Tormast pärit tekstiilikunstnik Pilvi Blankin-Salmin on veendunud, et õppida pole kunagi hilja ning et õppida tuleb, kuni elad. Aga mida muud peakski uskuma inimene, kes on kasvanud pedagoogide peres ja kelle lapsepõlv on möödunud Hariduse tänaval?
Pilvi sündides elas Blankinite pere küll veel Rakveres, ent juba aasta pärast koliti Tormasse ja hakati sinna riigilt saadud laenu abil oma kodu rajama. Samal ajal ja samal viisil kerkis Torma külje all asuvasse Lullikatku külla terve tänavajagu õpetajate elamuid. Nii et kui ükskord aastate pärast oli vaja sellele tänavale nimi anda, siis polnud pikalt mõelda vaja: sellest sai Hariduse tänav.
“Lapsepõlvest mäletan, et meie mängud kopeerisid meie vanemate tegemisi: meie vanemad ehitasid ja meiegi ehitasime nende nägemisulatusest kaugemale endale päris korralikke mängumaju ja sisustasime neid narmaspõimes vaipadega. Meie tegevusvabadust ei piiratud ja meil polnud kunagi igav,” ütles Pilvi Blankin-Salmin ja lisas, et vanemate tegevuse kopeerimisel on oluline roll ühiskonna taastootmisel ja edasiarendamisel. Pilvi lapsepõlves oli loomulik, et vanemad tegid lastele ise mänguasju ja töövahendeid. Pilvi isa, kes algul andis Torma koolis poistele tööõpetust ning hiljem suunati rajooni hariduskoondise majandusosakonna juhatajaks, tegi Pilvile nukumööbli ja väikesed kangasteljed, käsitööõpetajast ema tegi esimesed lõiked ja õpetas nende järgi nukkudele rõivaid õmblema.
“Praegu on enamikus peredes selline side katkenud: lapsed ei näe, kuidas vanemad töötavad, ei võta neilt üle nende kutseoskusi ega õpi oma kätega midagi tegema,” tõdes Pilvi Blankin-Salmin. Tema sõnul õpetatakse tänapäeva inimestele põhiliselt seda, kuidas anda ära oma aeg ja saada selle eest vastu raha. See raha vahetatakse omakorda asjade, sealhulgas fantaasiat vähe ergutavate poemänguasjade vastu. Nii võetakse lastelt muu hulgas ära võimalus saada heaks ärimeheks, sest just fantaseerijatest, unistajatest tulevad head ärimehed.
Pilvi ise sai enda sõnul kodunt ja Torma koolist kaasa kõik eluks vajaliku, kaasa arvatud julguse kunstnikuks pürgida. Teades, et nii mõnigi noor on sellisest unistusest vähese eneseusu tõttu loobunud, pani Pilvi oma kuu aega tagasi Jõgeval Betti Alveri muuseumis avatud näitusele meisterlike gobeläänide kõrvale välja ka 14-aastaselt ema juhendamisel tehtud tagasihoidliku vaibakese, mis kujutab ohakanutti punasel taustal ning mis käis 1969. aastal rahvusvahelisel õpilastööde näitusel Tšehhoslovakkias.
“Tahan selle vaibaga näidata, et ka nii tagasihoidlikult alustades võib kaugele jõuda, ning öelda noortele, et kui neil on tõsine soov kunsti õppida ja nad julgevad vastuvoolu ujuda, siis ärgu nad hooligu neist, kes püüavad neile “aru pähe panna” ja öelda, et kunstist ei ela ära,” ütles Pilvi.
Kogu energia ühte punkti
Oma kunstnikusaatust peab ta vägagi õnnelikuks. Kui kunstiakadeemias õppides kogus ta enda sõnul pigem infot, siis tõsine õppimine algas alles pärast akadeemia lõpetamist. Pilvi arvates on nõrka isiksust võimalik vormida koolkonna järgi, aga sel juhul ei kujune temast iseseisvat loojat.
“Olen aastatega vaimselt arenenud. Inimese bioloogiline areng piirdubki umbes 45 eluaastaga, sealt edasi muutub tähtsamaks vaimne side Jumalaga, seose tajumine imelise maailmaga. Praegu on luues hästi võimas ja kindel tunne,” ütles Pilvi Blankin-Salmin.
Oma keeruliste kompositsioonidega gobelääne loob ta tihti kavandi abita. Kavand on valmis tema peas ja luues usaldab ta oma intuitsiooni. Kui Betti Alveri muuseumis näituse avamisel oli Pilvi üsna jutukas, siis ateljees ta enda sõnul ei lobise, sest kogu energia on vaja ühte punkti, st loodavale gobeläänile suunata.
