Betti Alveri muuseumis oli veebruaris võimalus vaadata Vallo Kepi ja Janika Kronbergi filmi “Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri”. Kepp ja Kronberg olid filmi tehes kõndinud samu radu, kus oli astunud Visnapuu jalg viimase kümne paguluses veedetud eluaasta jooksul.
Eesti Kirjandusmuuseumi direktori Janika Kronbergi sõnul valmis Henrik Visnapuust kõnelev film Vallo Kepi idee järgi ning Eesti Vabariigi 90. sünnipäevaks, mida tähistati teatavasti 2008. aastal. Kogu ettevõtmine pidi päädima Henrik Visnapuu põrmu toimetamisega Maarjamaale, tema Metsakalmistul puhkava abikaasa Hilda kõrvale. Kahjuks jäi see mõte teostamata ning Henrik Visnapuu põrm on endiselt võõrsil, kaugel oma muusast ja abikaasast.</p>
Mida me teame Henrik Visnapuust ja eriti tema viimasest elukümnendist, mis jäi aastatesse 1941-1951? Nähtud film avas nii mõnegi senini suletuna seisnud ukse ning lubas piiluda sügavamale luuletaja ellu. Henrik Visnapuu sündis
Poeedi elu ja loomingu lahutamatud olid tema muusad – naised, kellele ta pühendas luuletusi, kellele toetus ja kellest jõudu ammutas. Visnapuu elus olulist rolli mänginud naised jätsid sügava jälje tema loomingusse. Luuletaja, kirjanik ja kirjandusloolane Bernard Kangro on öelnud, et Visnapuule oli nimelise armastusluule kirjutamine vajalik, et elus püsida.
Visnapuu armastas panna oma muusadele hellitusnimesid. Abikaasa Hilda-Elfriede Franzdorf sai temalt hellitusnimeks Ing. Nad kohtusid
Ingi kõrval mahtus Visnapuu ellu ka teisi muusasid. Üks neist, Ellen Uritamm, keda Visnapuu kutsus Siiks, räägib filmis luuletajast üsna avameelselt. Visnapuu suhe Siiga kestis üheksa aastat. Sii sõnul teadis Ing tema olemasolust, kuid jäi tema suhtes viisakaks ja lugupidavaks ka siis, kui nad kord juhuslikult liftis kohtusid. Sii oli Ingile tänulik tema delikaatsuse eest.
Rootsi asemel Saksamaale
Ing põdes tuberkuloosi, tema tervis halvenes ning 1941 ta suri. Oma surivoodil palus Ing, et Henrik lõpuni tema kätt hoiaks, kuid poeet ei suutnud seda ning lahkus. See vaevas teda kogu ülejäänud elu. Ing maeti Metsakalmistule. Pärast naise surma kutsus Visnapuu Siid Luunjasse perenaiseks. Kuigi Sii oli hinges seda ettepanekut kaua oodanud, lükkas ta selle lõpuks siiski tagasi. Filmis tunnistab Sii, et Visnapuu poleks pakkunud talle piisavalt turvatunnet ning ka lastest oleks tulnud end temaga sidudes loobuda, sest Visnapuu ei saanud lapsi. Nii otsustas Sii abielluda teise mehega ning katkestada suhte Visnapuuga.
Poeedi Eestist lahkumise tagamaadest räägib filmis tema onutütar Hariete Kalm. Kui Visnapuu sõbrad laevaga Rootsi sõjapakku suundusid, jäi Visnapuu neist maha – legendi järgi sellepärast, et oli läinud otsima käevõru, mille oli omal ajal Ingile kinkinud. Saatuslikuks võis tol hetkel saada ka asjaolu, et Visnapuu oli aeglane otsustaja.
Kui Visnapuu 1944. aastal lõpuks Saaremaale jõudis, sattus ta sealt Rootsi asemel hoopis Saksamaale. Swinemünde laagris kirjutas ta 10. oktoobril 1944 esimese paguluses dateeritud luuletuse “Ikka viirastub”. Sama aasta novembris suundus ta koos kirjanik Pedro Krusteniga Austriasse Altaussee linna, kus nad leidsid peavarju pansionaadis ja kus veetsid esimesed jõulud võõrsil. Pedro Krusteni abikaasa meenutab filmis, et Visnapuu muretses jõuluõhtul väga Ingi haua pärast, mis oli tema eemalviibimise tõttu jõuluõhtul pimeduses.
Altausseest viis Visnapuu teekond edasi Feldkirchi, kus valmis luuletus “Emigrant”, ning siis Bredgrenzi, kus kirjanik veetis ligemale aasta põhiliselt kala püüdes. 1946. aastal jõudis Visnapuu Saksamaale Geislingeni linnakesse, mille põgenikelaagris elas palju sõja eest põgenenud eestlasi. Geislingenist leidis poeet uue muusa – Õie Nurmeti, kes luges tema luulet paremini, kui keegi teine seda kunagi teinud oli.
Ing ja isamaa
Õie, kes sai hellitusnimeks Hõde, oli lesk (tema mehe olid tapnud venelased) ja kasvatas tütart Irjat. Irjale on Visnapuu pühendatud luuletuse “Kuldpõrnikas”. Hõde andis luuletajale jõudu ja inspiratsiooni, kuni kolis 1948. aastal Šveitsi ja abiellus. Oma hilisemates kirjades Marie Underile avaldas ta arvamust, et Visnapuu jäi Ingile truuks ega olnud teda, Õiet, kunagi armastanud. Ta armastas vaid Ingi temas.
Visnapuu ettepanekul loodi 10. oktoobril 1948 Ülemaailmne Eesti Kirjanduse Selts. Kui seltsi asutamisest oli möödunud aasta, lahkus Visnapuu Euroopast, kaasas põgenikuna valminud luulekogud ja mälestusteraamatu käsikiri, mille ilmumisele Rootsis Bernard Kangro kaasa aitas. Ameerika-sõidu organiseeris Silvia Narma – uus naine, kes vahepeal luuletaja ellu oli astunud. Temast ei teata palju, ka mitte seda, kas poeet tallegi mõne luulerea pühendas.
Henrik Visnapuu viimased eluaastad möödusid New Yorgis. Suvel puhkas ta Liisi Usmani pere juures Kiusu külas, mis asub New Yorgi läheduses.
1950. aastal, kui oli tekkinud plaan hakata edastama Ameerika Hääle eestikeelseid saateid, soovis Visnapuu raadiojaamas tööle asuda, et rahapuudust leevendada ja kodumaale sõnumeid saata. Kahjuks tabas teda südameatakk ning ta suri haiglas kolm nädalat hiljem. Henrik Visnapuu matustel oli sadu eestlasi ning kirik oli puupüsti rahvast täis.
Filmitegijad jõudsid keerdkäike pidi Fresh Pondi kolumbaariumi New Yorgis, kus oleks pidanud seisma ka urn Henrik Visnapuu põrmuga, ent vastava kaarja klaasukse taga valitses tühjus. Tänaseks on teada, et urn asub poeedi Kanadas ja USAs elavate sugulaste valduses. Kui kõik teised muusad olid ta jätnud, siis kaks jäid talle igavesti truuks: Ing ja isamaa. Nemad ootavad teda endiselt…
Su juurde tulen tagasi ma kaugeist maist
kui rändaks vastu enda valguselle…
Ah, ma ei küsi eales, vaene, rikas sa,
mu sünnipaik, mu südame ja meele Maarjamaa.
(“Maarjamaa laulud
<p style=”TEXT-ALIGN: justify; MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”Normaallaad1″ align=”justify”>i
TEA LALL
