Juba mitmel suvel on Maarja-Magdaleena Maarahva Selts ja Härjanurme Maarahva Selts augustikuu viimasel laupäeval ühise huvi- ja õppereisi korraldanud. Varem on külastatud Võru-, Valga- ja Põlvamaad, tänavu keskenduti mõnedele uue hingamise saanud mõisahoonetele Järvamaal.
“Esimese peatuse tegime Eistvere mõisas. See suur töö, mis on ära tehtud mõisa aita üles ehitades, avaldas tõesti muljet. Siin tegutseb juba paar aastat käsitöökoda, kus on olemas kangasteljed, villatöötlemise tarvikud, keraamikaahi ja kudumismasin. Aidahoone teisele korrusele on välja ehitatud majutuskoht. MTÜ Eistvere Mõis juhatuse liige Merike Touart tutvustas meile mõisaparki ja rääkis ka ühingu tegevusest ja plaanidest,” jagas oma muljeid Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi juhatuse esimees Tiia Pärtelpoeg.
Natsimeelne mõisahärra ja progressiivsete vaadetega proua
Unustusest naasvatel ja varemeist tõusvatel mõisahoonetel on aga, teadagi, oma pikk lugu, mõni neist eriliselt põnev.
Eistvere mõisat, algse nimega Eigstfer, mainitakse juba 1558. aastal ja aastatel 1776- 1939 kuulus see Mühlenite suguvõsale
Viimane mõisnik, baltisaksa aadlik Victor Moritz Karl von zur Mühlen (1897-1950), oli Võisiku Mühleni poeg.
1930. aastatel sai ta aga tuntuks natsionaalsotsialistina ja olevat koguni isiklikult Adolf Hitleriga kohtunud. Ta olevat propageerinud ka natsliku Eesti loomist ja sakslaste abiellumist ainult sakslastega.
Victori abikaasa Hermynia zur Mühlen, sünnilt krahvitar de Crenneville-Poutet, oli aga koguni sotsialismi pooldav daam, kes oli juba lapsena soovinud oma sünnijärgsest seisusest lahti saada.
Eistveres masendas noort prouat eestlaste kohati lausa uskumatult vilets elujärg ja mõisnike suhtumine neisse. Oma vaateid ta ei varjanud. Mõisatöölised hakkasid proua Hermyniat “valgeks mustlannaks” kutsuma ja harjusid temalt abi saama, kui härrat kodus polnud.
Maailmavaadete erisuse tõttu purunes ka Victori ja Hermynia abielu, proua elas alates 1914. aastast Šveitsis, hiljem Saksamaal, ja temast sai kirjanik.
Hermynia Zur Mühlen alustas kirjanduslikku tegevust tõlkijana, kuid on kirjutanud ka romaane. Mälestusteraamat “Lõpp ja algus” on tõlgitud ka eesti keelde, see on ilmunud “Loomingu Raamatukogus” (LR 1981, nr 48-51) ja seal on muu hulgas kirjeldatud ka Eistvere mõisat. Raamatus räägib autor avameelselt oma reaktsiooniliste veendumustega abikaasast ning kirjeldab sarkasmiga ka teisi piirkonna mõisnikke: naabermõisnikku Taubet Kabalast, oma abikaasa vanemaid Võisikult ja Põltsamaa arsti Hasenjägerit, kellele “matsirahvast” patsientide elu või surm üsna ükskõik oli.
Salapärane Sargvere mõis
“Sargvere oli nii põnev ja salapärane paik, et ennast sinna lausa pikemaks unustasime ja järgmisse külastuskohta hilinesime,” tunnistas Tiia. Mõisa peahoone uksel võttis külalisi vastu giid-mõisaproua, endine pedagoog Evi Treiman, kes lossi tutvustades oma jutusse mõisa ja selle kunagiste asukatega seotud legende põimis. Näiteks rääkis ta loo punaste juuste ja vuntsidega mõisahärrast, keda välimuse tõttu Punahärraks kutsuti. Härrale meeldinud jahil käia ja ratsutada. Aga kui tema kallis täkk esijalad murdis, tuli loom surmata ja maeti mõisa parki. Hobuse hauale istutas härra väikese saarepuu, millest on praeguseks kasvanud üks Eesti jämedamaid puid: täismehe rinna kõrguselt on tüve ümbermõõt
Sargvere on endine rüütlimõis, mis asutati 1722. aastal, mil see eraldati Esna mõisast. Tänapäevani säilinud barokkstiilis peahoone on ehitatud 1760. aastail.
Mõisa esimene omanik oli tollase Esna mõisniku Otto Magnus von Esseni tütar Christine Hedwig, kes oli abielus Kirna mõisniku Hans Heinrich von Ferseniga. Sargvere mõisa omapäraks oli, et seda tuli pärandada naisliini mööda, sest mõisaprouadel sündisid vaid tütred.
Aastatel 1920 kuni 2002 asus mõisahoones kool, 2003. aastal anti loss Sargvere Maakultuuri Edendamise Seltsi kasutusse. Nüüd on selle katuse all ka külaraamatukogu ja internetipunkt. Seltsi eestvedamisel on sisse seatud neli ajalootuba, kus kajastatakse Sargvere mõisa ajalugu, kooli ajalugu ja ümberkaudsete külade ajalugu.
Seltsi tegevjuht Esta Sarv tutvustas külalistele mõisa pargi ajalugu ja rääkis ka projektidest, mis neil hetkel käsil.
Naerukoor Kilplalas ja ajarännak Paides
Kilplala on endisse Müüsleri mõisa parki rajatud laste ja noorte mängu- ja spordiväljak, kus enamik objekte ja atraktsioone on seotud kilplastega.
“Seal saime küll kõhutäite viisi naerda, sest kilplaste tegemised ei jäta ju kedagi külmaks,” jagas Tiia muljeid.
Kilplala rajamise algatasid Kareda Valla Raamatukogu juures tegutsev Kreutzwaldi pärandi säilitamise seltsing ning MTÜ Müüsleri Küla Selts.
Kreutzwaldi järgi olid kilplased pärit Uppakallo külast, mis asus varem Peetri kihelkonnas Järvamaal ja liideti 1840. aastal Koigi mõisaga. Et aga endise Peetri kihelkonna keskus asub just Kareda vallas Järvamaal, on Kilplala rajamine siia põhjendatud.
Paides külastati ajakeskust Wittenstein, mis on rajatud vallimäel asuva ordulinnuse torni.
Ajakeskuses sõidutab külastajaid ajamasina rolli täitev lift. Nii rännates saadakse ülevaade Eestimaa ajaloost muinasajast tänapäevani.
Kirna Kolmik ja kaunid aiad
Ajakeskusest suunduti Kirna külamajja, kus tegutseb MTÜ Kirna Kolmik.
Eestvedaja Liia Randmaa tutvustas seltsi tegevust, külamaja kasutamist ja rääkis sellestki, mil määral on praegu antavad toetused külaelu aktiviseerida aidanud.
“Meie reisiseltskonna lemmikud on alati olnud kaunid koduaiad. Võib öelda, et huvi aianduse ja kodukaunistamise vastu ongi meie maarahvaseltse ühendanud. Nii külastasime ka seekord paari Türi kaunist koduaeda,” ütles Tiia, kinnitades, et suvelõpu reisitraditsiooni tahetakse kindlasti elus hoida, tänavuse sõidu eest tänatakse aga põllumajandusministeeriumi, kes seda läbi Jõgevamaa Kodukandi Ühenduse toetas.
i
KAIE NÕLVAK
