Taas saatsin oma sõbranna teele. Ta lendas tagasi Hollandisse, kus pidavat elama rõõmsad ja rahulikud inimesed ja kus taevas olevat õhtuti koduigatsuse värvi. Sõbranna on Eestist ära juba hea mitu aastat – teeb piiri taga lihtsat tööd, tunneb kohati valusat üksindust ja ootab õnne nagu tabamata imet.
Mõnikord, olles kodus käimas, tunnistab ta, et süda on laostunud soovide rohkusest ja suurusest ning seletamatust rahutusest. „Ma ei teagi enam, kuhu ma õieti kuulun,” ütleb ta ja tema hääles on poolik rõõm leidmiste ja kaotustega läbisegi.
Mu teine hea tuttav elab, õpib ja töötab juba hulk aega Pariisis. Poja sõbrad ja koolikaaslased on suuremalt jaolt mööda maailma laiali paiskunud. Mõni on leidnud elupaiga Soomes, mõni Norras, mõni Inglismaal, mõni Islandil. Soov inimväärselt teenida ja haljale oksale tõusta on põhjus, mis kriipsutab rasvaselt läbi värsirea „Eestimaa, su mehemeel…” Avaramad väljavaated sunnivad selga keerama kuklasse hingavale paekaldale ja paigale, kus kasvati üles kesk kadakaid ja kive. Isamaast saab nostalgiahetk, välismaast tulevaste hetkede kogum – tulevik.
Kaotame hulga noori ja tegusaid
Sellest on pisarateni kahju, et meie väike riik kaotab igal aastal hulgaliselt noori ja tegusaid inimesi, kes viivad oma jõu ja talendi piiri taha ning sünnitavad võõra rahva jätkuks järglasi, samal ajal, kui Eestimaal suletakse laste vähesuse tõttu koole ja räägitakse murelikult homsete maksumaksjate puudusest.
Ehkki noile äraminejaile ei saa midagi ette heita, sest kala otsib ikka, kus sügavam, ja inimene, kus parem, kandub mõte ikka kesisele isamaa-armastusele ja tegematajätmistele, mis pole võimaldanud sel armastusel välja kujuneda.
Seda lohutavam on kohata läbinisti eestimeelseid inimesi ja mõttelaade. Nende eelistused ei kuulu perenaistele, kes ei ürita kordagi elus vaaremade kombel sukavardaid kätte võtta ega kaltsuvaipa kududa. Nad ei väärtusta ka värsiseppi, kelle loomingus pole kübetki juhanliivilikku ega annahaavalikku, on ainult küllaga jõhkravõitu jorinat, roppust ja võõrakõlalisi väljendeid, mis ilusa emakeele lootusetult ära risustavad. Jõhkrus, roppus ja risustatus pole aga (isamaa)armastuse teeviidad, selleks on hoopis isamaaline luule ja laulud, mis paitavad kõrvu, sünnitavad uhkustunnet ja toovad härduse südamesse. Nii nagu hümngi, see ülemlaul. Kurb on tõdeda, aga paljud meist mõistavad peast kümneid inglisekeelseid hitte, ei tea aga Eesti hümni sõnu. Näeb ju aktustel või aastapäevapidustustel hümni laulmise ajal sageli abitut suuliigutamist.
Patrioot on oma maaga ühte nägu
Kodumaa patrioot, südamepõhjani eestimeelne, laulab hümni kõlavalt ja täiel rinnal. Väärtustab kultuuripärandit ja vanu rahvakombeid. Süütab suviti luhal jaaniku, tõmbab vabariigi aastapäeval sinimustvalge plagu vardasse ning võtab tibakese hundijalavett Eesti ja eestlaste terviseks. Jookseb marti ja kadrit. Laseb vastlapäeval kas või püksipõhja ohvriks tuues liugu. Kargab külakultuurimajas kaerajaani ja triigib laulupeole minekuks rahvarõivaid.
Kui hallipäised dirigendid suunduvad juhatama taevaseid koore, leidub ikka ja alati järelkasvu, kellele pärandada päevinäinud taktikepp ja helihark, mis kipub jonnakalt helisema viisil „Mu isamaa on minu arm”. Alati leidub ka küllaga neid, kes ei saa mitte vaiki olla ja kes kogunevad laulukaare alla, veeretamaks viise Kungla rahvast ja Eestimaa mehemeelest.
Kodumaa patrioot on oma maaga ühte nägu. Ta on vanas ja harjunus kinni, aga ka säärane, milliseks üha muutuv elu on ta, mõnikord ka vastu tema tahtmist, kujundanud. Ent isegi siis, kui talt on võetud tema talupojalik ja rannakalurlik olemus, turvalisus, hingerahu ja muretu homne, jäävad talle ikka alles tema tähtsaimad sümbolid — rist, ankur ja süda. Nagu ka loovutamisele mittekuuluv eestlaseks olemise õnn ja uhkus.
Hoidku me kokku, sõnas presidendi vastuvõtul patriootlikult meelestatud näitlejatar Evelin Pang. Hoidku me kokku eelarves ja pereringis. Hoidku me kokku rahvana. See oli ilusasti ja südamesse minevalt öeldud.
Lahkuva küünlakuu koidikud on lõõmav-eredad ja vaiksed. Vaikus on nagu Sibeliuse „Kurb valss”, mida võid kuulata, ilma et sellest kunagi küllalt saaks. Vaikus tähendab ootust ja me kõik teame oma ühiste ootuste sisu. Selleks on uued ja paremad algused, mis võivad tulla, aga ka tulemata jääda. Lootkem kõik koos, et eestimeelne jonn on see, mis kallutab kaalukausi esimese võimaluse kasuks, ka kitsi käega saatuse kiuste.
URVE TINNURI