Peale mõtlemisainet pakkuva idee väljendamise püüab Pilvi iga taiest luues lahendada ka mingi tehnilise probleemi. Paraku on isegi kunstiteadlaste ja –kriitikute hulgas vähe neid, kelle teadmised materjalist ja tehnoloogiast neid püüdlusi märgata ja hinnata lubaksid, tavavaatajatest rääkimata. Samas on Pilvi õnnelik, et erinevalt paljude teiste elukutsete esindajatest, on kunstnikul siiski võimalus oma tööst aeg-ajalt näituse vormis aru anda ja publikult tagasisidet saada.
Pilvi peab ennast õnneliku saatusega loojaks ka sellepärast, et on saanud teostada suuri ja südamelähedasi projekte. Üks selliseid on näiteks kaasalöömine poolteist aastat tagasi avatud Avinurme Elulaadikeskuse sisekujunduse loomisel. Elulaadikeskus on nimelt rajatud endisse pastoraati, seepärast on seal ka saal, mida kasutatakse kord talvekiriku, kord pidusaalina. Altarimaali asendab seal Pilvi Blankin-Salmini gobelään, millel on kujutatud inimkätest moodustuvaid spiraale, millest üks suundub ülevalt alla ja teine alt sellele vastu. Keskel need spiraalid kohtuvad ja moodustavad risti. Gobelääni ette valmistades kogus Pilvi Avinurme kohalike inimeste käekontuure. Avinurmest on pärit tema emapoolne suguvõsa.
Üle kümne aasta on Pilvi oma ateljees võõrustanud tõsiste terviseprobleemidega inimesi ning õpetanud neid loovuse kaudu iseennast aitama. Mõne jaoks tähendab see seda, et nad saavad veeta elu lõpuaastad sisukamalt ja väärikamalt (ühel aastal suri vähki tervelt neli Pilvi õpilast), on aga ka neid, kes tervenevad ja leiavad oma elule sootuks uue sisu.
“Üks kuuekümneaastane proua kirjutas mulle hiljuti, et ta on suisa tänulik oma saatusele, mis talle raske haiguse saatis, sest muidu ta poleks kunagi saanud jalga kunstimaailma ukse vahele,” rääkis Pilvi. “Praegu ta maalib, luuletab ja esitab oma luulet. Võib arvata, et tema tegemistest kuuleb peatselt ka laiem avalikkus.”
Pilvi usub, et paljud, kes haigena tema juurde loovusteraapia töötuppa sattunud, poleks võib-olla haigeks jäänudki, kui oleksid õppinud varem oma meeleorganeid täiel määral rakendama ja end loovalt väljendama.
Keel on pseudoprobleem
Pilvi annab ka Tallinna Kunstikoolis maali-, joonistamis- ja kompositsioonitunde. Tema õpetada on mitte-eestlastest 16-20-aastaste noorte grupid. Eri kultuuridest pärit noortega, kelle hulgas on huvitaval kombel üsna palju jalgpallihuvilisi noormehi, on Pilvi meelest väga põnev töötada ja see töö annab ka suurepäraseid tulemusi.
“Keeleoskus, mida teisest rahvusest noorte puhul esiplaanile tõstetakse, on tegelikult pseudoprobleem,” nentis Pilvi Blankin-Salmin. “Tunnen end õpetajana hästi, sest usun, et oskan maalimist õpetada. Igas õpilases tuleb üles leida temas peituv “pärl”. Ning valmis metoodikaga noortele “peale mineku” asemel tuleb neile anda võimalus isiksusekeskseks arenguks. Et seda suuta, peab ka õpetaja end pidevalt täiendama. Minagi tegin möödunud ja ülemöödunud aastal Tallinna Ülikooli juures läbi kutseõppekava.”
Pilvi arvates tuleb osata õppida ka esivanematelt, hoida aus nende teadmisi ja oskusi. Huvist olnud aegade ja eelkäijate saatuse vastu hakkas Pilvi mõned aastad tagasi koguma materjali oma praeguse elupaiga Keila-Joa kohta. Möödunud aasta novembris tuli raamat “Kadunud maailm. Keila-Joa — unustatud ja unustamatu” tema enda kirjastatuna ja tema abikaasa Aleksander Salmini kujundatuna trükist.
