Ka Pilistveres, nagu enamikus teisteski maakohtades, istusid noored vanuses 14-22 aastat bussijaamas. Kui kohalik EELK Pilistvere koguduse vaimulik Hermann Kalmus nende juurde läks ja juttu ajama hakkas, sai ta teada, et neil pole midagi teha, elu on igav. Kui Kalmus küsis, mis mõte sellel istumisel on, sai ta vastuseks, et vahet pole.
Järgmisel korral noored juba veidi kuulasid vaimulikku, aga lõpuks leidsid ikka, et elu on mõttetu, tuleb minna ära Tallinna või Soome. Kolmandat korda noortega juttu tehes söandas Kalmus bussipeatuses istujaid juba pastoraati kutsuda või paluda appi alevit ilusamaks tegema.
Ta küsis ka noortelt, mida nad Pilistverre tahaksid, et elu sisukam oleks. Vastati, et võiks olla jõusaal ning võiks toimuda ägedaid noortele mõeldud sündmusi.
“Miks mitte ägedaid noortesündmusi korraldada! Mõni jõudis aga peole alkoholilõhnadega. Talle sai öeldud, et siia alkohol ei sobi. Saad kaineks, tule tagasi. Võib-olla tuli mõni noor inimene niiviisi mitu korda, aga näiteks viiendal korral enam lõhnasid ei olnud. Ülejäänud kordadel oli kõik hästi,” rääkis Kalmus, kelle hinnangul tuleb tegelda inimeste eludega, mitte muuseume ehitada.
“Kultuur pole midagi sellist, mille me võtame minevikust nagu mikroskoobi alt välja ja ütleme, et see on kultuur. Kindlasti on rahvatraditsioonid meile meie juurte seisukohalt olulised. Kuid uurides juuri, peame nägema ka vilju. Ja viljad on Eesti väikestes maakohtades üsna kurvad. Ja selle kurbusega tuleb julgelt tegelda, mitte mööda vaadata ja püüda inimestele aseainet pakkuda,” nentis vaimulik.
Esimesed seltsimajad olid eestlastele veskid ja magasiniaidad. Sügisel tuldi kokku, lauldi, tantsiti, tehti ka tööd. Siis hakati ehitama seltsimaju ja rahvamaju, selleks et olla koos ja tulla kokku. Pilistveres oli näiteks rahvamajas ühes nurgas laenu-hoiuühistu, teise seina taga tantsiti ja lauldi. Seda kasutas selle piirkonna rahvas.
“Võib olla tasuks endalt küsida, et kui rahvas ei taha kõike kasutada, mida meie välja pakume, on põhjust ka enesekriitikaks. Mis toimub meie ümber, mis on muud kultuuriväärtused, toimimise vormid, kui see, mida pakume, ei too rahvast kokku,“ tõdes ta.
i
HELVE LAASIK
