Topeltministriga ministeeriumid, poliitikud ametnikukohtadel ja kleebised erafirmade autodele – see ongi Eesti riigireformi hetkeseis.
Esmapilgul võib tunduda ebaõiglane, et ajakirjanikud nõudsid vastust sotsiaaldemokraadist ettevõtlusministri tühireiside eest peaministrilt, reformierakondlaselt Taavi Rõivaselt. Ka Rõivas ise nägi seda nii, kolmapäeval ajakirjanike eest ära põigeldes ning neljapäeval valitsuse pressikonverentsi aega sõna otses mõttes täis rääkida üritades. “Ilmselt keegi ei eelda, et peaminister käib iga ministri järel kontrollimas, mis ta täpselt igal oma tööpäeval teeb ja kust ja kui kallilt ta oma bussipiletid ostis. Seda on ilmselt peaministrist palju oodata,” ütles Rõivas.
Paraku on just TaaviRõivas see, kes oma esimese valitsuse moodustamisel asus “üks ministeerium, kaks ministrit” mudeli juurutamise teele. Ikka eesmärgil, et oleks koalitsioonipartnerite vahel võimalik ära jagada mõned portfellid enam.
Kui alguses oli kaks ministrit ametis vaid majandusministeeriumis ja sotsiaalministeeriumis, siis Rõivase teises valitsuses on sama olukord tekkinud ka rahandusministeeriumis.
Üks kahest rahandusministeeriumi katuse all tegutsevast ministrist tegi sama hästi kui kogemata just mõned päevad varem ettepaneku ministeeriumid üldse ära kaotada. Mitte et see poliitiliselt realistlik või põhiseadust muutmata võimalik oleks. Aga ajaloo ilu seisnebki viisis, kuidas erinevate inimeste tegevuse koosmõjus sünnib igast ilukirjanduslikust tekstist koomilisem reaalsus.
Teisiti öeldes ootas meedia peaministri käest vastust küsimusele, kas kahe ministri mudel mitte veaks ei ole osutunud ja kas ta näeb siin ka mingit isiklikku vastutust. Kui mitte praegu, siis tulevikus kordub sarnane olukord kindlasti taas.
Teine viimase nädala näide veidral viisil liikuvast Eesti riigireformist sündis maavanema institutsiooni vigade illustratsioonina. Valitsus määras ametisse uue Põlva maavanema ning lähtus – nagu ikka ‒ koalitsiooni kohtade jaotuse tabelist, mis ütleb, et see koht kuulub IRL-ile. Nii saigi paari aasta pärast sama valitsuse enam-vähem samaaegselt tehtud otsuse alusel kaduvasse ametisse Igor Taro, igati tubli ajakirjanik.
Aga institutsioon ühes oma ajalooga käib tihti inimesest üle, visiitkaart dikteerib agenda. Ning Taro, sarnaselt kümnete teiste poliitilise kokkuleppe alusel nimetatud maavanematega, hakkas kohe tegutsema nagu oleks ta uude ametisse rahva poolt valitud omavalitsustegelane, aga mitte valitsust esindav riigiametnik, suures plaanis ministeeriumi osakonnajuhataja.
Ei ole isegi oluline, kas Põlvas juhilubade eksami tegemise võimaluse kadumine on tõepoolest nii “kohutav” tragöödia nagu värske maavanem seda paljudes esinemistes kirjeldab või kas see tõesti on vastuolus plaanitava riigireformiga. Maavanem peaks kehtivate seaduste kohaselt olema isik, kes valitsuse poliitilisi otsuseid maakonnas ellu viia aitab, mitte vastupidi, mingi müütilise mandaadi alusel, valitsusele vastu tegutsema asub.
Ei ole võimalik leida paremat tõestust, et maavanemate ja maavalitsuste kaotamiseks oli ammu õige aeg.
Ja kolmas näide sellest, kuidas terved inimeste rühmad justkui vastu vaba tahet ja tervet mõistust liiguvad suunas, mis ilmselgelt on nii vale kui neile endale kahjulik, tuleb autode maksustamisest. Rahandusministeerium töötas pikalt ja igati loogilise poliitilise sisendi alusel välja muudatusi praegusele kõiki osapooli ebamõistlikult koormavale firmaautode maksustamise korraldusele. Kui ettepanekud vastu kevadet valmis said, siis tekitas palju kriitikat ja imestust soov hakata edaspidi üksnes ettevõtluskasutuses olevaid masinaid spetsiaalse kleebisega märgistama. Mida see annaks, ei suutnud keegi lõpuni selgitada. Küll oli selgitamatagi selge, et kleebisega autosid saab maksuamet “valedes parklates” tuvastama hakata, rääkimata kaudsest üleskutsest pealekaebamisele.
Järjest ütlesid poliitikud, et kleebiste mõte ei ole hea, tuletab liiga palju meelde mõningaid muid märke, mida inimestele külge on pandud. Rahandusministeerium töötas muudatuste kallal edasi, kuni esitas need nüüd valitsusele. Ja kleebised olid jälle sees. Rahandusminister Sven Sester ei osanud muud öelda, kui, et “see märgistus on kogu ühiskonna jaoks”.
Riiki on selgelt liiga palju saanud, kui ühest nädalast kolm sellist iroonilist pildikest leida võib.
ANVAR SAMOST
