Iga Euroopa Liidu ajalugu õppinu teab, et üks tähtsamaid sündmusi ühenduse ajaloos oli 1986. aastal vastu võetud Ühtse Euroopa Akt, mis lõi tänase siseturu. Sellele järgnes veel 1993. aastal jõustunud Maastrichti leping, kus liit sai tublisti pädevusi juurde.
Tavaliselt kõnelevad ajalooõpikud ka sellest, et tollest ajast saanuks siseturg justkui valmis ja et selles saavad vabalt liikuda inimesed, kaubad, teenused ja kapital. Neli põhivabadust.
Siseturg pole kaugeltki valmis
Ehkki tegemist oli toona läbimurdega, ei saanud ELi siseturg kaugeltki valmis. Igapäevaelus varitsevad meid jätkuvalt takistused ja tavaliselt tulebki silmitsi seista kõikvõimaliku bürokraatiaga.
Euroopa Komisjoni endise voliniku Mario Monti raport eelmise aasta maist nendib, et just asjaolu, nagu oleks siseturg enesestmõistetav, on muutnud selle edasiarendamise loiuks ning 1990. aastate algul sisse saanud hoog on vaibunud.
Siseturuga haakuvad ka õigus- ja siseküsimused, mille raames on Euroopa Komisjon teinud eelmise aasta lõpus olulised ettepanekud. Millest käib jutt?
Välisriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamise nõue
Ettepanekud tähendavad 2001. aasta nn Brüsseli I määruse edasiarendamist. Laias laastus on ettepanekute sisu selles, et välisriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamise nõue tuleks kaotada.
Komisjoni pressiteade pakub näite. Prantsusmaal asuv firma on sõlminud Poolas asuva ettevõtjaga lepingu tehase ehitamiseks Pariisi lähedale. Eelnevalt on nad kokku leppinud, et lepinguga seotud vaidlused lahendatakse Varssavi kohtus. Poola ettevõtja kaebab Prantsuse firma maksete hilinemise tõttu kohtusse. Varssavi kohus teeb otsuse, et Prantsuse firma peab tasuma võlgnetava summa. Poola ettevõtja tahab, et otsust kohaldatakse Prantsuse firma Prantsusmaal asuva vara suhtes. Praegu on selleks, et välisriigis tehtud kohtuotsust tunnustataks, vaja läbida Prantsusmaa kohtus aeganõudev menetlus, millega kaasnevad kulud võivad ulatuda 3000 euroni.
Seda protsessi nimetatakse exequatur‘ protseduuriks ja see võib võtta aega ühest kuust kuni ühe aastani. Kokku saaks aastas selle protseduuri kadumisel säästa 48 miljonit eurot. Eestiski on selliseid protseduure – keskmiselt on need aega võtnud kolmest kuue kuuni.
Neli suuremat teemavaldkonda
Üleüldiselt jaotuvad ettepanekud nelja suurema teemavaldkonna vahel: välisriigi kohtuotsuse tunnustamise nõude kaotamine; tarbijakaitse parandamine kohtuvaidluste korral, kuhu on kaasatud kolmandad riigid (edaspidi on vaidlustes ELis alalist elukohta omava tarbija ja väljaspool ELi asuva ettevõtte vahel pädev selle liikmesriigi kohus, kus tarbija elab, olenemata liikmesriigist); ettevõtjate vaheliste kohtualluvuse kokkulepete õiguskindluse parandamine (et lõpetada venitamine vaidluse lahendamisega, missugust praktikat aeg-ajalt kasutatakse) ning Euroopa vahekohtumenetluste konkurentsivõime suurendamine (vahekohtumenetlus pole tihti võimeline konkureerima kohtutega, mis langetavad otsuseid liikmesriigis ja vahekohtumenetlust vältiva firma kasuks).
Kokkuvõtvalt tähendavad need parandused ja täiendused bürokraatlike takistuste vähenemist, kui keegi soovib tegutseda väljaspool oma kodumaa piire.
Vaba liikumine peab olema piiranguteta
Väike- ja keskmise suurusega ettevõtted (VKEd), mis moodustavad näiteks Eestis enamuse, ei kipu just mõtlema siseturu raames, vaid piirduvad tavaliselt koduturuga. Nii osaleb vaid iga neljas Euroopa 20 miljonist VKEst piiriüleses kaubanduses. Ent uuringud näitavad, et peaaegu 40 protsenti ettevõtteist sooviks tegutseda koduturust kaugemal, kui lihtsustuksid kohtuvaidlused välismaal.
Ent ettepanekud ei piirdu üksnes äridega, vaid puudutavad ka üksikinimest. Tasub meenutada, et teistes liikmesriikides elavate inimeste hulk on umbes 12 miljonit, seega ligi 10 korda rohkem Eesti rahvaarvust. Kõik need inimesed puutuvad suuremal või vähemal määral kokku sellega, et kodused dokumendid ei pruugi kehtida asukohariigis ja vastupidi. Nii näiteks tuleb mõnikord ühes liikmesriigis autentseks tunnistatud dokumendi samasuguse staatuse saamiseks tasuda ekstra lõivu teises liikmesriigis.
Euroopa Komisjon leiab, et säärane praktika on vastuolus Euroopa aluslepingutega, mille järgi on Euroopa kodanikel õigus Euroopa Liidus vabale liikumisele. Vaba liikumine tähendabki seda, et see peab olema vaba ehk ilma piiranguteta.
Tegemist on siiski esialgu vaid ettepanekutega, missuguseid võib esitada ka Euroopa üldsus. Ettepanekuid ootab komisjon 30. aprillini, misjärel hakkavad asja arutama Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu. Kogu pakett peaks jõustuma 2013. aastal.
Rahva toetus olemas
Ettepanekuteks on olemas ka rahva toetus – eelmise aasta oktoobris läbi viidud Eurobaromeetri küsitluse kohaselt arvas 73 protsenti eurooplastest, et avalike dokumentide ringlust ELi riikide vahel tuleks parandada. Kindlasti ei saa väita, nagu tegutseks EL kuidagi rahvast eemal, hõljudes roosades pilvedes.
Siseturu parandamine ei ole muidugi eesmärk omaette – seda tehakse ikka sellepärast, et Euroopa inimestel oleks parem elada. See kõlab lihtsalt, kuid tihti unustatakse tavaline eesmärk sõnavahu varju. Selleks, et iga liikmesriigi kodanik saaks tunda end eurooplasena, ongi vaja tajumist, et ollakse siseturu osa ja et tegelikult on tema kui Euroopa kodanik sündmuste keskmes.
Euroopa kodaniku identiteet on samuti Euroopa Komisjoni üks põhimuresid. Eelpool viidatud abinõud peaksid aitama kaasa Euroopa kodaniku tunde tekkimisele. Sellele lisaks on Euroopa Komisjon oma kodakondsuse aruandes toonud eelmise aasta oktoobris välja 25 meedet, mis hõlbustavad Euroopa kodanike elu.
Karta ei ole vaja: Euroopa kodanikuks olemine ei tähenda homo soveticus‘e taassündi Euroopa moodi. Keegi ei kavatse kelleltki ära võtta eestlase identiteeti, vaid eurooplase identiteet on üksnes lisamõõde meie enesemääramisel. Samuti ei arva keegi, nagu saaks Euroopa kodanikuks üleöö ja käsu korras, selleks läheb vaja harjumist ja aega.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. Selles artiklis väljendab ta isiklikke seisukohti.
i
ERKKI BAHOVSKI
