Pillid kotti ja siis hambad varna

Põllumeeste hakkamasaamine on meie julgeoleku küsimus. Kuigi toidujulgeolekust räägitakse aina rohkem, jääb põllumajanduses tootjaid üha vähemaks. Põllumeeste jaks hakkab raugema. Sissetulekud kahanevad, väljaminekud kasvavad. Euribori tõus lõi valusalt tehnikat soetanud ja muidu laenude abil investeerinud tootjate pihta. Pindalatoetust vähendati kolmandiku võrra, tõusis maamaks. Planeeritav automaks kollitab omal moel, sest see mõjutaks ka traktorite hinda.
Põllumeeste majanduslik seis on niru. Muret teeb toidu madal hind, väetiste ja muude sisendite hinnad kahjuks samal tasemel ei alane. Rohepöördega peale pandud lisakohustused ajavad ahastama. Lisaks võivad uued kohustused tulla Eesti enda kliimaseadusest.
Eesti põllumees on siiani vaikides kannatanud. Lootuses, et ehk ikka läheb pikkamisi paremaks ja elame üle. Aga näib, et piltlikult öeldes hakkavad aidad tühjaks saama ja tuul ulub salve põhjas. Ostja poes kirub kallist toiduhinda, põllumees aga toodab alla omahinna, makstes oma tööle veel pealegi.
Ka loodus mängib põllumehele vingerpussi. Kord on kuiv ja kuum, kord ladistab lakkamatult sadada. Möödunud talvgi ei halastanud. Jaanuarikuine paukuv pakane tuli paljudes paikades lumeta maale ja kahjustas talivilju. Eriti kannatas pika ja sooja sügise tõttu tublist kasvu visanud taliraps. Nüüd tuleb põllumeestel need põllud üles künda ja uuesti külvata. Kõik see on kulu, mida keegi kuskilt kinni ei maksa.
Nii et üks kriis järgneb teisele ja tõesti tekib küsimus – kaua see põllumees veel jaksab. Aga kui nemad käega löövad ja n-ö pillid kotti panevad, siis on meil kõigil peagi põhjust hambad varna riputada.