“Keila-Joa puhul on otse hämmastav, kui palju olulisi sündmusi sellel väikesel territooriumil on toimunud, kusjuures mitme riigi — Tsaari-Venemaa, Eesti Vabariigi ja Saksamaa — jaoks olulisi sündmusi. Teise maailmasõja ajal tegutses Keila-Joal näiteks Abwehri luurekool,” rääkis Pilvi. Keila-Joa ajaloo uurimine viis teda kokku väga huvitavate inimeste (näiteks Jaan Krossi õpingu- ja võitluskaaslaste Ülo Jõgi ja Enn Sarve) ja kirjalike allikatega. Raamatus on tema sõnul kindlasti mõningaid ebatäpsusi, ent kõige olulisem oli koguda kokku algmaterjal, talletada väärtuslikud mälestused, mida hiljem vajaduse korral uuesti töödelda võimalik. Pilvil endal on plaanis Keila-Joast veel filmgi teha.
Tugevat põlvkondade sidet tunneb Pilvi ka oma suguvõsas. Tal on põhjust rõõmu tunda tütarde Elisabethi ja Johanna eneseotsingute ja -leidmiste üle ning imetleda oma 87-aastast ema, kes tunneb kõige maailmas toimuva vastu endiselt huvi.
“Just emalt kuulen tihti uudiseid selle kohta, missugused raamatud ilmunud või kes missugust raamatut illustreerinud. Oma mõistust hoiab ta vormis ristsõnu ja sudokusid lahendades, suvel toimetab pikalt väljas. Ta on rõõmus iga päeva üle, mis talle antud. Kui mõtlen oma eakatele lähisugulastele, siis eeldan, et parimad aastad on mul alles ees,” ütles Pilvi Blankin-Salmin. “Minu õnn seisneb aga selles, et mu unistused on järjest suuremaks läinud ja üha kiiremini täituma hakanud.”
Pilvi Blankin-Salmin
Sündinud 13. jaanuaril 1955 Rakveres
Lõpetanud 1973 Jõgeva Keskkooli
Lõpetanud 1984 tekstiili erialal Eesti Kunstiakadeemia
Akadeemia lõpetamise järel on tegutsenud vabakutselise gobeläänikunstnikuna
Eesti Kunstnike Liidu liige
On eksponeerinud oma loomingut enam kui 20 isikunäitusel ja rohketel grupinäitustel nii Eestis kui ka välismaal
Jõgeva linn ostis
Üllitas 2011 Keila-Joa põnevast ajaloost kõneleva raamatu “Kadunud maailm”
Anne Kütt, Jõgeva Keskkooli endine kunsti- ja joonestusõpetaja:
Et Pilvi tuli meie kooli alles viimasteks kooliaastateks, puutusime temaga kokku ainult joonestamistundides, sest keskkooliklassides kunstiõpetust ju polnud. Natuke sain siiski aimu ka tema kunstialasest andekusest ja aktiivsusest, sest kui kooliga Rannal laagris olime, oli ikka Pilvi see, kelle eestvõttel tema klassi laagriplats ja seinaleht kujundatud said.
Mäletan ka seda, kuidas juba kooli lõpetanud Pilvi mulle Tallinna linnas, joonistused torukujulise hoidikuga kaasas, vastu tuli ja õhinal teatas, et oli kunstiakadeemia ettevalmistuskursusele sisse saanud. Järgmisel korral rõõmustas ta aga juba uudisega, et on võetud vastu põhiõppesse. See, et meie väikese linna täiesti tavalisest koolist keegi kunstikõrgkooli pääseb, oli ju midagi täiesti erilist: kunstikooli Jõgeval siis polnud ega olnud koolis kunstiringigi.
Mul on olnud rõõm ka Pilvi hilisemat arengut jälgida. Tema isikupärase stiiliga gobeläänid tunneb teiste hulgast alati ära. Alles nüüd, kui ta Jõgeval näitust avamas käis, sain teada, kuidas Pilvi oma gobeläänidele tunnusliku tähnilise pinna saavutab: ta korrutab eri värvi lõngad omavahel kokku!
Imetlesin näituse avamisel ka Pilvi avarat ja omapärast maailmanägemist ning oskust oma mõtteid väljendada. Imetlusväärne on ka tema mitmekülgsus: ta tegeleb nii paljude erinevate asjadega ja oskab oma andeid suurepäraselt rakendada. Kui me harva ja juhuslikult kohtume, on tal ikka midagi põnevat käsil, millest säravail silmil rääkida.
Mul on väga hea meel, et Jõgeva linna kunstikogus on ka üks Pilvi loodud taies. Kes aga linnavalitsuse hoonesse satub, näeb sealses koridoris kunstipärases vormistuses Jõgeva linna ajaloole valgust heitvate dokumentide koopiaid. Need on Pilvi abikaasa Aleksander Salmini kätetöö.
<p style=”TEXT-ALIGN: justify; MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoNormal” align=”justify”>
i
RIINA MÄGI
