Palamuse pargi serval rõõmustasid juba aastaid möödujate silma kaks murdunud ladvaga puud, Pikse- ja Tormipuu, millesse Hiiumaa vigursaagija Ivo Mänd mungakujud oli lõiganud. Nüüd on neist alles vaid Tormipuu, Piksepuu aeg sai sel nädalal otsa.
Piksepuu, liigi poolest saar, kandis oma nime õigusega: 1998. aastal lõi sellesse sisse pikne ning kaks aastat hiljem tegi Ivo Mänd teoks nüüdseks meie hulgast lahkunud palamuslase Enno Einbergi idee ning kujundas räsitud puutüve ümber taieseks. Puusse lõigatud mungakuju viitas legendile kolmest Kärkna kloostri mungast, kes just sellesse paika 13. sajandil kiriku otsustasid rajada.
Kui 2004. aastal murdis torm läheduses teisegi puu, kutsuti Ivo Mänd taas kohale. Tormipuusse saagis ta kaks ülejäänud munka. Kokku moodustus omapärane puittaieste ansambel.
Esmaspäeva õhtupoolikul, kui kaks Palamuse noormeest, Rasmus Nõmmik ja Aimer-Bert Bruus, olid just jalgratastel piksepuust mööda sõitnud, kuulsid nad oma selja taga kõva mütsatust. Kui nad kinni pidasid ja tagasi vaatasid, nägid nad, et Piksepuu üks haru oli murdunud ja maha prantsatanud, sulgedes pargiäärsel maanteel ühe sõidusuuna.
Tee vabaks
Ähmi täis noormehed tõttasid Rasmuse Palamuse kihelkonnakoolis töötava ema Gerda Nõmmiku käest nõu küsima, mida edasi teha. Viimane soovitas neil kohalikku vabatahtlikku päästekomandosse minna ja seal juhtunust teada anda.
Poisid läksidki ning komandos valves olnud Kaido Veske võttis vajalikud meetmed, et tee vabastada. Üksiti andis ta juhtunust teada Palamuse Vallavara juhatajale Enn Kivile.
Viimane vaatas Piksepuu üle ja tõdes, et mädanenud südamikuga Piksepuu skulptuuriga haru püsib püsti vaid n-ö ausõna najal, ja kui puu teist, püsti jäänud osa selle ohtlikkuse tõttu eemaldama hakata, kukub ka mungakuju kindlasti ümber. Ning läheb arvatavasti katki.
Nii telliski Enn Kivi teisipäeval kohale OÜ Paunvere Agro traktori, mis mungakujuga puuharu kopaga ettevaatlikult maha tõmbas. Saemees Aarend Viigi, kes aitas mungakuju sõiduauto pärakärul muuseumi aita toimetada ning tükeldas ära selle, mis Piksepuust järele oli jäänud. Nii leidiski Piksepuu oma kurva lõpu.
Mis saab edasi?
Mis mungakujust edasi saab, ei osanud Palamuse O. Lutsu kihelkonnakoolimuuseumi direktor Arne Tegelmann veel öelda. Nagu teiste muuseumi toodud või muuseumile annetatud esemete saatuse, nii otsustab ka mungakuju saatuse muuseumi neljast töötajast moodustatud komisjon.
“Selle poolt, et mungakuju siia tuua, olid kõik komisjoni liikmed, selle edasise käekäigu osas me aga veel ühel nõul pole,” ütles Arne Tegelmann. “Kujul on teatav kunstiväärtus, nii et see võiks kuuluda meie kunstikogusse. Ent see võiks tulevikus ka kuidagi eksponeeritud olla. Ent kus või missugusel moel, on veel vara öelda. Ilmselt vajaks kuju ka natuke kohendamist ja konserveerimist.
RIINA MÄGI
