn ei päästa kedagi pikalt. Seepärast tuleb oma elu säästvaid järeldusi teha ammu enne, kui oht täide minna ähvardab ning mõni sõiduk pimeduses liikuva jalakäija teekonna lõpetab.
Üksjagu seletamatu on seegi, kuidas end “autoga sõitjateksˮ pidajad jalgsi liikumist salgavad ning helkurit kui mõnd häbiasja tõrjuvad. Ometi tuleb igal inimesel ette planeerimata olukordi, kus on vaja mõni pikem või lühem teelõik omadel jalgadel läbida. Muret polekski, kui igal inimesel oleks igaks juhuks taskus olemas helkur, mis vajadusel sealt välja võtta. Paraku ei ole helkur aga täna veel nii teadvustatud ohutusvahend kui seda on näiteks autojuhile turvavöö, ehitajale kaitsekiiver või näiteks päevitajale kaitsekreem. Seda hoolimata, et helkur on nende kõigi kõrval odavaim investeering iseenda tulevikku.
Selleks, et meie ise ja ka meie lähedased jõuaksid turvaliselt sihtpunkti, saame ise palju ära teha. Pimedal ajal liikuvate jalakäijate aabitsatõde on lihtne: kanna ise helkurit ja hoolitse, et seda teevad ka sinu lähedased. Näiteks jõulukingitustele mõeldes haara kingikotti oma heale sõbrale või kaaslasele just nimelt helkur, sest paremat kinki ju ei ole. Kinkides helkuri, kingid elu.
TIMO REINTHAL, abipolitseinik
