Euroopa on kui avatud uksega koridor, mille ühes otsas on uks lahti kõigile, kes sinna viiva trepiastmeni jõuavad. Kaua uks koridori teises otsas kinni püsib, ei tea keegi. Aga sellegipoolest on koridor kujunemas läbikäiguhooviks, kus tõmbetuules ei tunne ennast turvaliselt keegi. Ust enam kinni tõmmata pole võimalik, sest kogu aeg seisab keegi uksepakul.
Nii toimib kujundlikult ka suurim teise maailmasõja järgne põgenikekriis Vanas maailmas. Nagu 1940ndate keskel liikusid erinevate Euroopa riikide teedel kümned ja kümned tuhanded kodumaalt põgenenud või väljaaetud inimesed, astuvad nüüd, 21. sajandi algul samu teid nende saatusekaaslased. Kõik see annab meile taas tunnistust, et maailm pole sajanditega muutunud, sest muutunud pole ka inimloomus. Nii nagu barbarid rüüstasid ja uputasid 1. sajandil verre Rooma riigi, samamoodi korraldavad nüüd Euroopa südames tapatalguid Islamiriigi kummardajad.
Kas meil on valikuid?
Eelmine suur põgenike-pagulaste laine oli 20. sajandi suurim. Võimalik, et nüüdne põgenikevool on selle sajandi suurim. Või on see alles algus? Nendel kahel suurel rändel on siiski ka mitmed erinevused. Kui teise maailmasõja järgses Euroopas külvati põgenikevoore tihtilugu üle kuuli – ja pommirahega ning igal sammul kõndis kannul surm, siis seekord ollakse väljaspool terroriohtu. Iseasi, mis toimub keelatud piiride ületamisel.
Kui eelmise laine põgenikevoorid koosnesid valdavalt naistest ja lastest, siis seekord moodustavad sellest märkimisväärse osa noored elujõus mehed, keda rahapuudus ei kollita. Võimalik, et nende hulgas on kodumaa jätma pidanud kannatajaid, kuid samuti on nende seas ka kindla ülesandega teele saadetud ISIS-e võitlejaid. Kui seni võidi seda vaid oletada, siis Pariisi rünnaku järgselt kinnitati seda ka must-valgel, et vähemalt kaks terroristi olid äsja üldises põgeniketulvas varjupaiga taotlejatena jala Euroopas maha pannud.
Kõik need viimase aja sündmused annavad vaid hoogu juurde maad võtvale pagulasteteemale, kus järjest vähem soovitakse oma riigis, oma kodukohas näha kaugelt maalt, teisest usust ja kultuurkeskkonnast saabunuid.
Ja kõige selle foonil peame endalt järjest sagedamini küsima, millised on siin meie, Eesti ja kohaliku omavalitsuse, linna või valla valikud. Tõele au andes peab tunnistama, et valikuid peaaegu ei ole. Kahjuks on Eesti suurune väikeriik läbi oma ajaloo pidanud leppima piiratud valikuvõimalusega. Ja teisiti ei ole see ka tänases maailmas. Sest sageli jäetakse Eestile parimaks võimaluseks poliitikat teha vaid õigus, õigel ajal ja õiges kohas vait olla.
Euroopa liitu kuuluv Eesti riik on viimase tosina aasta jooksul suutnud ühendusest võtta peaaegu maksimumi. Kui võibolla välja arvata suutmatus seista Estonian Airi eest, mida mitmed teised meie kaalukategooriasse kuuluvad riigid (Läti ja Malta) ometi suutsid.
Raske on mitte märgata seda rahalist panust, mis Euroopast Eestisse viimastel aastatel on tulnud. On see läinud siis teedevõrgu ehitamiseks, keskkonnatingimuste parandamiseks, tootmishoonete rajamiseks või külaliikumise säilitamiseks ja elavdamiseks. Nii nagu kunagi oskasime Moskvast kõike välja rääkida, suudame seda nüüd ka Brüsselist.
Mida kõike oleme suutnud tänu Euroopa rahavoogudele teha: päästa hävimisohust ajaloolisi hooneid, rajada uusi külakeskusi ja muuta Eesti küla üldpilti turvalisemaks ja nüüdisaegsemaks. Raske on isegi ette kujutada, milline näeks Eesti välja ilma Euroopa rahalise abita.
Vald on teinud endast oleneva
Viimasel suvel Hiiumaal käies terendas iga vähegi korralikuma maja, hoone või rajatise seinalt vastu ühemõtteline infotahvel: valminud Euroopa Liidu projektirahastuse toel. Isegi ajaloolise Reigi kiriku surnuaia puidust väravatel ilutses tahvel väikeste kollaste tähtedega sinisel foonil ehk Euroopa Liidu lipp. Ühest küljest on see kõik väga tore, teisalt teeb aga meele nukraks. Justkui ise ei suuda me midagi.
Ja siis, nende infotahvlite ees seistes või kordatehtud maanteedel sõites saad aru, et meil pole mingit moraalset õigust pöörata Euroopale selga nüüd, kui Euroopa ka meie käest abi palub. Me seisame küll meid kahjustavatele otsustele vastu, need ei meeldi meile, kuid reaalselt puudub meile võimalus sellele kõigele vastu seista. Tänases ühises maailmas nii lihtsalt on. Teistega arvestamata mängid end kiiresti patiseisu. Nii on inimestega, nii on riikidega.
Ja pagulased liiguvad ka Eesti suunas. Jõuavad lõpuks ka Jõgeva valda, sest siin, Vägeval, asub riigifirmale Hoolekandeteenustele kuuluv tugikodu. Asutus, mille peremees on riik ja kus kohalikul omavalitsusel, antud juhul siis Jõgeva vallal, pole vähimatki sõnaõigust. Riik isegi ei informeeri valda oma tegemistest, või teeb seda siis takkajärgi hilinemisega. Meile jääb üle konstanteerida fakti.
Jõgeva vald on teinud sotsiaalministeeriumile mitu järelpärimist, koostanud kaks pressiteadet, et selgitada valla hoiakut antud küsimuses: vald ei poolda Vägeva tugikodu elanike väljavahetamist varjupaiga taotlejatega. Vallal puuduvad vajalikud ruumid pagulaste vastuvõtmiseks. Vald ei pea võimalikuks Siimustisse varjupaiga rajamist– kuid kõik need kirjad on jäänud justkui hüüdjaks hääleks kõrbes.
Ometi arvavad isegi mõned vallakodanikud, et Jõgeva vald ei takista pagulaste siia tulekut, vaid aitab nad suisa ise oma õuele. Nii on valla võimukoalitsioonile heidetud ette pagulaste toomist valda. Mis sest, et umbes sama lühinägelik oleks süüdistada vallaesindajaid selles, et päike tõuseb idast.
Tegelikkuses peame endale aru andma, et kui mäng käib üle meie peade, siis nii see on.
Parim, mida saame ette võtta, on püüda antud olukorrast kohalikule omavalitsusele parimaid tingimusi saada, kuid seegi ei sõltu alati meist. Küll aga saame ise tugevdada oma kogukonda, seista hea eesti keele ja meele püsimise eest. Et me ise oma koridoris liigset ust või akent ei paota ning tuuletõmbusele hoogu ei lisa. Seda saame teha.
TIIT LÄÄNE, Jõgeva vallavolikogu esimees
